Kuidas naised otsustavad lehitsetavad

Mis juhtub, kui naine asub otsustama?

Naised saavad viimasel ajal igast suunast üleskutseid relvile asuda. Neil kästakse haarata kinni avanevatest võimalustest, esitada nõudmisi, teada oma väärtust, mängida suurte panuste peale, võtta ohjad enda kätte ja ületada enesekindluse lõhe. Niisugused sõnumid innustavad. Need annavad naistele julgust leida oma õige koht ja lubavad võimu neile, kes seda tahavad. Naistele räägitakse, et kui nad teevad kõvasti tööd ja nende ootused suurenevad, jõuavad nad üha kaugemale – ja see tähendab, et nad hakkavad langetama rohkem tähtsaid otsuseid. Keegi ei ole aga rääkinud sellest, mis naistega toimub, kui nad suuri otsuseid langetavad. Kui naine peab tegema raske otsuse, kus panused on suured, kas siis tema kogemus erineb mehe omast? Niisugusest küsimu­ sest saigi alguse mu uurimistöö, mis lõpuks pani mind seda raamatut kir­ jutama. Ma olen jõudnud järeldusele, et kui mees langetab raske otsuse, peab ta mõtlema ainult selle otsuse sisule, ent kui naine langetab raske otsuse, peab ta mõtlema nii otsuse sisule kui ka sellele, kuidas teda selle otsuse eest arvustama hakatakse. Mida peab tark, enesest lugu pidav ja mõistagi ka hõivatud naine siis tegema? Ta peab teadma, kuidas naised otsustavad ja kuidas saab oma tege­ vuse kavandamisel arvestada otsuste langetamise tegelikke tagamaid. Mis juhtub, kui naine asub otsustama? 9

Ma avaldan teile saladuse: naised teevad otsuseid viisidel, mis on tegeli­ kult jõulisemad, kui nad ise arugi saavad. Mehed ja naised võivad otsus­ tamisele läheneda eri moel, kuid need erinevused ei pruugi avalduda nii, nagu meid seni on arvama pandud. Asi ei ole „bioloogilises ettemääratu­ ses“ ega selles, millest kirjutab raamat „Roosa aju / sinine aju“.* Ühiskond on aastaid alahinnanud naiste võimet teha teraseid valikuid ning nii­ sugune kahtlustamine ja naiste otsustusvõime pidev küsitavaks pidamine ongi paljude arvatavate sooerinevuste taga. Sageli me ei märkagi, et jälgime naise otsust pingsamalt kui mehe oma; pahatihti on selles ka raske kindel olla, sest stsenaariume, kus kõik muud tegurid on identsed, on meil võrdlemiseks väga vähe. Mõnikord tekib siiski olukord, kus me näeme selget paralleeli ja selget eelarvamust. Võtkem näiteks see, mis juhtus 2013. aasta veebruaris, kui Marissa Mayer jõudis ajalehtede esikülgedele sellega, et muutis Yahoo kaugtööpoliitikat. Yahoo teatas, et nende töötajad ei saa enam kogu aeg üksnes kaugtööd teha, ja ajakirjandus hurjutas Mayerit mehiselt. Kommentaatorid kriti­ seerisid tema otsust, sest see pidavat kahjustama naisi, ja paljud, mina nende hulgas, kergitasid Mayeri vastuolulise otsuse peale kulme. Kes meist aga teavad, et Best Buy tegevjuht Hubert Joly langetas nädal hiljem samasuguse otsuse?1 Kui ta tegi lõpu Best Buy suuremeelsele kaugtöö­ poliitikale, noppisid majandusajakirjanikud loo kohusetundlikult üles, aga tema avaldus ei toonud kaasa avalikkuse nii tugevat meelepaha kui Mayeri oma. Joly otsusest kirjutati 2013. aastal küll ajalehtedes, aga Mayeri otsusest rääkisid ajakirjanikud veel 2015. aastalgi, arutades, kas see oli olnud õige.2 Nii et ühe ja sama otsuse eest heideti meesjuhile paar kuud mõningaid kõõrdpilke, aga naisjuhile sai aastaid osaks terav­ datud tähelepanu. Kõigepealt kaldume me muidugi oma reaktsioonidele mõistuspära­ seid seletusi leidma. Kuivõrd Yahoo on tarkvaraettevõte, kus program­ meerijad võivad öösel või päeval kodus pidžaamaväel tööd teha, pidi see otsus arvatavasti rohkemate töötajate ajakavale tugevat mõju avaldama. * Neuroteadlaste Lise Elioti raamat „Pink Brain, Blue Brain: How Small Differences Grow into Troublesome Gaps and What We Can Do About It“ (2009). – Tlk.

10 Kuidas naised otsustavad

Best Buyl on aga laod – nii me vähemalt arvame –, kuhu töötajad pea­ vad korralikult riietatuna õigeks ajaks kohale ilmuma. Nende kaugtööta­ jate hulk on ilmselt väike. Loo kohta ilmunud artiklitest selgus siiski, et Mayeri otsus mõjutas kõigest kahtsadat töötajat, samal ajal kui Joly otsus muutis väidetavasti peaaegu nelja tuhande töötaja elu – need olid inime­ sed, kes ei pidanud laos kohal olema ja tegid oma tööd sageli kodus.3 Nii et neid, keda puudutas Best Buy otsus, oli kakskümmend korda rohkem. Kui see, et Mayeri otsuse puhul puhkes pahameeletorm ja Joly otsu­ sega vaikselt lepiti, ei ole seletatav töötajate arvuga, siis millega seda üldse saab seletada? Ehk sellega, et Mayer oli Yahoos äsja juhtimise üle võtnud, aga Joly oli Best Buys juba ammu püsivalt ametis? Ei. Siin muu­ tuvad paralleelid veelgi rohkem muret tekitavaks. Mõlemad juhid olid ametisse astunud 2012. aasta suvel ja olid oma tööd teinud umbes kuus kuud.4 Üks põhjus, miks me Mayeri otsuse ümber ikka veel vahtu üles klopime, kuid Joly oma tähelepanuta jätame, peitub mustris, mis meid me eneste teadmata mõjutab: naise otsust oleme me kärmed kahtluse alla seadma, mehe omaga kaldume aga nõustuma. Kuigi mehed ja naised käituvad ühtmoodi, tajume me nende käitumist erinevalt. Sellel suundumusel on väga reaalsed tagajärjed. Mõelgem sageli vii­ datud väite peale, et ettevõtted on varmad edutama mehi ja tõrksad edu­ tama naisi. Miks see nii on? Teie riiulis olevates raamatutes võib sellele küsimusele leiduda hulganisti vastuseid, aga minu uurimuse tulemused toovad esile veel ühe põhjuse, mille enamik meist on tähelepanuta jät­ nud. Me usaldame keeruliste valikute tegemise meeste hoolde. Kui on vaja midagi ette võtta, lepime kiiremini mehe otsusega, isegi kui see on raske ja ebameeldiv. Kui samasuguse raske otsusega tuleb lagedale naine, uurime seda kahekordse tarmukusega. Me kahtleme naise otsuse kvaliteedis, isegi kui me ei tee seda meelega. Ehk on raske uskuda, et otsuste langetamises mängib oma osa ka sugu ning ühe ja sama otsuse eest patsutatakse mehele lohutavalt õlale, naist aga vaadatakse mõningase halvakspanuga. Endi arvates oleme me õiglased ja tegutseme parimate kavatsustega. Ma ei ole kunagi kohanud kedagi, kes ütleks: „Mulle meeldib diskrimineerida.“ Kui me soovime mõista, kuidas sugu mõjutab otsuste langetamise protsessi, ning tajuda Mis juhtub, kui naine asub otsustama?

11

neid peeni või ka mitte nii peeni erinevusi meeste ja naiste otsustele reageerimises, tuleb meil endile esitada mõningaid karme küsimusi. Kas meeste ja naiste otsustusvõime on tegelikult erinev? Kas on võimalik, et mõnikord me tajume seda vahet liiga suurena? Kus on massikultuur osutanud meeste ja naiste otsustusviiside tegelikele erinevustele, kus aga hoopis tootnud neid erinevusi, selmet nende olemasolu lihtsalt näidata? Kui mehed ja naised lähenevad samale otsusele eri teid mööda, kas siis naiste lähenemisviisiga ei või kaasneda pigem eelised, mitte puudused? Ja mis kõige tähtsam: kui me jõuamegi järeldusele, et meeste ja naiste otsustusprotsessis on erinevusi, siis mida me saame sellega ette võtta? Kuidas muutuda tähelepanelikumaks ühele poolele osutatud soosingu suhtes ja kuidas niisugust kalduvust endas ära tunda? Osalt tuleb meil lihtsalt oma varjatud kallutatusest teadlikumaks saada. Nii mehed kui ka naised peavad asjade seisu üle vaatama ja strateegia paika panema – sest mitte keegi ei saa seda teha üksi. Kindlasti võib see raamat aidata nii meestel kui ka naistel otsuste langetamist parandada ja seda see peabki tegema, ent kui te soovite, et naisi võiks sagedamini otsustajate seast leida, peaksime me muutma seda, kuidas meie kultuuris naiste otsus­ test räägitakse. Meil on vaja teha mõningaid struktuurseid muudatusi. Need muudatused ei paranda ainult naiste elu, vaid parandavad otsuseid, mida kogu meie maailma huvides langetatakse. Kui te sellest raamatust ka ainult üheainsa tõe kõrva taha panete, siis loodetavasti on see järg­ mine: see, et olulise tähtsusega otsuse tegemise juures on rohkem naisi, ei ole parem üksnes naistele, vaid ka otsusele endale. See on parem meile kõigile.

Kellel me laseme tähtsaid otsuseid langetada? Seattle’is oli täiesti tavaline jaanuaripäev. Ilm oli külm, nii et kananahk tuli ihule, aga lund ei sadanud. 23aastane Barbara Winslow oli Washing­ toni ülikooli ajalootudeng. Ta oli vähem kui aasta abielus olnud ja nad istusid mehega arstikabinetis. See, mida nad seal kuulsid, ei meeldinud neile põrmugi. 12 Kuidas naised otsustavad

Mõni päev varem oli Barbara leidnud oma rinnast tiheda tüki. Arst selgitas Barbarale, et nad panevad ta narkoosi alla, võtavad ta rinnast proovi, teevad analüüsid sel ajal kui naine teadvusetuna operatsiooni­ laual lamab, ning kui biopsia tulemus on positiivne ja kude leitakse olevat pahaloomuline, teevad nad otsekohe radikaalse mastektoomia. Radikaalne mastektoomia on täiesti asjakohane nimetus. Selle käigus eemaldatakse üheainsa tõhusa ja mõnevõrra barbaarse operatsiooniga kogu rind, selle all olev rinnalihas ja kaenla all olevad lümfisõlmed.5 Uinudes ei tea Barbara, kas tal on rinnavähk või mitte, ja kui ta üles ärkab, ootavad teda kas suurepärased uudised või õmblused kohas, kus varem oli olnud ta rind. Operatsiooni kirjeldusega lõpule jõudnud, ütles arst, et biopsiaks tuleb neil otsekohe aeg kinni panna. Barbara protesteeris. Kas ta võiks koju minna ja järele mõelda? Miks tuleb otsustada otsekohe? Arst selgi­ tas, et kui ta annab Barbarale mõtlemisaega, siis naine tõenäoliselt koh­ kub ära ja otsutab mitte riskida. Barbarale oli õpetatud, et arstide otsustes ei kahelda, ja ta vastas: „Olgu nii, see tundub mõistlik.“ „Hästi,“ vastas arst ja andis tema abikaa­ sale nõusolekulehe. „Oodake,“ astus Barbara vahele. Miks peab abikaasa tema asemel nõusolekulehele alla kirjutama? Arsti vastust ei unusta ta kunagi. „Sellepärast,“ vastas mees, „et naised on oma rindadesse emot­ sionaalselt ja ebaratsionaalselt kiindunud.“6 Kas niisugune asi ei aja vihale? Loomulikult ajab. Aga see mõtte­ vahetus oli ka üsnagi hämmastav. Kes siis õigupoolest pidi otsustama? Kas Barbara? Nii meile meeldiks arvata, ent tegelikult arst ju ei küsinud Barbara käest, mida naine teha tahab. Tegelikult ütles arst, et Barbara on liiga emotsionaalne ja ebaratsionaalne, et otsustamise võiks tema hooleks jätta. Mis siis saab, kui kelleski luuakse illusioon, et tal on valikuvõima­ lus? Kui Barbara oleks öelnud, et ei taha biopsiat, kas siis arst oleks tema mehele ikkagi nõusolekulehe andnud? Kuidas muudab juhtunu tähendust ja mõjutab teie reaktsiooni asja­ olu, et kõik toimus 1968. aastal? Kas lugu muutub, kui saate teada, et rin­ navähidiagnoosi ja -ravi puhul oli täiesti tavapärane, et naistele ei antud õigust oma biopsia tulemusi üle vaadata? Kas me võime kindlad olla, Mis juhtub, kui naine asub otsustama?

13

et toona juhtunu aluseks olnud eeldused naiste otsustusvõime kohta on juurteni hävitatud? „Tagasi vaadates soovin ma, et oleksin sellele arstile vastu hakanud,“ rääkis Barbara mulle 2015. aastal. „Ma soovin, et oleksin tema kabineti pea peale pööranud. Ma pidanuksin ütlema: „Huvitav, missugusesse kehaosasse on mehed ebaratsionaalselt kiindunud?““ Tal oli palju põh­ jusi vihane olla, näiteks see, et arst oli kahelnud naiste võimes niisuguses stressirohkes olukorras asjalikku otsust langetada. Tookord aga Barbara isegi ei seadnud arsti eeldust kahtluse alla. „Tol ajal ma niisugustes kate­ gooriates ei mõelnud. Keegi ei mõelnud. Niisugune oli siis naiste elu.“ See võib olla kõigest ühe naise elu hirmus hetk, ent mulle kui otsus­ tamise uurijale räägib see üldisematest asjadest. Kui kaugele me oleme praeguseks jõudnud? Kui paljud naiste otsustusvõime kohta kehtinud eelarvamustest on täielikult kadunud ja kui paljud on läinud põranda alla, nii et neist räägitakse harvemini, kuigi need kujundavad endistviisi inimesi, keda me soovime juhtimas näha? Kui valikuga kaasnevad kohu­ tavad riskid, ükskõik kas need avalduvad arstikabinetis või koosoleku­ laua taga, kas siis naisi nähakse protsessi võrdsete osalistena või kehtib endiselt iganenud eeldus, et mehed, keda ei piira tüütud emotsioonid, on ülima otsustusvõimega õnnistatud? ••• Nüüd, peaaegu pool sajandit hiljem, on vähiravi palju tsiviliseeritum, kui see oli kuuekümnendatel. Naised kirjutavad nõusolekulehele ise alla, operatsiooni kasuks ei otsustata enne, kui arst ja patsient on biopsia tule­ musi koos arutanud, ja radikaalne mastektoomia on valdavalt mööda­ nikku jäänud. Kui Barbara praegu seda lugu oma arstidele räägib, on nad kõik kohkunud. Siiski peame endilt küsima, kas kõik on ikka päriselt muutunud. Iowa ülikooli meditsiiniprofessori Richard Hoffmani arvates on veel praegugi põhjust uurida, missuguseid vestlusi arstid ja patsiendid suletud uste taga peavad. Mida annavad arstid nende otsustajarolli kohta mõista meestele ja mida naistele? Kelle käest küsitakse: „Mida te tahate teha?“ 14 Kuidas naised otsustavad

ja kelle käest ei küsita? Kas mõningaid patsiente koheldakse kui võrd­ seid, teisi aga kui sõltuvaid? 2011. aastal analüüsis Hoffman koos oma meeskonnaga 11 000 täis­ kasvanu andmeid, mis olid kogutud kogu USAs, ja uuris, kuidas patsien­ did kirjeldasid arstidega vähiuuringute kohta peetud vestlusi. Hoffman keskendus üle 50aastastele täiskasvanutele, sest sellest vanusest alates soovitavad arstid tavaliselt korrapäraseid vähiuuringuid. Kui meedikud peaksid mehi ja naisi mõistlikele lahendustele jõudmises võrdselt või­ melisteks, oleksid otsuse langetamisele suunatud vestlused ühesugused. Seda need aga ei olnud. „Kas te tahate seda analüüsi teha?“ küsisid arstid 70 protsendilt meestest, kellega arutasid nende eesnäärmevaevusi, kuid ainult 43 protsendilt naistest, kellega rääkisid nende rindadest.7 Millest see erinevus tuleb? Või nagu Barbara küsis: miks antakse ana­ lüüside valikul meestele naistest rohkem sõnaõigust, kuigi mõlemal on vaja langetada otsus oma suguelundite vähiuuringute kohta? Siin tasub mai­ nida, et eesnäärmevähiuuringute tulemuslikkuse kohta on teated vastu­ olulised. Eesnäärmevähi esialgne uuring tehakse tavaliselt vere­analüüsi alusel ja ligikaudu kolmel mehel neljast, kelle proov osutub positiivseks, eesnäärmevähki tegelikult ei ole. Valepositiivseid on väga palju. Ees­näärme­vähi vereproove peetakse nii küsitavaks, et USA ennetava medit­ siini teenistus on need paigutanud D-kategooriasse, tõdedes, et need tee­ vad rohkem halba kui head, samal ajal kui mammogrammid, mida samuti ei saa eksimatuks pidada, on ära teeninud B-kategooria.8 Eesnäärme­ uuring võib põhjustada hulgaliselt asjatut muretsemist ja ehk just selle­ pärast annavad arstid siin meestele sagedamini võimaluse otsustada, kas nad ikka soovivad seda tõenäoliselt eksitavat ja häirivat analüüsi lasta teha.9 Mis toimub aga siis, kui soolist erinevust ei ole? Hoffman vaatles ka seda, kuidas uuritakse organit, mis on olemas nii meestel kui ka naistel. Ta keskendus uuringule, mis on arstidelt pälvinud A-kategooria, sest see on usaldusväärne ja tõeseid tulemusi andev viis vähi avastamiseks nii meestel kui ka naistel. Millise uuringuga on tegemist? Kardetud kolo­ noskoopiaga.10 Soolevähk on USAs nii meeste kui ka naiste seas sage­ duse poolest kolmas surma põhjus ja kujutab endast seega tõsist ohtu mõlemale soole.11 Kui arstid räägivad oma patsientidele vajadusest teha Mis juhtub, kui naine asub otsustama?

15

kolonoskoopia, kas nad siis teatavad lihtsalt: „Te peate laskma selle analüüsi teha“ või annavad patsiendile võimaluse valida: „Kas te tahate lasta seda analüüsi teha?“ Hoffmani uuringu tulemused olid väga ilmekad. Küsimuse, kas patsient soovib kolonoskoopiat, esitasid arstid 71 protsendile meestest, kuid ainult 57 protsendile naistest. Siin ei ole vahe küll nii suur, aga miks ei ole need arvud siiski ühesugused? Mehed ja naised kuulusid samasse vanuserühma – 50–70 eluaastat, mis on kolo­ noskoopiaks soovitatav iga. USAs on soolevähirisk meestel mõnevõrra suurem kui naistel: selle ohuga seisab teatud eluetapil silmitsi 1 mees 21st, aga 1 naine 22st.12 Kas see aga tähendab, et rohkematele mees­ tele tuleks anda valikuvõimalus? Kui sel siin üldse tähtsust on, siis naiste väiksem vähirisk viitab sellele, et just neile peaks uuringu suhtes jääma võimalus valida. Kas naistele andsid valikuvõimaluse sagedamini just naisarstid? Seda me ei tea. Arstide soo kohta andmestik teavet ei paku. Kui ma selle uuringu tulemustest esimest korda lugesin, ei osanud ma midagi arvata. Võib-olla käitusid arstid meeste ja naistega eri viisil sellepärast, et püüdsid mingil moel tõhusamalt tegutseda. Arstid võtavad igal aastal vastu sadu patsiente ja käitumismustrite vähimategi erine­ vuste arvesse võtmine kuulub oma ala meistritel vajalike oskuste hulka. Võib-olla olid arstid märganud, et kui meestele ei anta valikuvõimalust, siis nad solvuvad ega tulegi enam tagasi? Ehk on nad näinud, kuidas naised esialgu vähiuuringuid väldivad ja hiljem kahetsema hakkavad, ning annavad sellepärast vähematele naistele võimaluse valida? Aga ehk on siin peidus midagi hoopis tõsisemat? Kuigi arstid enam ei küsi enne naise opereerimist tema mehelt luba, paistavad nad ikkagi uskuvat mehe (ja omaenda) otsustusvõimesse rohkem kui naise omasse. Aeg, mil naised on saanud olulisi otsuseid langetada, on Ameerika Ühendriikides olnud suhteliselt lühike. Valimisõigus anti naistele USAs alles 1920. aastal. Selleks ajaks oli juba kümmekond riiki võtnud vastu seadused, mis lubasid naistel niisuguste avalikku elu puudutavate otsuste tegemises osaleda.13 1968. aastal, kui Barbara jälgis, kuidas ta abikaasa nõusolekulehele vastumeelselt alla kirjutas, ei olnud arstid ainsad, kes mehi paremateks otsustajateks pidasid. Nii maailmas enamasti arvatigi. Naiste vabastamise liikumine oli alles alanud. 1960. aastate lõpus ei saa­ 16 Kuidas naised otsustavad

nud lahutatud naised, kes püüdsid uut elu alustada, endale sageli kodu osta. Lahutatud naisel oli kaks võimalust: ta võis korteri üürida või kui ta kindlasti eluaset osta soovis, tuli tal veenda mõnd meest – sageli endist abikaasat – hüpoteegilepingule alla kirjutama.14 Kui küllaldase sissetule­ kuga naised tahtsid 1970. aastate alguses laenu võtta, öeldi neile sageli ära. Hea näide on siin tennise maailmameister Billie Jean King, kes võitis üheainsa aasta jooksul kolm Wimbledoni tiitlimatši ja pidas oma või­ dusummadest perekonda ülal. Kui ta proovis enda nimele krediitkaarti võtta, siis talle seda ei antud. Ta avastas, et ei saa krediitkaarti muidu, kui peab esimese kontoomanikuna panema kirja oma abikaasa. Alles siis, kui laenuandjatele oli selge, et nende rahaliste otsustuste taga on mees, võis Billie Jean King olla teine kaardiomanik. Kui tema abikaasal oleks samuti sissetulek olnud, võinuks sellega ju kuidagi leppida. Aga mees ei teeninud midagi. Tema juuraõpingute eest maksis Billie Jean King.15 Laenutavasid on seadused muutnud, aga miks mõjutavad sooliselt diskrimineerivad arvamused veel nüüdki, 21. sajandi alguses, suhtumist sellesse, kuidas naised otsustavad? Miks arstid mehi otsustamisse sage­ damini kaasavad kui naisi? Ehk arvab enamik inimesi – mitte ainult arstid –, et meeste ja naiste võime asjalikke otsuseid langetada ei ole samaväärne? Kas meie ettekujutust nende otsustusvõimest ei mõjuta mõningased eelarvamused? Et toimuvat lähemalt kirjeldada, tuleks minna Victoria Brescolli labo­ risse. Brescoll on Yale’i ülikooli juhtimiskooli sotsiaalpsühholoog, keda huvitab see, kuidas mehi ja naisi hinnatakse. Ta uurib, kuidas tavalised täiskasvanud hindavad mõnele töökohale kandideerijaid, üliõpilaseks pürgijaid ja poliitikuid. Brescoll tahab teada, kuidas me kindlaks teeme, kas televisioonis esinev kandidaat või otse meie ees seisev inimene on kompetentne või mitte. Ühes uurimuses palus Brescoll rühmal täiskasvanutel hinnata inimest, kes mingile ametikohale kandideeris. Kõik katses osalejad istusid videot vaatama, märkmeid tegema ja jälgima töövestlust, mis selleks ajaks oli juba alanud. Vestlus kulges üsna tavapärast rada, kuni juhataja palus kan­ didaadil kirjeldada mõnd viga, mis ta oma töös on teinud. Siis läks asi Mis juhtub, kui naine asub otsustama?

17

huvitavamaks. Kandidaat rääkis loo sellest, kuidas ta kord ühe kolleegiga koos töötas ja nad tähtsa kliendi kaotasid. „Kuidas te end siis tundsite?“ küsis juhataja. „No ma olin päris vihane,“ vastas kandidaat varasemast valjemal, ärritunud häälel, küsimuse peale silmanähtavalt turri mines. Kui video lõppes, tuli kandidaati hinnata. Kui palju võimu võiks sellele kandidaadile tema tulevases töös anda? Kas te usaldaksite seda inimest iseseisvalt otsuseid langetama? Ja lõpuks: kas see inimene tuleks tööle võtta? Tegelikult tahtis Brescoll aga teada, kas hinnang olenes kandidaadi soost. Olenes küll. Brescoll ja tema kolleeg Eric Uhlmann, kes praegu on Singapuris INSEADi ärikoolis professor, tegi seda uuringut läbi kolmes variandis ja iga kord andsid täiskasvanud katseisikud turri läinud nais­ kandidaadile madalama hinnangu kui vihastanud meeskandidaadile.16 Loomulikult ei olnud need päris kandidaadid. Nad olid elukutselised näitlejad, kes järgisid sama stsenaariumi, pigistasid huuli ühtmoodi viha­ selt kokku ja väljendasid oma viha ühtviisi valjult. Hindajad nägid neid aga hoopis erinevalt. Neile tähendas viha väljendav naine, et ta „ei kont­ rolli olukorda“ ja tal ei ole juhtiva ametikoha jaoks vajalikke omadusi.17 Nii ei suhtunud naistesse üksnes meessoost hindajad, samamoodi suh­ tusid nendesse ka naissoost hindajad. Nii mehed kui ka naised arvasid, et naised, kes näitavad välja, et on vigade pärast ärritatud, peaksid saama väiksema vastutusega ametikoha ja vähem võimalusi iseseisvalt otsuseid langetada. Kas meessoost kandidaate hinnati samamoodi? Mehe viha kirjutasid vaatlejad stressi arvele. Tehtud vea pärast meelepaha väljendamine mõjus mehe puhul positiivselt. Kui vihastanud mees mainis, et ta on kõigest alama astme assistent, tahtsid hindajad tema positsiooni parandada ja talle rohkem juhtimisvõimalusi anda. Nad soovisid, et pahaseks saanud mees langetaks rohkem, mitte vähem otsuseid.18 Brescolli uurimus näitab, et mees ja naine võivad ühel ja samal viisil öelda üht ja sedasama asja, kuid ikkagi kaldume me mõtlema, ilma ise oma alateadlikku eelhoiakut tajumata: „Sellest mehest võib tõepoolest asja saada, aga sellest naisest ei tule küll muud kui tüli.“ 18 Kuidas naised otsustavad

Kelgukoerte probleem On neid, kes püsivad kindlalt seisukohal, et naistel on praegu hulganisti võimalusi otsuseid langetada, ja viitavad kõrgetele ametikohtadele jõud­ nud silmapaistvatele naistele. Õnneks on naised sellest ajast, kui neile keelduti krediitkaarte andmast, tõepoolest pikkade sammudega edasi liikunud. Ameerika Ühendriikide kohtusüsteemis on kaks kõige kõr­ gemasse ametisse määratud kohtunikku naised – need on USA Ülem­ kohtu kohtunikud Sonia Sotomayor ja Elena Kagan. Pärast 2000. aastat on Saksamaa, Brasiilia ja Lõuna-Korea valinud esimest korda riigipeaks naised, nii et Angela Merkel, Dilma Rousseff ja Park Guen-hye on saa­ nud mitte üksnes kolmeks maailma kõige mõjukamaks naiseks, vaid kuuluvad ka maailma mõjukaimate inimeste hulka.* Isegi pangad, mida nende loomisest peale on juhtinud mehed, on lõpuks otsustanud nais­ tele võimaluse anda. Ameerika Ühendriikides on Föderaalreservi juh­ tinud 2014. aastast Janet Yellen, Rahvusvahelist Valuutafondi määrati 2011. aastal juhtima Christine Lagarde. Kuivõrd me saame praegu nii paljude võimsate naiste nimesid nagu varrukast puistata, võib paista, et ühiselt usaldame me naiste otsustus­ võimet sama palju kui meeste oma. Siiski tunduvad need näited ole­ vat pigem erandid. Naisi on maakera rahvastikust rohkem kui pool, aga ettevõtluses ja poliitikas langetatud suurtest otsustest saab nende arvele kanda vaid murdosa. Maailma 195 iseseisvast riigist on üksnes 11,2 protsendil naisjuhid ja see on kõigi aegade rekord.19 Kui me vaatame USA viitsadat suurimat ettevõtet ja Ühendkuningriigi sadat suurimat ettevõtet, siis nendes on naisjuhtide osakaal kurval kombel ühesugune – ainult 15%.20 Peale selle torkab silma näitaja, mida mina nimetan „Johni statistikaks“. Kui te vaatate S&P 1500 indeksit, siis selle järgi on ette­ võtete tegevjuhtide seas rohkem Johni-nimelisi mehi kui ükskõik millise nimega naisjuhte kokku.21

*

Dilma Rousseff oli Brasiilia president 2011–2016. Park Guen-hye oli LõunaKorea president 2013–2017. – Tlk. Mis juhtub, kui naine asub otsustama?

19

Meie ettekujutus naistest kui otsustajatest ei ole ainus tegur, mis on juhtimises sugudevahelise lõhe tekitanud. Mil määral võib seda aga üldse probleemiks pidada? Organisatsioonidel on tavaks selgitada naiste vähe­ sust tippjuhtkonnas muude põhjustega. Sageli osutatakse meeste ja naiste ambitsioonide erinevusele ning väidetakse, et naised ei ole karjääriredelil ülespoole liikumisest samavõrd huvitatud kui mehed. Andmed aga näi­ tavad, et naised on meestega võrdselt ambitsioonikad. Ühes 2013. aastal korraldatud uurimuses, milles vaadeldi rohkem kui 1400 tippjuhti, leiti, et naised ihaldasid ettevõttes juhtivaid kohti täpselt samamoodi nagu mehed: kui uuringus osalejatelt küsiti, kas nad tahavad oma organisat­ sioonis järgmisele tasandile tõusta, vastas 83 protsenti naisjuhtidest, et nad soovivad edutamist. Meesjuhtidest soovis sama ainult 74 protsenti.22 Nii mõnigi kriitik ütleb, et naised ei astu edu saavutamiseks õigeid samme. Nad ei leia õigeid mentoreid või sponsoreid, ei taotle edutamist ega kõrgemat palka ega soovi ohverdada oma õhtuid ja nädalavahetusi, samal ajal kui nende meeskolleegide puhul võidakse arvestada, et nad on nõus ka pühapäeval tööle ilmuma. Siiski näitab USA parimate äri­ koolide rohkem kui 3345 lõpetanuga korraldatud uurimus, et ka „õigete sammude astumine“ ei too naistele piisavaid tulemusi. Uuringuorgani­ satsioon Catalyst küsis ärijuhtimise magistriõppe meessoost ja naissoost lõpetajatelt, missuguseid karjääristrateegiaid nad kasutavad, ja jälgis siis mitme aasta jooksul, kui palju need lootustandvad spetsialistid teenisid ja kui kiiresti ametiredelil edenesid. Catalyst jõudis järeldusele, et üldiselt läbi proovituks ja end tõestanuks peetud karjääritaktika aitas mehi roh­ kem kui naisi.23 Naised, kes andsid endast kõik, et parimal moel karjääri teha, ei liikunud siiski nii kiiresti edasi kui samu strateegiaid kasutanud mehed ega teeninud ka sama palju raha. Teine leer kehitab selle peale lihtsalt õlgu ja peab muutuste saabu­ mist kõigest aja küsimuseks. Nemad soovitavad kannatust varuda. Nüüd, kui üha rohkem naisi jõuab keskastme juhi ametikohale, peaks süsteem hakkama selle olukorraga kohanema ja tippu tõuseb aina enam naisi. Võib-olla tõesti, aga lähiminevikus toimunu ei paista seda kinnitavat. Fortune 500 ettevõtete juhatustes ei ole naiste arv viimase üheksa aasta jooksul eriti palju suurenenud.24 USA osariikide kuberneride seas oli 20 Kuidas naised otsustavad

naisi 2014. aastal peaaegu poole vähem kui 2004. aastal.25 Tehnoloogia­ sektorist lahkub naisi kaks korda rohkem kui mehi.26 Tarkvaraga tege­ leva idufirma Textio tegevjuht Kieran Snyder küsitles seitsetsadat tehnoloogiasektorist lahkunud naist ja leidis, et nende lahkumise pea­ mine põhjus oli ettevõtete kultuur, mis naisi ei toetanud. Üks naine, keda ta küsitles – elektriinsener Jessica –, teatas: „Mulle meeldis mu töö. Mulle meeldis probleeme lahendada ja välja töötada tehnoloogiaid, mis inimeste elu lihtsamaks teeksid. Mis mulle aga ei meeldinud, oli see, et ma pidin iga päev seal meeskorporatsioonis tööl käima.“27 ••• Naisjuhtide vähese osakaalu mõistmiseks peame endalt küsima, miks inimesed ei usalda naisi tipptasemel otsuseid langetama. Naisi ei peeta vähem intelligentseks. Pew’ keskus korraldas hiljaaegu uuringu, milles küsitles 2800 USA täiskasvanut ja leidis, et neist 86 protsendi arvates on mehed ja naised samavõrd intelligentsed. 9 protsenti arvas, et naised on intelligentsemad. See tähendab, et üksnes 5 protsendi arvates on mehed taibukamad.28 Intelligentne ei ole aga seesama mis otsusekindel. Kuidas me kuju­ tame endale ette ideaalset otsustajat? Uuringutest on teada, et üldiselt oodatakse juhtidelt kartmatust ja tegutsemisvalmidust. Parimaid otsu­ seid teevad meie meelest need, kes ei löö pinge all kõhklema ja kellest igal sammul õhkub enesekindlust.29 Targad inimesed võivad ju palju teada, aga head otsustajad on osavad ära kasutama seda, mida nad teavad. Enamikule inimestest seostuvad kõik need omadused meestega. Kui te oma asutuses ringi vaatate, näete ilmselt siiski suurt hulka naisi otsuseid langetamas. USAs on 51 protsenti juhtidest naised.30 Missu­ guseid valikuid juhtidel siis teha tuleb? Iga päev langetavad nad otsu­ seid, kuidas meeskonda suunata, tegevust planeerida ja vaidlusi lahen­ dada, ning hoolitsevad oma üksuse eelarve täitmise eest. Niisuguste sisemiste tähtsate otsuste juurde on naised teretulnud. Kui aga tegemist on valikutega, mis määravad ettevõtte seost välismaailmaga ja kujun­ davad seda, millisena ettevõtet väljaspool tuntakse, pöörame me pilgud Mis juhtub, kui naine asub otsustama?

21