24
Jojo Moyes
2
M
a ei ole loll. Teeme selle asja kohe selgeks. Aga inimesel tekib paratamatult aju osakonna alamehitatuse tunne, kui kasvad koos noorema õega, kes tõsteti aasta vanemasse ehk siis minu klassi ja siis veel ühe klassi võrra ülespoole. Katrina tegi kõike arukat ja nutikat esimesena, ehkki on minust poolteist aastat noorem. Ta oli juba lugenud kõiki raamatuid, mida mina iial lugesin, ta teadis kõiki fakte, mida mina lõunalauas mainisin. Ta on ainuke inimene maailmas, kellele eksamid meeldivad. Vahel on mul tunne, et ma käin niiviisi riides just seepärast, et ainus asi, mida Treena teha ei oska, on riideid kokku sobitada. Ta on selline kampsuni ja teksadega tüdruk. Tema arusaam ilusti riidesse panekust on teksaste triikimine. Mu isa ütleb, et ma olen „paras tegelane”, sest mul on komme välja öelda esimene asi, mis pähe tuleb. Ta ütleb, et ma olen nagu minu tädi Lily, keda ma ei ole näinudki. Veider tunne on, kui sind pidevalt võrreldakse kellegagi, keda sa ei tunne. Kui ma oma lillade saabastega alla tulen, siis isa noogutab emale ja küsib: „Kas sa tädi Lily lillasid saapaid mäletad, ah?” ning ema kõkutaks seepeale naerda, nagu oleks see nende salanali. Ema ütleb, et ma olen „omapärane”, mis on tema viisakas viis öelda, et ta ei mõista minu riietumisstiili.