S IGRI D U N DS ET
KRISTIINA LAURITSATÜTAR PÄ R G
Norra keelest tõlkinud Elvi Lumet
Tõ l k e e s m a t r ü k k :
Kristiina Lauritsatütar, 1. raamat. Pärg Eesti Raamat Tallinn 1989
Teose avaldamist on toetanud NORLA
N o r r a k e e l e s t t õ l k i n u d Elvi Lumet T o i m e t a n u d Arnold Ravel K o r r e k t u u r i l u g e n u d Anu Murakas K a a n e d k u j u n d a n u d Linda Liblikas K ü l j e n d a n u d Tarmo Rajamets
Kõik õigused kaitstud. A u t o r i õ i g u s t õ l k e l e : Elvi Lumet ja Hea Lugu OÜ 2021
www.healugu.ee ISBN 978-9916-601-77-8 (kogu teos) ISBN 978-9916-601-78-5 (köites) T r ü k k i n u d Tallinna Raamatutrükikoda
I J Ø R U N D I TA L U I Väina isanda Ivar Gjesling noorema pärandi jagamisel 1306. aastal läksid tema maavaldused Silis ta tütrele Ragnfridile ja selle mehele Laurits Bjørgulfipojale, kes siiani elasid Lauritsa Metsa talus Oslo lähedal Follos, kuid kolisid nüüd Jørundile üleval Sili nõlvadel. Laurits kuulus suguvõssa, keda siin maal kutsuti laamanipoegadeks1. Nad olid sisse rännanud Rootsist. Idagöta2 laaman Laurentius röövis Vreda kloostrist Bjelbo jaarli3 õe, neitsi Bengta, ja põgenes koos sellega Norrasse. Härra Laurentius jäi kuningas Håkon Vana teenistusse, kes teda kõrgelt hindas. Kuningas kinkis talle Metsa talu. Kuid elanud siin maal kaheksa aastat, suri ta tõvevoodis ja lesk, Folkungi4 tütar, keda Norras kuningatütreks kutsuti, läks koju tagasi ja leppis oma sugulastega ära. Ta pandi seejärel rikkale mehele ühel teisel maal. Härra Laurentiusega tal lapsi ei olnud ja nii päris Laurentiuse vend Ketil Metsa talu. Ketil oli Laurits Bjørgulfipoja vanaisa. Laurits naideti noores eas. Ta oli sel ajal, kui ta Sili tuli, ainult kakskümmend kaheksa aastat vana ja kolm aastat oma naisest Laaman – Vana-Rootsi (ka Norra) kõrgem ametnik maakonnas. (Siin ja edaspidi tõlkija märkused.)
1
Götaland, Götamaa – Rootsi lõunaosa hõlmav ajalooline piirkond.
2
Asehaldur keskaegses Norras ja Rootsis.
3
Rootsi suurnike suguvõsa, kelle liikmed olid aastail 1250–1363 Rootsi ja 1319–1387 Norra kuningateks. 4
PÄ R G
7
noorem. Noorukina oli ta hirdis5 teeninud ja hea kasvatuse saanud, kuid pärast abiellumist elas ta vaikselt oma talus, sest Ragnfrid oli pisut isemoodi ning raskemeelne ega tundnud end lõunanorra laste hulgas hästi. Teda tabanud õnnetu saatus, mis viis tal juba hällist kolm väikest poega, tegi ta lausa inimpelglikuks. Seega oli põhjust küll, et oma naist sugulastele ja tuttavatele ligemale tuua, ja Laurits koliski Gudbrandsdalenisse. Neil oli sinna asudes üks laps, väike Kristiina-nimeline tüdruk, veel elus. Seadnud end Jørundil sisse, elasid nad enamasti sama vaikselt ja hoidsid väga omaette. Ragnfrid ei paistnud oma sugulastest eriti hoolivat, sest ta ei külastanud neid sagedamini, kui komme just nõudis. See tuli mõningal määral sellest, et Laurits ja Ragnfrid olid äärmiselt vagad ja jumalakartlikud inimesed, kes käisid hoolega kirikus ja andsid meeleldi peavarju jumalasulastele ja inimestele, kes kiriku asjus ringi rändasid, samuti orgu pidi põhja poole Nidarosi6 minevatele palveränduritele. Ja ka oma koguduse preestrile, kes oli nende lähim naaber ja elas Ojasuu talus, osutasid nad suurimat austust. Üldiselt aga arvas sealse oru rahvas, et taevariik läheb talle kümniste, andamite ja raha näol juba küllalt kalliks maksma ja seepärast ei pruugi ta nii rangelt paaste pidada ja palvetada ega ka preestreid ja munki enda juurde koju vedada, kui neid seal just vaja ei ole. Muidu oli Jørundi rahvas võitnud ümberkaudsete hulgas suure lugupidamise ja poolehoiu, eriti Laurits, sest teda tunti kui tugevat ja julget meest, kes oli ometi rahuarmastav, tagasihoidlik ja õiglane, lihtsa käitumisega, kuid loomuldasa viisakas, silmapaistvalt tubli talupidaja ja suur kütt; eriti innukalt jahtis ta hunte ja karusid ning igasugu kahjutoovaid loomi. Mõne aastaga võttis ta enda valdusse suure hulga maid, kuid oli hea ja abivalmis isand oma rentnikele. Ragnfridi oli nii harva näha, et temast ei räägitud peagi enam suuremat midagi. Esialgu, pärast tema naasmist koduorgu, olid nii mõnedki imestanud, sest nad mäletasid teda veel sellest ajast, kui Kuninga saate- ja kaitsevägi muistses Skandinaavias.
5
Praegune Trondheim.
6
8
K R I S T I I N A
L A U R I T S AT Ü TA R
ta kodus Väinal elas. Ilus polnud ta kunagi olnud, aga tol ajal oli ta hea ja rõõmus välja näinud. Nüüd oli ta nii alla käinud, et teda võis kergesti mitte kolm, vaid kümme aastat mehest vanemaks pidada. Arvati, et ta võttis laste kaotust liialt südamesse, sest muidu läks tal ometi igas suhtes paremini kui enamikul naistel – ta elas jõukuses ja lugupidamises ja inimeste arusaamist mööda ka heas läbisaamises mehega. Laurits ei vaadanud teisi naisi, ta pidas Ragnfridiga alati igas asjas nõu ega öelnud talle kunagi halba sõna, ei kainelt ega joobnud peast. Pealegi oli ta küllalt noor, et veel palju lapsi saada, kui Jumal annab. Jørundile ei olnud kerge nooremat teenijasrahvast saada, sest pereema oli loomult raskemeelne ja kõigist paastudest peeti väga rangelt kinni. Muidu elasid inimesed talus hästi ja harva kuuldi seal kurja sõna või karistati kedagi. Laurits ja Ragnfrid olid töös ise alati esimesed. Mees oli omamoodi rõõmsameelnegi ja laulis ning tantsis teinekord noortega, kes pärast öist jumalateenistust7 kirikumäel mängisid. Ometi tulid Jørundile teenima peamiselt vanemad inimesed, need tundsid end seal hästi ja püsisid kaua. Kord, kui väike Kristiina oli seitsmeaastane, lubati tal koos isaga mägikarjamaale sõita. Oli ilus varasuvine hommik. Kristiina seisis aidapealsel8, kus nad suvel magasid. Ta nägi väljas päikest säramas ja kuulis all õuel isa meestega kõnelemas – ning rõõmustas nii, et ei mallanud paigal seista, kui ema teda riidesse pani, vaid hüppas ja kargas iga rõivatüki järel, mis talle selga tõmmati. Ta polnud veel kunagi Roomakatoliku kirikus peetakse suuremate kirikupühade eelsel ööl öist jumalateenistust.
7
Keskaegse Norra taludes tüüpilise kahekorruselise aida e panipaiga alumisel korrusel hoiti toiduaineid, ülemisel aga rõivaid ja kaasavara peretütardele, kes ise ka suvel seal magasid. Samuti võeti seal külalisi vastu. Ülemise korruse ruumi ümbritses kinnine galerii e ümbriskoda, kuhu valgus pääses läbi spetsiaalsete avade.
8
PÄ R G
9
mägedes käinud, ainult üle kuru Vågås, kui teda ema sugulaste poole Väinale külla kaasa võeti, ja siis veel koos ema ja talurahvaga kodulähedastes metsades marju korjamas, mida Ragnfrid oma õllele lisas. Ragnfrid valmistas jõhvikaist ja pohladest ka haput leivamääret, mida ta suure paastu ajal või asemel kasutas. Ema palmis Kristiina pikad heledad juuksed kokku ja köitis tema vana sinise mütsi alla üles, suudles siis tütart põsele ja Kristiina jooksis alla isa juurde. Laurits istus juba sadulas; ta tõstis tütre oma selja taha hobuse laudjale, kuhu ta oli oma kokku pandud mantli padjaks asetanud. Kristiina istus seal kaksiratsa, hoides isa vööst kinni. Siis hüüdsid nad emale hüvasti – see tuli joostes aida ümbriskojast alla, Kristiina kapuutsiga keep käel, ulatas selle Lauritsale ja palus hoolega lapse järele valvata. Päike paistis, kuid öösel oli tugevasti sadanud ja mööda rinnakuid voolas ning vulises kõikjalt alla ojaniresid ning mägede jalamil hõljus udupahmakaid. Ent mäeharjade kohale sinisesse taevasse kerkis valgeid suvepilvi ning Laurits ja tema mehed arvasid, et küllap päeva peale läheb õige palavaks. Lauritsal oli kaasas neli sulast. Kuna neil aegadel liikus mägedes igasugu isevärki rahvast, olid kõik mehed täies relvastuses – kuigi oli vaevalt usutav, et neil midagi ohtlikku üle tuleb elada, sest nad olid hulgakesi ja ei läinud just kaugele. Kristiinale meeldisid kõik sulased; kolm neist olid vanemad mehed, kuid neljas, Järsaku Arne Gyrdipoeg, oli alles kasvueas poiss ja Kristiina parim sõber. Ta ratsutas otse Lauritsa ja tüdruku järel, sest ta pidi Kristiinale kõige kohta seletust andma, mida nad teel nägid. Nad ratsutasid Ojasuu hoonete vahelt läbi ja vahetasid preester Eirikuga tervitusi. Vaimulik tõreles õues oma tütrega, kes isa majapidamise eest hoolt kandis. Tütar oli värvitud lõngavihi ööseks välja kuivama unustanud; nüüd oli vihm selle ära rikkunud. Kirikla taga künkal seisis jumalakoda. See oli väheldane, kuid kaunijooneline, ilus, korrashoitud ja värskelt üle tõrvatud. Surnuaia värava ees risti juures võtsid Laurits ja tema mehed mütsi maha ja langetasid pea. Siis pööras isa sadulas ringi ja nad 10
K R I S T I I N A
L A U R I T S AT Ü TA R
lehvitasid koos Kristiinaga emale, keda nad nägid all koduõue ees rohuplatsil seismas. Ema viipas neile pealiniku nurgaga vastu. Siin kirikumäel ja surnuaias mängis Kristiina peaaegu iga päev, kuid täna, kui ta oli minemas nii pikale teekonnale, tundus talle, et tuttav vaade kodupaigale oli täiesti uus ja imeline. Jørundi talu majadekobar oli nagu väiksemaks ja hallimaks jäänud, kössitades all ümber õue. Jõgi lookles helkivana ja org avardus, lammil laiad rohelised luhad ja sood, nõlvadel põldudest ja niitudest ümbritsetud talud hallide püstloodis kaljuseinte all. Kaugemal orus, kus mäed ühinesid ja silmapiiri sulgesid, teadis Kristiina asuvat Konna talu. Seal elasid Sigurd ja Jon, kaks valge habemega vanameest. Jørundil käies tahtsid nad alati Kristiinaga mängida ja nalja teha. Jon meeldis Kristiinale, sest vestis talle imeilusaid loomi, ja ükskord kinkis isegi kuldsõrmuse. Viimati nelipühade ajal neid külastades tõi ta Kristiinale nii nägusalt voolitud ja ilusasti värvitud rüütli, et tüdruku meelest oli see kõige imepärasem kingitus, mis ta kunagi oli saanud. Ilma selleta ei läinud ta ühelgi õhtul magama, kuid hommikul ärgates seisis rüütel alati tema ja vanemate voodi ees astmel9. Isa ütles, et rüütel hüppab esimese kukelauluga üles, aga Kristiina sai aru küll, et ema võtab selle tema magades ära, sest ta oli kuulnud ema seletavat, et rüütel on nii kõva ja valus, kui ta magamise ajal külje alla satub. Konna Sigurdit Kristiina pelgas ja talle ei meeldinud, et vanamees teda oma põlvele tõstis, sest tal oli kombeks öelda, et kui Kristiina meheleminekuikka jõuab, tuleb ta Kristiina kaissu magama. Sigurd oli juba kaks naist maha matnud ja lootis oma ütlemist mööda kolmandastki kauem elada, nii et Kristiinast saaks siis neljas. Kui Kristiina selle peale nutma hakkas, naeris Laurits ja ütles, et tema küll ei usu, et Margit niipea hinge kavatseb heita. Ja kui
Keskaegses Norra talupoja elamus oli magamisase seinaorvas või õigemini seina külge ehitatud puukapis, mis ulatus põrandast laeni ja mille keskel asus umbes meetrikõrgune avaus sisseminekuks. Niisuguse voodi ees oli voodikapi kogu pikkuses alati aste, millele sai voodisse ronimisel astuda.
9
PÄ R G
11
lähekski nii kehvasti, et Sigurd kosja tuleb, siis saaks ta korvi, olgu Kristiina mureta. Kiviviske kaugusel kirikust põhja pool seisis tee veeres suur kalju lahmakas, mille ümber kasvas tihe kase- ja haavasalu. Seal mängisid nad tavaliselt kirikut. Preester Eiriku noorem tütrepoeg Toomas ronis kivi otsa ja pidas vanaisa matkides missat, piserdas pühitsetud vett ja ristis, kui kivi uurdeisse oli vihmavett kogunenud. Kuid möödunud sügisel oli neil kord haprasti läinud. Esmalt oli Toomas Kristiina ja Arne paari pannud – Arne ei olnud veel nii vana, et ei oleks lastega mängima tulnud, kui tal aega oli. Siis püüdis Arne sealsamas ringi hulkuva põrsa kinni ja nad tassisid selle ristimiseks kohale. Toomas võidis põrsast mudaga, kastis veelompi ja matkis vanaisa, jutlustades ladina keeles ja pragades mängukaaslastega, et nad piisavalt ei annetanud, mille peale lapsed naerma puhkesid, sest nad olid kuulnud täiskasvanuid Eiriku põhjatust rahaahnusest kõnelevat. Ja mida rohkem nad naersid, seda hullemate asjade peale Toomas tuli. Ta ütles, et see laps on suure paastu ajal soetatud ja oma patu lunastamiseks peavad nad preestrile ja kirikule trahvi maksma. Selle peale naersid suuremad poisid täiest kõrist, aga Kristiinal hakkas nii häbi, et talle tuli nutt kurku, kui ta seal seisis, põrsas süles. Ja nende nii mängides juhtuski nüüd nõnda hullusti, et Eirik ise ratsutas sakramenditalituselt kodu poole. Taibanud, millega lapsed tegelevad, hüppas ta hobuse seljast maha, ulatas kirikuriistad nii tormakalt temaga kaasas olnud vanema tütrepoja Benteini kätte, et see pidi hõbetuvikese koos Kristuse ihuga peaaegu käest pillama, ja tormas lastejõuku, nüpeldades igaüht, kelle kätte sai. Kristiina pillas põrsa sülest ja see pani kiunudes mööda teed liduma, lohistades enda järel ristimislina, nii et preestri hobused end hirmunult tagajalgadele püsti ajasid. Eirik raputas Kristiinatki, nii et tüdruk kukkus, ja preester tonksas teda jalaga, millest Kristiinal puus mitu päeva tagantjärele valutas. Kui Laurits sellest kuulda sai, arvas ta, et Eirik oli Kristiina vastu liiga vali, sest tüdruk oli alles nii väike. Ta kavatses sellest preestriga rääkida, kuid Ragnfrid palus, et ta seda ei teeks, sest laps oli saanud ainult teenitud karistuse, kuna ta oli säärast Jumalat teotavat mängu mänginud. Siis ei teinud Laurits sellest 12
K R I S T I I N A
L A U R I T S AT Ü TA R
enam juttu, kuid Arne sai tema käest niisuguse sauna, nagu ta iganes ei olnud saanud. Sellest kivist mööda sõites tõmbas Arne Kristiinat varrukast. Lauritsa pärast ei julgenud ta midagi öelda, tegi ainult nägusid, naeratas ja patsutas endale tagumikule. Kristiina langetas häbelikult pea. Tee keeras tihedasse metsa. Nad ratsutasid Hammeråsi jalamil, org kitsenes ja hämardus ning jõekohin kostis selgemalt ja ebasõbralikumalt. Kui nad vilksamisi Lågenit silmasid, nägid nad seda jäärohelisena ja valges vahus järskude kaljuseinte vahel ruttamas. Mets mustendas mõlemal pool orgu mäekülgedel, kurus oli hämar, õudne ja kitsas – külma õhku hoovas neile vastu. Nad ratsutasid üle Rostå oja purde ja nägid peagi all orus jõesilda. Pisut allpool võrendikus elas näkk. Arne tahtis Kristiinale sellest pajatada, kuid Laurits keelas poisil metsas sääraste lugude jutustamise rangelt ära. Jõudnud sillale, hüppas ta hobuse seljast maha ja juhtis ratsu valjaidpidi üle, toetades teise käega piha ümbert last. Teisel pool jõge tõusis järsk hoburada mäkke ja mehed tulid ratsude seljast maha, tütre aga tõstis isa ettepoole, et tal oleks võimalik sadulasangast kinni hoida, ja nii sai Kristiina Guldsveini seljas üksinda ratsutada. Mida kõrgemale nad tõusid, seda rohkem kerkis uusi halle ja sinavaid lumetriipudega kaljukupleid mäenõlvade tagant esile, ja äkki nägi Kristiina kurust põhja pool puude vahel vilksatamas küla ja Arne nimetas iga talu nime, mida nende silm juba seletas. Üleval nõlval jõudsid nad väikese tare juurde. Nad peatusid varbaia juures. Laurits huikas ja tema hõige kajas mäeseinte vahel mitmekordselt vastu. Kaks meest tulid joostes väikeste põllu lappide vahelt maja juurde. Mõlemad olid talu perepojad. Nad olid tublid tõrvapõletajad ja Laurits tahtis neid endale tööle palgata. Nende ema tuli suure külma piima pütiga tagant järele, sest päev oligi kuum, nagu mehed olid ette arvanud. „Nägin, et sul on tütar kaasas,“ ütles eit, kui oli võõraid teretanud, „ja tahtsin teda kaeda. Võta tal müts peast, räägitakse, et tal on imeilusad juuksed.“ PÄ R G
13