I OSA
AOVALGES 1 Sel päeval olid nad teistest ette jõudnud. Taevas oli nagu tume klaas, tõrkudes valgust läbi laskmast. Ainsa helina kostis ümber järve sõitva kaubiku kolin. Veepind oli värvitu. Kaugel kägardusid mäed nagu tukkuvate hiiglaste siluetid. Fergus haigutas. Kell polnud veel isegi viis saanud, kui nemad juba mägiteelt kõrvale pöörasid. Onu Tally maigutas omaette suud, kui rattad mööda roopaid ukerdasid. Fergus hoidis ettevaatlikult süles termost magusa musta teega. Piima polnud ta sel hommikul külmikust leidnud. „Liiga vara sinu jaoks, eh?“ narris onu Tally käiku vahetades. „Igatahes,“ vastas Fergus. „Kui ma jooksma lähen, pole nii pime.“ Kurgus kraapis. Sõnad väljusid haigutusest pikaks veninult. „Enne kukke ja koitu ennast üles ajada on ebanormaalne.“ Nad lähenesid piiripunktile ja kaubik aeglustas sõitu. Putka kõrval seisis vintpüssiga sõdur, kuid ei liigutanud end. Ta oli nooruke, kahvatu ja tedretähniline. Sõdur lubas relvapäraga viibates nad läbi ja nad sõitsid putkast peatumata mööda. Onu Tally naeris. „Selle nekruti poolest võiks mul auto servani Semtexit täis olla,“ ütles ta. 9