„Ole „Prillitoosis“ ka see Lia, kes koolitusel – naeratav, soe ja vallatu.“ Nii soovitas ühel Tallinna Rahvaülikooli koolitusel minuga koos osalenud kolleeg. No kerge see pole. Tahaks teile iga kord soojalt ja sõbralikult naeratada, aga ikka tuleb väike telenärv sisse ja ärevus lükkab naeratuse taga plaanile. Pole ju lihtne kõiki koogiks vajalikke koostisainete koguseid peas hoida ja samal ajal tegutsedes jälgida, kas kõik õnnestub. Ikka tuleb ette apsakaid, aga kellel neid ei tuleks. Õnneks pole te mulle nende pikkade aastate jooksul etteheiteid teinud. Hoopis komplimente ja kiidusõnu: et sul oli täna ilus pluus või et sa oled kaamera ees nii vabaks muutunud, ja et on tore, kui Lia vahel pühapäeva hommikul teleri vahendusel koju külla tuleb. Eks need 12 aastat on olnud pikk teekond, pidev areng ja õppimine ka mulle. Nüüd aga saan juba aru, et lausa ootan neid vahvaid võttepäevi, ja rõõmustan, kui Reet Linna sügisel helistab, et Lia, kas jätkame ka sellel hooajal? Reeda endaga küll aastate jooksul palju kokku pole puutunud, pigem vahvate toimetajate Elo, Kertu ja Marikaga, kellega koos oleme saadetesse retsepte valinud. Samuti on saanud võttemeeskonnast mulle toetavad kolleegid, kellega kohtumine teeb iga kord palju rõõmu. Alati jagavad nad mulle enda uusi avastusi toidumaailmas ja vahel ka ägedaid uusi tooraineid. Mõnikord toob keegi kingituseks ka omatehtud hoidise – no kas pole tore seltskond! Selle raamatu retseptid ei ole kivisse raiutud, vaid teile inspiratsiooniks ja kokkamisrõõmu õhutamiseks.
Prill ette ja kokkama! Lia