Põrutav õhtupoolik oravate juures Ville käpad värisesid erutusest. Ta kuulas Pierre’i kirjeldusi Prantsuse metsast ehk Prantsusmaast, nagu orav seda kutsus, ja jättis kõik täpselt meelde. Pierre jutustas sumedatest suveöödest jõekallastel ja krõbedatest sarvesaiadest pagariärides. Polnud midagi oivalisemat kui ronida semudega Eiffeli torni otsa päikesetõusu vaatama, kaasas kohv ja röstitud pistaatsiapähklid. Pierre oli avastanud Prantsusmaale kolides kire maalimise vastu ja liikus sageli Montmartre’i käänulistel tänavatel. Ta oli väga kõhn ja kandis musta baretti. Nii peeni peakatteid nagu barette ei kandnud metsas loomulikult keegi, ja Pierre jättis Villele esimesest silmapilgust kustumatu mulje. Köitev oli ka eksootilise orava jutt. Ta kuulas lummatult lugusid Pariisist ega märganud hoopiski, kuidas väljas oli juba pime. Ville silmade rohekas kuma valgustas koopa äärest ääreni. Ülemeelikud oravapojad nautisid olukorda täiel rinnal ja tegid heledasti ulgudes seinale õudseid varjutonte. Vanad oravad kuulasid Pierre’i juttu huviga, kuid pikk pähklikogumispäev oli oma töö teinud. Nii mõnigi haigutas
14