Seitse METSATUKKA, KUHU BEVERLEY kapten Trimble’ile kohtumise oli määranud, ei olnud keeruline leida. Tallipoiss vastas talle möödaminnes esitatud küsimuse peale, et see kuulub Crome Halli maade alla. Jätnud Peni oma sugulaste saabumist ootama, asus Sir Richard veidi enne kella ühtteist teele, et kapten Trimble’i asemel kokkusaamisele minna. Kärsitu kapten oli oma hobuse lasknud ette tuua ja ratsutanud Bristoli poole, reisikott sadula küljes. Ta oli arve ära tasunud, nii et Queens Charltonisse ta ilmselt tagasi ei tule. Kümneminutilise jalutuskäigu järel jõudis Sir Richard metsatuka juurde. Ta nägi heki sees ava, kust rada metsa viis ja suundus selle poole, rõõmustades, et pääseb päikese käest varjulisse kohta. Rada viis väiksele lagendikule, kus õitseva ahtalehise põdrakanepi klumpide vahel voolas kitsas oja. Sealsamas seisis sale noor härrasmees, kes oli riietatud äärmiselt moekalt, ja tagus turtsakalt jalutuskepiga põdrakanepi lillasid õisikuid. Tema särgikrae oli nii hirmuäratavalt kõrge, et tal oli peaaegu võimatu pead pöörata ja kuub oli nii tihkelt ümber keha, et ilmselt sikutasid selle talle selga kolm tugevat meest. Tal olid jalas helepruunid kitsad püksid, mis liibusid tema peenikeste jalgade ligi, ja tuttidega ratsasaapad. Lugupeetud Beverley Brandon sarnanes välimuselt oma õe Melissaga, aga tema klassikalised näojooned rikkusid ära kahvatu jume ning lõtv suu- ja lõuajoon, mida Melissal ei olnud. Lähenevaid samme kuuldes ta pöördus ja hakkas edasi tulema, ent peatus poolel sammul, nähes lähenemas mitte kapten Trimble’i jässakat kogu, vaid pikka, hea kehaehitusega härrasmeest, kelles ta tundis kohe ära oma 112