koletise-kohus_preview

Charles de Gaulle’i lennujaam, Roissy September 1988 „Kas veel üks reispassiks?” päris temalt noormees. „Olgu! Ega küll küllale liiga tee,” vastas Prout. Nende sõnade järel nõjatus ta toolis tahapoole, et kelner uuesti klaasi täidaks. Prouti keha surises veripunasest veinist, mida ta noorukese teenindajaga juttu puhudes juba kolmandat tundi rüüpas. Samal ajal jälgis ta silmanurgast lennuinfo tablood, mis näitas, et peagi tuleb tal väravasse suunduda. Jätnud poisile jootrahaks kümme franki, astus Prout, kohver ebakindlalt käe otsas kõlkumas, lennujaama kohvikust välja. Ta polnud harjunud sellistes kogustes jooma ega olnud kindel, kas püsib veel jalul. Selles, et ta oli terve hommiku trimbates mööda saatnud, polnud süüdi lennuhirm, sest lennanud oli ta küll ja küll. Pigem kohutas teda teine väljavaade, milleks ta oli vähem ette valmistatud. Eelmisel korral oli teda tabanud üllatus – pass käes koos teiste reisijatega sabas seistes oli ta järsku leidnud end pisikesest ruumist, mille olemasolu ta polnud enne märganud. Mõningase küsitlemise järel olid turvatöötajad käskinud tal riidest lahti võtta. Ehkki tegu oli igapäevase toiminguga, mis polnud talle lapsepõlvest peale raskusi valmistanud, ei teadnud ta korraga, kuidas seda teha. Mismoodi tuleks kolme võhivõõra ees lahti riietuda? Kas peaks alustama kingadest või hoopis pintsakust ja särgist? Sellega lõpuks kuidagi hakkama saanud, oli ta seisnud ihualasti, 5