K
osmonaut tellis veel ühe kohvi. „Ma toon teile,“ ütles naine leti taga. Kosmonaut tänas. Ta oli istunud aknaäärses lauas juba mitu tundi, söönud algul munarooga, seejärel rabarberikooki, joonud ananassimahla ning kohvi. Mitte sellepärast, et ta oleks olnud teab kui näljane, vaid sisse harjunud kombest, et kui sa juba kord kohvikusse tuled ja laua taga istud, siis on viisakas ka midagi tellida. Ja kuna ta ei tahtnud ikka veel lahkuda, siis telliski ta taas. Keegi meesterahvas naaberlauast, kes oli just lõpetamas oma hommikuputru, oli kosmonauti juba mõnda aega jälginud, kogudes ilmselt vestluse alustamiseks julgust. Kosmonaut tajus seda ega vaadanud seetõttu meelega naabri poole. Nüüd nende pilgud siiski korraks kohtusid, mees kasutas kohe juhust, naeratas kosmonaudile ja küsis: „Kas varsti lendate jälle Kuule?“ „Eks näis,“ vastas kosmonaut ebamääraselt, mispeale mees kiitvalt noogutas ja jätkas: „Mina olen suur kosmosefänn, no loomulikult ma ise kuhugi ei lenda, mul on oma töö, seotud rohkem põllumajandusega, teate küll, traktorid ja sellised asjad, aga ma ikka jälgin ja hoian silma peal. Väga suur huvi on selle valdkonna vastu. Teie lendudega ma olen katsunud end pidevalt kursis hoida ja peab ütlema, et väga hea mulje on jäänud. Pange samamoodi edasi!“ „Tänan,“ vastas kosmonaut tagasihoidlikult. Samal ajal oli ka naine leti tagant uue kohviga pärale jõudnud, ta kuulis