1 Meie toolid seisavad teineteisest täpselt kahe jardi* kaugusel. Mõlemad istmed on pööratud suure laua poole, justkui lahkaksime nõustaja juures abielu lõhki kiskuvaid probleeme – kuigi ka see olukord pole mulle võõras. Toa kõige tähelepanuväärsemaks osaks on kaks maast laeni kõrguvat ja kardinatega katmata lükandakent 18. sajandist, millest kumab kaksikportreena läbi Londoni pimenev õhtutaevas. „Kas tohin paluda, et paneksite tule põlema?” küsib mu mees, mispeale noor notar Andrew Walker tõstab pilgu paberitelt, silmis kübeke pahameelt. „Aga muidugi,” vastab ta. „Vabandage.” Ta küünitab selja taga asuva lüliti poole ja hetke pärast valgub üle toa pehme kollane kuma kahest põrandalambist ja aknad tõmbuvad mustaks. Aknaklaasilt peegeldub vastu pilt minust: tölp, passiivne, põlved kokku surutud. Seda naist ei tunne ma küll ära. Ta ei sarnane karvavõrdki sellega, kes olin varem. Silmad on küll samasugust sinist tooni, kuid õnnetumad. Nägu on veidi ümara kujuga, kuid kahvatu ja kõhnem kui enne. Endiselt on ta blond ja talutavalt kena, kuid samas näib tuhmunud ja kängunud – kolmekümne kolme aastane naine, kelle viimased plikalikkuse riismed ammu haihtunud. Ja kuidas on ta küll riides? Eelmise hooaja teksad. Eelmise hooaja saapad. Sirelililla kašmiirkampsun, mis muidu päris kena välimusega, kuid ärakantud – väljaveninud vormiga, mille põhjuseks ilmselt liiga sage pesemine. Mossitan oma peegelpildile. Oleksin pidanud tulema siiski paremas riietuses. Aga miks oleks parem riietus üldse vajalik? Oleme ju ainult juristi juures. Ja pöörame oma elu pea peale.
*
1,83 meetrit; 1 jard = 0,914 m
11
Kylmakaksikud_140x215_.indd 11
18.05.2016 16:26:03