LUMIKELLUKE
Veel on puude vahel suured hanged, veel on valged metsaservateed, veel on kinnasteta sõrmed kanged, veel on tardund ojakeste veed.
Juba tärkab lumivalges kuues maja ääres üksik kelluke, andes teada eluringist uuest –soojaootust tõotav õieke.
Kaua lasid end sa seekord loota, viivitades külmakartuses.
Nüüd võib lõpuks talve ära saata, kevadise päikse valguses.
PAISELEHT
Kollastest kiirtest koondunud pesa koduks on kastesel veel, varjupaigaks on päikesekullal –ilutseb üksinda teel.
Üksainus õisik veel enne lehti
rõõmustab mööduja meelt.
Kevad on käes ja ilmaruum lahti uue ja tärkava ees.
Õhk lausa rõkkab kutsete kooris:
kätte on jõudnud see aeg!
Käid sa siis lasteaias või koolis, tasu saab aastane vaev.
PIIBELEHT
Kellukeste helin kevadtuulte süles ajas esimesed kimalased üles, kutsus uudistama säravvalgeid õisi, katva lehe varjus kobarate viisi.
Kandes puhtuse ja lunastuse märki, hoides alandlikkuse ja armu helki, peites õrnuse ja uuekssaamis’ ilu, on tal lilleilmas eriline võlu. Kiirgab enda ümber joovastavat lõhna –kogu ilmaruumis sellist teist ei kohta. Olles loojatele aegumatuks muusaks, on ta kirjutatud loomekeeltes kuulsaks.