kyhnil on pahandus

KOLMAPÄEVA HOMMIK Politseinik Martin Kühn seisis vannitoapeegli ees ja püüdis end objektiivselt silmitseda. Nii nagu vaadatakse kellegi nägu fotol. Fotonägu ei vaata vastu. Ta laseb end uurida, ei pilguta silmi, ei häbene, ei peida midagi tõrjuva näoilme taha. Ta ei kaitse end. Mida kauem Kühn end vaatas, seda kergem oli tal ennast taluda. Tavaliselt kasutas ta peeglit vaid selleks, et kontrollida, ega tal suunurgas hambapastat või ninas liiga pikki karvu ole. Nüüd seisis ta ning vaatas endale ilmetult ja võimalikult üksisilmi otsa. Kühn püüdis end silmade pilgutamise või suunurga tuksatusega mitte tasakaalust välja viia ning küsis endalt: kes sa oled? Kuidas sul läheb? Kas kõik on kombes? Ta oli enese silmitsemist alustanud alles hiljuti. Enne praegust suve oli ta pidanud oma peaaegu 45-aastase kehaga pigem funktsionaalset suhet. Kui üldse, siis oli ta seda tajunud kõigiti hooldusvaba elumasinana. Ta polnud kunagi olnud tõsiselt haige, kuid polnud ka üleliia tervislikult elanud. Ta polnud endalt liialt palju nõudnud, kuid polnud ka iialgi pingutustest kõrvale hoidnud. Siis oli teda tabanud kriis koos kahtluste, nõrkuste ja lõpuks kokkuvarisemisega, mis oli teda viinud esiotsa ametnike rehabilitatsioonikeskusse ja seal neljasesse lauda koos narkosõltlasest piirivalvuri, Donauwörthi linnavalitsuse 5