ESIMENE PEATÜKK
Kolmapäev
Nad teavad, mis su naisega juhtus. Peainspektor Robert Kettil oli tunne, nagu oleks ta saanud hoobi kõhtu, nagu oleks lammutuskuul talle päikesepõimikusse paiskunud. Ta kummardus trepi all väikeses tualettruumis kraanikausi kohale ja ahmis õhku, milles polnud üldse hapnikku. Nägemine oli udune, iseenda peegelpilt tolmuses peeglis nii hägune, et meenutas kummitust, nagu kummitaks ta iseenda kodus. Hinga, kamandas ta ennast. Ja ahmis taas hapnikuta õhku, pigistades kraanikaussi nii kõvasti, et kartis, et portselan praguneb – või siis tema sõrmed. Hinga, Robbie. Hinga. Ta hingas sisse, seekord aeglasemalt. Seejärel keeras ta kraani lahti ning lasi külmal veel voolata üle peopesade ja randmete. Selleks ajaks, kui ta nägu külma veega loputama hakkas, oli hapnik tagasi ja maailm ei tiirelnud enam ringi. Nad teavad, mis su naisega juhtus. Keegi koputas kergelt uksele ja köhatas. „Robbie?“ kõlas politseiülem Colin Clare käre hääl. „On kõik kombes?“ „Ei!“ kriiskas Moira ukse tagant Ketti eest, millele järgnes väikeste käte tagumine vastu ust. „Küpsist!“ 19 —