L I I S AU VÄ Ä RT
L KOLMTEIST VAHVAT
KOLLIJUTTU PILDID JOONISTAS HILLAR METS
Kolmteist vahvat kollijuttu Teksti autoriõigus: Liis Auväärt ja OÜ Hea Lugu 2019 Illustratsioonide autoriõigus: Hillar Mets ja OÜ Hea Lugu 2019 Pildid joonistanud Hillar Mets Toimetanud Piret Lilleväli Kujundanud Rein Seppius
Raamatu väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital
www.healugu.ee ISBN 978-9949-673-64-3 Trükkinud Tallinna Raamatutrükikoda
SISUKORD Koll ja tatikoll Koll ja kollanokk Koll ja kollatõbi Koll ja kolleeg Koll ja kolli Koll ja tulekolle Koll ja kollaaž Koll ja kolledž Koll ja kollektsionäär Koll ja protokoll Koll ja munakollane Koll ja Kollane meri Koll ja koll
7 10 15 19 23 28 32 37 41 45 50 54 59
6
KOLL JA
TATIKOLL
K
ollipreili Koko kreemitas nina. Ta võttis purgist šokolaadikreemi ja hõõrus selle koonule laiali. Koko koon oli väga uhke ja selle eest pidi hästi hoolitsema. Esmaspäeval oli kolli nosu erkroosa, teisipäeval tumesinine, kolmapäeval kollane … Ent kui Kokol oli sünnipäev, läks nina hoopistükkis kuldseks ja hakkas sädelema! Täna oli reede ja Koko nina paistis roheline. Just nagu värske rohi, mis kõditab taldu, kui sellel paljajalu käia. Koko tundis ka kõdi, aga mitte talla all. Tema nina oli hommikust saati sügelenud! Nagu sipelgas oleks ta nina sees ringi jooksnud. Koko kratsis küll, aga kasu sellest polnud. Kõdi ei kadunud kuhugi. Sügelus ninas läks üha hullemaks, kuni … „Aptsihhhhh!” aevastas Koko nii valjusti, et kuldnokad puu otsast alla kukkusid. Kõdi andiski korraks järele ja Koko ninast paistsid kellegi vesised silmad. 7
„Kes sina oled ja mida sa mu ninas teed?” pahandas Koko. „Mina olen tatikoll ja ma … elan siin,” venitas külaline. „Mis ajast sa mu ninas elad?” päris Koko. „Eile öösel tulin,” vastas tatikoll. „Su nina helendas nii uhkelt, et hakkas mulle meeldima ja ma kolisin kohe sisse!” „Mulle ei meeldi, et sa seal oled!” kurjustas Koko. „Tule välja, sa teed mulle kõdi!” „Mulle seevastu meeldib siin väga,” itsitas tatikoll. „Mul pole kunagi nii vahvat kodu olnud. Kodu, mis vahetab värvi ja kus antakse šokolaadikreemi ...” Koko mõtles, mida teha. „Äkki tahaksid sa elada hoopis pudelis?” küsis ta ja näitas tatikollile tühja limonaadipudelit. „Seal lõhnab magusalt ja kui tuul tõmbab, saad sa korgi peale keerata.” „Ei taha pudelis elada,” pirtsutas tatikoll. „Äkki siis lillekimbus?” võttis Koko laualt vaasi. „Saaksid iga päev uue õie peale kolida!” „Ei taha lillekimpu,” mossitas tatikoll. „Lilled närtsivad ära ja siis olen jälle kodutu!” Kollitüdruk kratsis nina, mis koledasti sügeles. Korraga torkas tal pähe hea mõte! Ta jooksis oma riidekapi juurde ja otsis välja taskurätiku. See oli igavesti peen rätik – valgest pehmest riidest ja pitsilise äärega. Rätiku keskele oli Koko tikkinud pilved ja päikese.
8
„Kas sa taskurätikus tahaksid elada?” näitas ta rätikut tatikollile. Tatikoll vaatas ja arvas: „Pole paha! Pehme, aga ka soe koht. Ainult et päikese pilt mulle ei meeldi. Päikese käes kipun ma kokku kuivama. Kui sa tikid rätikule mõned vihmapiisad, olen nõus kolima. Vihm on märg nagu mina.” Kollitüdruk Koko võttis niidi ja nõela ning tikkis taskurätikule ruttu vihmapiisad. „Sobib?” küsis Koko tatikollilt ja tõstis rätiku nina juurde. „Sobib!” kiitis tatikoll. Ta voolas Koko ninast välja, valgus taskurätikusse ja tegi sinna pesa. Koko katsus kähku käpaga oma nina. Juhhuu, see ei sügelenudki enam. „Hea, et niigi läks,” mõtles Koko. „Jube tüütu oleks ringi käia, endal tatikoll ninas. Ilma on hoopis mõnusam!” Ka tatikoll jäi rahule. Ta keeras end rätikus kerra ja oli päris kuss.
Iga kollgi teab, et
kõigile leidub õige koht. 9