ALGUSES Minu ema Meg oli presbüteri vaimuliku ja nende järeltulijaid eluaeg hirmu all hoidnud tillukese allaheitmatu naise kaheksast lapsest seitsmes ja viiest õest noorim. Ema mäletas oma papast väga vähe peale selle, et ta kandis õhtuti sametist kodukuube ja hoidis ikka rinnataskus pisikestele sõrmedele leidmiseks tahvlit pähklišokolaadi. Kompvekke said nad ainult pühapäeviti, kui veetsid päeva kirikus, sõid käärkambris lõunat ja jõid teed, leides pärastpoole kirikupõrandalt kompvekke, mis olid sinna kogemata või meelega pudenenud väikeste vanadaamide sametridikülidest. Papa suri noorelt. Vanaema pani leinarüü ülle ning viis oma kaheksa last Austraaliasse, kus tema vend oli Sydney ülikoolis professor. Ema kandis ikka veel pruugitud villaseid riideid. Kui vanaema haigestus, soovitas arst tal jahedamasse kliimasse naasta. Lapsed olid sellega igati nõus. Küpsed mangod olid küll toredad, kuid rohutirtsud olid vastikud. 1913. aastal asusid nad laevaga koduteele. 9
Issuu converts static files into: and more. Sign up and create your flipbook.