S IGRI D U N DS ET
KRISTIINA LAURITSATÜTAR E M A N D
Norra keelest tõlkinud Elvi Lumet
Tõ l k e e s m a t r ü k k :
Kristiina Lauritsatütar, 2. raamat. Emand Eesti Raamat Tallinn 1989
Teose avaldamist on toetanud NORLA
N o r r a k e e l e s t t õ l k i n u d Elvi Lumet T o i m e t a n u d Arnold Ravel K o r r e k t u u r i l u g e n u d Meeli Müüripeal ja Maire Kasemaa K u j u n d a n u d Linda Liblikas
Kõik õigused kaitstud. A u t o r i õ i g u s t õ l k e l e : Elvi Lumet ja Hea Lugu OÜ 2021
www.healugu.ee ISBN 978-9916-601-77-8 (kogu teos) ISBN 978-9916-601-79-2 (köites) T r ü k k i n u d Tallinna Raamatutrükikoda
Minu isa, INGVALD UNDSETI mälestuseks
I
P AT U V I L I I Simunalaupäeva õhtul randus Bård Peetripoja pargas Birgsi külje all nasva1 ääres. Nidarholmi abt Olav oli isiklikult randa tulnud, et oma sugulast Erlend Nikulausepoega tervitada ja tema noorele naisele, keda Erlend koju tõi, tere tulemast soovida. Noorpaar pidi külastama abti ja ööbima Tundrul. Erlend juhtis surnukahvatu, äravaevatud noore naise üle randumissilla. Abt rääkis naljatamisi merereisi hädadest; Erlend naeris ja arvas, et tema naine tunneb muidugi suurt igatsust voodi järele, mis seisab kindlalt toaseina ääres. Ja Kristiina nägi vaeva, et naeratada, kuid mõtles, et vabatahtlikult ei astu ta enam elu sees laeva pardale. Niipea kui Erlend talle lähedale tuli, tundis ta ennast halvasti, sedavõrd lõhnas mees mere järele – tema juuksed olid soolasest veest lausa kanged ja kleepuvad. Laeva peal oli ta kogu aeg rõõmust päris segane olnud. Ja härra Bård oli naernud: seal Møres, kus Erlend üles kasvas, purjetasid ja sõudsid jõmpsikad hommikust õhtuni. Nii Erlend kui härra Bård olid küll Kristiinale Nasv (ka nasu, näsu või rava) on väike madal soolalembeste taimedega kaetud saar, mis jääb suurvee ajal vee alla.
1
E M A N D
7
pisut kaasa tundnud, aga Kristiina meelest mitte sel määral, nagu tema armetu seisukord seda pälvis. Mehed ei lakanud kinnitamast, et merehaigus annab järele, niipea kui ta laevasõiduga harjub. Kristiinal aga oli kogu aeg ühtemoodi halb olnud. Ta tundis veel järgmisel hommikulgi, kui ta läbi külade ratsutas, et purjetab üha edasi. Nõlvakust üles ja nõlvakust alla viis tee üle suurte saviküngaste, ja kui ta püüdis pilku eespool mõnele mäeküljele kinnitada, siis näis, et kogu maa kõigub, tõuseb lainetena ja paiskub üles heleda, sinakasvalge talvehommiku poole. Hommikul oli saabunud Tundrule terve trobikond Erlendi sõpru ja naabreid, et noorpaari koju saata. Nii ratsutasid nad suure saatjaskonnaga. Hobusekapjade alt kaikus kõminat, sest paljas maa oli pakase käes kõva kui raud. Ratsanike ja hobuste ümber hõljus aurupilv; loomade kehad ja inimeste juuksed ning karusnahad olid härmas. Erlend näis sama valgepäine kui abt, tema nägu õhetas hommikul võetud keelekastest ja lõikavast mägede tuulest. Ta kandis täna oma pulmarüüd ja nägi nii noor ja rõõmus välja, et temast kiirgas valgust, ja heameel ning ülemeelikus pulbitsesid tema ilusas mahedas hääles, kui ta hobuse seljast oma külalistele hõikas ja nendega naeris. Kristiina süda hakkas nii kummaliselt värisema – murest ja hellusest ja hirmust. Ta oli teekonnast veel haige, rinnus pakitses ebameeldiv kõrvetus, mis andis endast jälle märku, nüüd, kus ta oli pisutki söönud ja joonud. Ta tundis teravat külma ja sügaval hingesopis pesitses tilluke tume ja tumm pahameeleiva Erlendi vastu, kes oli nii muretu ... Hoolimata sellest, et ta nägi, kui truusüdamlikult uhkena ja rõõmust särades ta teda kui oma naist koju viib, hakkas teda rõhuma kibe kahetsus; kaastunne Erlendi vastu tegi tema hingele haiget. Nüüd oli tal kahju, et ta oli enesele nii põikpäiselt kindlaks jäänud ega olnud seda Erlendile suvel, kui ta neid külastas, teatavaks teinud. Ei sobinud nende pulmi liiga suure toredusega pidada. Aga küllap ta oli soovinud, et ka Erlend saaks näha – alanduseta nad oma teost juba ei pääse. 8
K R I S T I I N A
L A U R I T S AT Ü TA R