9
1 Suurem osa hädasid läheb hommikuks paremaks See raamat on kirjutatud lapsevanematele, kes otsivad nõuandeid selle kohta, kuidas kasvatada terveid lapsi, lapsevanematele, kelles on indu pakkuda oma lastele eluks head algust, ilma et nad usaldaksid pimesi kõiki oma lastearsti meditsiinilisi otsuseid. Minu ülesandeks on aidata teil mõista, millal teie laps vajab arstiabi ning millal tuleks meditsiinilist sekkumist vältida, sest see võib tuua rohkem kahju kui kasu. Samuti soovin tõmmata teie tähelepanu ravimite, testide, röntgenite ja muude raviviiside ohtudele, mida teie lastearst võib soovida kasutada, ehk tuua välja meditsiinilise sekkumise viise, mis võivad tegelikult teie last kahjustada. Lastearstidel on teiste meditsiinispetsialistide ees üks oluline eelis, kuna nad saavad ära kasutada suurema osa vanemate mõistlikku kalduvust olla oma lapse tervise suhtes hoolikam kui iseenda tervise suhtes. Mõelge korraks sellele. Kui ärkate keset ööd lõhkuva peavaluga, mida te teete? Kui olete nagu suurem osa täiskasvanuid, tõusete te tõenäoliselt üles, võtate ühe aspiriini ning lähete magama tagasi. Tõenäoliselt uinute te kiirelt ning tunnete end hommikul ärgates hästi. Nüüd mõelge sellele, kuidas te reageerite siis, kui teie laps ärkab keset ööd sama sümptomiga. Teie esimeseks
10 impulsiks võib olla rääkida oma lastearstiga niipea, kui suudate ta telefoni teel kätte saada. Kui saate automaatvastaja asemel kätte arsti enda, on tema tõenäoline vastus üsna kergelt ette ennustatav. Tõenäolistelt küsib ta: „Kas te palavikku mõõtsite?“ Seejärel, olenemata teie vastusest, ütleb ta: „Ma arvan, et ei ole põhjust muretsemiseks. Andke talle aspiriini ning tooge ta hommikul minu juurde.“ Te panete toru ära, kahetsete, et üldse helistasite, annate Jimmyle aspiriini ning varsti läheb ta tagasi magama. Ning ka teie lähete magama. Te tunnete kergendust, kui Jimmy hommikul ärkab, innukalt hommikusööki nõuab ning on nii ärgas, kui olla saab. Pärast hommikusööki mõtlete, kas peaksite ta arsti juurde viima või seda soovitust ignoreerima ning vaeva ja raha säästma. Nii see tavaliselt läheb. Kuid tegelikult on see olukord, mida lapsevanemad peaksid vältima. Kui ainsaks sümptomiks oli lihtsalt peavalu, siis polnud mingit vajadust arstile helistada ning veel vähem põhjust hommikul tema juurde minna. Kui teie lapsel ei esine just raske haiguse ilminguid, ei too visiit lastearsti juurde mingit kasu, kuid võib põhjustada ebavajalikku meditsiinilist sekkumist, mis võib terve lapse haigeks teha! Kui olete lugenud teisi lastetervise raamatuid, märkate, et see on ebaharilik vaatenurk. Suurema osa neist raamatutest on kirjutanud arstid ning isegi need, kes tunnistavad ausalt enamike lastehaiguste iseeneslikku möödumist, käituvad ühes küsimuses alati samamoodi. Olenemata sümptomist või kaebusest on lõplikuks nõuandeks „pöörduge oma arsti poole“. Selle raamatu, mis tugineb peaaegu kolmele aastakümnele pediaatria õpetamisele ja praktikale, teesiks ei ole „pöörduge oma arsti poole“. See võib teid üllatada, kuid nende aastate jooksul
11 olen õppinud, et suurem osa lapsepõlves esinevatest haigustest ei vaja meditsiinilist sekkumist ning et ebavajalik meditsiiniline sekkumine võib tuua rohkem kahju kui kasu. Sellest tulenevalt ning pikaaegsele teiste arstide jälgimisele ja minu enda tuhandete laste ravimise kogemusele tuginedes on minu soovituseks „vältige oma arsti kui vähegi saate“. Lubage ma jagan teiega veel mõnda tõde, mis on minu järgnevatel lehekülgedel antavate nõuannete ja soovituste aluseks. Vähemalt 95 protsenti lastel esinevatest kaebustest paranevad ise ning ei vaja meditsiinilist sekkumist. Liiga sageli on hooletu või ebavajaliku meditsiinilise sekkumise risk suurem kui haiguse enda riskid. Lastearstid kulutavad suurema osa ajast lapsevanemate mure ravimisele. Laps vajab ravi harva, kuid saab seda ikkagi ja kannatab tagajärgede all ning hoopis lapsevanem on see, kes kergendust tunneb. See tuleneb sellest, et suurem osa arste usub, et vanemad nõuavad või vähemalt ootavad, et nad lapse heaks midagi teeksid. Mida mures lapsevanemad tegelikult vajavad, on kindlustunne, ning mida lapsed ei vaja, on ravi, kui nad tegelikult haiged ei ole. Suurem osa arste ei pühenda aega sellele, et lapsevanemaid mõistlikult rahustada, kiirem ja lihtsam on lapsele retsept välja kirjutada. Emake loodus, emad, vanaemad ning isegi isad ja vanaisad on parimad arstid, kuna neil puudub tavapäraselt arstidele omane tung sekkuda keha enda püüdlustesse ja võimesse end ise ravida.
12 Vähemalt 90 protsenti lastearstide poolt välja kirjutatud ravimitest on mittevajalikud ning osutuvad selle lapse jaoks, kes neid võtab, kulukaks riskiks. Kõik ravimid on oma olemuselt mürgised ja seega ohtlikud. Lisaks sellele võib ülemäärane retseptiravimite kasutamine lapsepõlves tekitada uskumuse, et „iga probleemi jaoks on ravim“. Seetõttu võib laps hilisemas elus otsida keemilisi lahendusi oma emotsionaalsetele probleemidele. Vähemalt 90 protsenti laste kirurgilistest protseduuridest on ebavajalikud ning tekitavad asjatu riski, et patsient võib surra operatsiooni enda või anesteesia tõttu või haiglast saadud nakkusesse, kuna see on kahtlemata haigusetekitajaid täis keskkond. Suuremal osal lastearstidest on vähe või pole üldse teadmisi toitumise aluste ja farmakoloogia kohta ning nendele olulistele teemadele ei panda meditsiinikoolides üldse rõhku. Patsiendid kannatavad, kuna lastearstid ei tea piisavalt toitumise mõjude ega väljakirjutatavate ravimite ohtude ja kõrvalmõjude kohta. Lapsevanemad peavad õppima, millal on tarvis arstile helistada ning millal pole arsti sekkumist vaja. Seda kõike selleks, et parandada keha võimet end ise ravida. Ma mõistan, et võiksin teie kui lapsevanema õlgadele panna ebaõiglase koorma kui ma lihtsalt kirjeldaksin pediaatria praktikate puudusi ning julgustaksin teid vältima arste ning võtma suuremat vastutust oma laste tervise eest. Üks asi on selliseid nõuandeid kuulata siis, kui
13 asi puudutab teie endi tervist, ning täiesti teine, kui teete meditsiinilisi otsuseid, mis puudutavad teie armastatud last. See mõistetav kaksipidine suhtumine jätab vanemad lastearstide mõju alla. Suurem osa lastearstide juurde sattuvatest lastest ei vaja ravi, kuid sageli saavad nad seda ikkagi. Teie lastearstil on põhjust teie lapse ravimise läbi teie enesetunnet parandada. See käitumine ei sobitu minu eetiliste põhimõtetega, kuid niiviisi tegutsev lastearst saab rahalist ja psühholoogilist kasu, kui „ravib terveks“ lapse, kes ei olnudki tõsiselt haige. Rahaline kasu tuleneb sellest, et kahanev patsientide arv ning kasvav lastearstide ületootmine piiravad koos lastearstide praksiste sissetulekut. Enda aastasissetuleku stabiliseerimiseks on arstil motivatsioon agressiivsemalt sekkuda, rakendada kaheldava väärtusega teste ja ravivõtteid ning saada igalt ravitavalt patsiendilt suuremaid tasusid. Rahalise motivatsiooni osatähtsus kasvab järgnevatel aastatel kindlasti veelgi, kuna lastearstide ületootmine saab selle valdkonna arstide jaoks üha suuremaks probleemiks. Psühholoogiline motivatsioon tuleneb lastearsti soovist tunda, et ta teeb midagi produktiivset. See ei ole tema jaoks lihtne, kui suurem osa patsiente, kes teda külastavad, ei vaja tegelikult tema oskusi. Lastearstide seas läbi viidud küsitlused on näidanud, et paljud neist ei saa oma tööst rahulolu tunnet. Lausa üks kolmandik väidab, et kaalub tõsiselt karjäärimuutust, selleks et leida „suuremaid väljakutseid“ või vabaneda „pettumuse“ tundest. Mõne puhul võib võita kiusatus näidata oma teadmisi ning saavutada seeläbi patsientide tänulikkus, isegi kui ravi on olnud tarbetu või lausa potentsiaalselt kahjulik.