Tumedates kiharates, mis kosena Essie Munroe selga mööda alla voogavad, püsib veel tsipake kallist soenguviimistlusvahendit, mille abil neid eile Burnsi õhtu heategevuspeoks taltsutatud sai, ja ülemuse ees seistes üritab ta neid nüüd mitte näperdada. Mees pole talle istetki pakkunud.
„Seega siis,” ütleb Essie, säilitades absoluutselt ühtlast hääletooni, mis on raske, sest pidu kestis öösel kella kolmeni ja ebamääraselt on meeles naps, mis kõrvetas kurgus nagu elus tuli. „Seega siis … kolin Berni?”
Essie libekeelne boss Hari Mendip silmitseb teda, nukras pilgus õige pisut sõbralikku kiindumust. Rahamaailma vennikese kohta polegi ta kõige hullem. Essie poiss-sõbra Connori töökaaslased on palju hullemad. Aga ometi …
Nad viibivad Edinburghi lääneosa peenes butiikkontoris, kus Essie töötab. Kallitel liiliatel pole juba paar päeva vett vahetatud ja neile hakkab imelik lehk juurde tulema. Essiele turgatab pisut hilja pähe, et ehk oli seegi omamoodi enne. Nii suur ebausklikkus oleks tsipake äärmuslik isegi nende šotimaalaste kohta, kes on pärit nii kaugelt põhjast, nagu seda on Carso, kus elab Essie; Hari panigi talle hüüdnimeks Mägismaalanna (olles enne pärinud, ega Essie selle eest personaliosakonnale kaebust esita, kusjuures ausalt öelda on juba selline küsimuski nende töövaldkonnas vägagi edumeelne teguviis).
„Mägismaalanna, kus Bern sinu arvates asub?”
Essie hammustab huulde. Nende pere ei käi uhketel välisreisidel, nii et küsimus kriibib valusalt hinge. Tal pole õrnematki aimu.
„Ee … Euroopas?”
„Pole hullu,” ütleb Hari. „Kuidas seda nüüd natukegi ilusamini öelda, Mägismaalanna: sul ei ole vajagi teada. Selline uudis, et kahju
Essie jahmub nii oimetuks, et läheb hetk või paar, enne kui silmad pisaratest kipitama hakkavad. Hommikul luges ta töölt saadetud kiireloomulist teadet küll esimese asjana, aga ei jäänud enne uskuma, kui tekstisõnum ta vabal päeval kohale kutsus.
Kui kõvasti võttis aega, enne kui ta viimaks selle töökoha sai. Tasustamata praktikant – teised lasksid vanematel üüri maksta, tema aga tegi mitmes baaris pikki vahetusi ja elas pätsatud maapähklitest, ise sebis samal ajal meeleheitlikult netis ringi, tuunis CV-d ja puges udupeentele isikutele, kellega tal mitte kui midagi ühist polnud. Nii mõnigi kord tuli vaat et manguda.
„Te ei saa …”
„Oskad sa ehk prantsuse või saksa või itaalia keelt?”
„Mul on telo ja seal on Google!” vastab Essie trotslikult.
Ta laseb pilgul hiilgavas klaasist kontoris ringi käia. Uskumatult vaikne. Nähtavasti kutsutakse korraga jutule vaid üks inimene. Alustades temast. Kähku asjaga ühele poole ja kriips alla, mõistab ta. Kõigepealt halva uudise saajad kaelast ära. Pärastlõunaks kutsutuid ootab tõenäoliselt ees pidu. Siis minnakse Hari tagaruumi lõppematu varuga šampanjakülmiku juurde ja räägitakse mägedest, heia-hoo, hirv sihikul.
Ei hakka nutma. Ei hakka.
„Millal … millal see toimub?”
„Märtsi algul,” manab Hari hääle südamlikuks. „Vaat kui sobival ajal! Võta kevad vabaks, mõtle läbi, mis edasi. Koondamishüvitist saad ka.” Kibrutab äkitselt kulmu ja vaatab sülearvutist järele. „Kui oled meil vähemalt kaks aastat tööl olnud. Oi-oi. Andeks.”
„Aga ma … ma teen oma tööd hästi.”
„Justament!” ütleb Hari. „Viie minutiga leiad uue töökoha!”
Ta läkitab Essiele nii särava naeratuse, et äkitselt tekib tahtmine bossi tema enda udupeene täitesulepeaga susata.
„ Palun, kas ma saan Berni kaasa tulla?” küsib ta tasakesi, ise seejuures vaevaliselt neelatades. Ränk oli neid sõnu kuuldavale tuua.
Colgan küll, aga me paikneme ümber. Emalaev kutsub meid koju tagasi … ja sind me kaasa võtta ei saa.”
„See on nagu teisel pool Himaalajat,” ütleb Hari. „Sul tuleks elevandi seljas kohale sõita.”
Essie kortsutab kulmu. „Ei ole naljakas,” ütleb ta.
„Mõistan,” ütleb Hari. Ta toetab pihud läikivale koosolekulauale, laseb rõõmsal maskil langeda. „Ausalt, Essie. Terve tänase päeva tuleb mul pere, pangalaenu, laste ja hooldatavatega inimestele öelda, et nende töökoht kaob. Mul on kahju. Sina oled noor, vaba ja vallaline, arvude peale hea peaga, läbi ja lõhki töövõimeline. Arvasin päris tõesti, et sinuga läheb kõige kergemini.”
Essie noogutab. „Hea, et teil minusse usku on,” ütleb ta.
„On!” ütleb Hari üllatunud ilmel. „No absoluutselt on!”
„Okei,” kostab Essie.
„Võid meie personaliosakonna abiga endale uut töökohta otsida; aitame, nagu suudame,” ütleb Hari. „Võib-olla mitte just geograafiaõpetajaks?”
Essie püüab naeratada, aga see ei kuku kuigi usutavalt välja.
„Kaotad vaid töö,” ütleb Hari. „Ega see veel maailma lõpp ole.”
Essie on maailma lõpust pärit. Sinna tagasi ta ei taha.
Teine peatükk
Maailma lõpus, täpsemalt Carsos, on Janey Munroel – korgitserikujulised kiharad samasugused nagu tütrel, läikelt ehk pisut tuhmimad, aga töö huvides kõvasti kuklasse kinnitatud; sinised silmad läbinägeliku pilguga ja ripsmed märgatavalt lühemad – suisa imeilus hommik.
Meditsiinitöötaja riietuseks on tal tumesinise randiga türkiissinised pluus ja püksid, mis talle üsnagi meeldivad; need ei liibu ihule, ent rõhutavad ta figuuri pehmet joont ja kõrget rinda. Teadupärast kulutab tütar Essie jõusaalis omajagu aega, et selle geneetilise eripäraga heidelda. Janey võttis vastu otsuse, et on endale antuga rahul ja rõõmus.
„Sinu kord, tule aga,” viipleb Janey ja naeratab lapsukesele, kes täna pärast lõunat tema juurde kliinikusse toodi. See on tema töös vaieldamatult kõige lemmikum osa.
Maakonnahaigla ülemaudioloogina on tal eraldi konsultatsioonikabinet, olgugi vaid Portakabini moodulkuut. Suurem jagu kliente on lapsed või vanurid, seega on kabinetis lilled ja Frisko, suur pehme karu, kes kannab kuulmisaparaati (juhuks, kui oled närvis ja sul oleks vaja kedagi kallistada). Tuleb välja, et üllatavalt paljud, nii noored kui ka vanad, klammerduvad meelsasti Frisko külge. Karu nina on peast vaat et ära kulunud, ja et Carso kudumishuvilised omavahel hoogsalt võistlevad, kudus üks naine talle lustaka punase mütsi, kõrvaaugud sees ja puha. Frisko on nüüd täitsa mukk karu. Tegelikult meeldiks punane müts Janeyle endalegi. Tasuks ehk kudumisringi omadele mainida. Punane sobiks ta tumedate kiharatega, mis näevad ikka veel täitsa kenad välja, kui juuksejuuri kavalasti natuke toonida. Ta teab, et temavanuse naise kohta on need lokid natuke liiga pikad – Essie juhib sellele üsna sageli tähelepanu –, aga kui ka mitte millegi muu, siis juuste koha pealt on ta praegugi edev.
Colgan
Janey pühendab palju aega sellele, et vanurite elukvaliteeti parandada; sobivam kuulmisaparaat suurendab kas või väheselgi määral iseseisvust ning talle pakub uskumatult suurt rahuldust, et saab elatanud inimeste heaolu nipsust nii suurel määral kasvatada, olgugi et vahel hakkavad vanad torisejad seepeale kurtma, et nüüd olevat ümberringi liiga palju lärmi, ega lülita aparaati pikemat aega üldse sisse. Aga mis seal ikka. Kümme aastat tagasi, kui suri Janey isa, pööras ema õige tegusaks, kolis Hispaaniasse ja elab seal nüüd sellist seltsielu, et lase aga olla; väga hea, et ema õnnelik on, aga Janey igatseb teda.
Janey lemmikpäevad on sellised nagu tänane, kui ta töötab väikelaste kõrva-nina-kurgukliinikus, kus sisekõrva implantaadi saanud lastele järelravi tehakse. Implantaadid ei pruugi igaühele vastuvõetavad olla ja Janey saab täiesti aru inimestest, kes ei pea neid endale või oma kurtidele lastele sobivaks ega näe kurtust puudena. Janey respekteerib nende seisukohta sajaprotsendiliselt.
Neile aga, kes seda tahavad, võib implantaat olla elumuutev, ja täna ongi just üks selline hommik.
Pisipoiss Ruaridh, magnetvastuvõtja peas, vaatab närviliselt ringi, suured pähkelpruunid silmad ärevalt pilkumas, ja ema silitab teda rahustavalt. Isa filmib toimuvat telefoniga. Kliiniku konsultant doktor Joshi, Janey lugupeetud kolleeg, noogutab talle, kui ruumis tema märguande peale vaikseks jääb, ja implantaat lülitatakse esimest korda sisse.
Lapse pea nõksatab järsult ülespoole, näol koomiline segadus, ja ema ütleb, hääl õige pisut kare: „Tsau, Ruaridh. Terekest.” Pea pöördub, kui ema lapse ringi keerab, et Ruaridh teda paremini näeks; poisi silmad lähevad veelgi rohkem pärani, kui see tegelikult võimalik oleks. Ema annab talle musi.
„Tere, mu ilus pojake. Nii tore on sulle tere öelda.” Janey näeb seda juba sajandat korda, ja iga kord läheb südamesse.
Issi paneb telefoni käest, silmad säramas. „Hei, vennike,” ütleb ta ja köhatab, kurk kare. „Tsau.”
Lapse pea pöördub taas ja pontsakas sõrmeke osutab otsejoones issile.
„Jumal küll,” ütleb emme. Parandab siis kiiresti: „Vabandust. See kõlas sedasi, nagu ma oleksin pahandanud. Polnud nii mõeldud.” Ta lööb lõkendama ja peidab näo vastu koogava beebi kaela. „Oh, sa mu ilus poisu.”
Doktor Joshi teeb enne testimist märkmeid, ent tõstab pilgu, et napilt poetada: „Usun, et hetkel toimib kõik päris kenasti,” ja Janey teab, et too vaikne pomin annab märku, et ta on tulemusega rahul.
Niisiis siirdub Janey lõunale suisa ülevas tujus – kuni ühtäkki meenub, mis lõunavaheajal ees seisab.
Samm märgatavalt aeglustunud, läheb ta otseteid pidi läbi haiglakompleksi, mille üks valitsus uue ja säravana püstitas ja järgmine unarusse jättis. Kunagi nii rõõmsad seinamaalingud paistavad pisut luitunud, eriti see, mis kujutab lapsi murul lustimas, pilt, mis tekitab nii ehk naa omajagu kohmetust, sest võimatu on ette kujutada, et kes tahes, eriti veel lapsed, tahaksid lasta endale meelde tuletada, et praegu ei lusti nad murul, vaid on hoopis haiglas.
Seksist on raske rääkida parimatelgi aegadel, saati veel siis, kui silmitsed kahvatut omletti ja väga närbunud kuhjakest, mis tahab olla salat. Ent Janey sõbrad otsustasid, et aeg on käes. Pärast närust lahutust on aeg viimaks käes.
Lühiversioon, mida Janey on õppinud ette kandma – otsekui oleks tal suht suva, sellest on juba aastaid, ehkki see võib teda ikka veel keset ööd üles ajada, justkui oleks kõik juhtunud alles täna –, kõlab sedasi, et Colinil oli armulugu, aga toona alles teismeliste ühiste laste Alasdairi ja Essie pärast otsustasid nad siiski kokku jääda, ja siis polnud kumbki neist jaksanud olla see osavõtlik, lõpmata lahke, isetu ja silmapaistev kodanik, kes nõustaja ja lõputu hulk ajakirjaartikleid käskisid neil olla. Algul oli Janey olnud kurb ja kergesti ärrituv, siis saabus menopaus, mis segas kurbusse ja ärrituvusse sortsu vaikselt podisevat raevu; Colin ei suutnud tollest teisest naisest lõplikult loobuda ja nii kulgesid nad õiget asja teha püüdes aastate viisi mööda väga konarlikku teed, tehes päev-päevalt kõik üha hullemaks. Õest veidi vanem Al oli koduuksest juba ühe jalaga väljas; Essiet ümbritsesid omaenda teismelisedraamad,
Colgan
vanemate hädad tal veel ainult puudusid, ja kui ta Edinburghi kolis ja kolledžisse läks ning Colin vaevu nädala aja pärast lahutuse sisse andis, lagunes Essie maailm koost laiali. Isa oli minema kolinud, elas uues kinnisvaraarenduses koos uue naisega ja sai peagi ka uue lapse, Logani, keda armastas suisa narruseni.
Janeyl oli tulnud majast loobuda ja terve oma elu nullist üles ehitada, jäädes ühtlasi süüdlaseks Essie silmis, kellel oli ju kedagi poksikotiks vaja. Essie mõeldu on enam-vähem sama, mida Janey ka ise enda kohta tunneb – oleks pidanud lahkem olema, oleks pidanud rohkem vaeva nägema. Al läheb seda kuuldes pöördesse. Ja tegelikult esitasid Janey sõbrad, needsamad, kellega ta täna lõunalauas kohtub, talle hiljuti ultimaatumi: viimane aeg on august välja tulla ja uuesti kohtamas käima hakata.
Janey juurdleb põgusalt, mida Essie võib sellest arvata, heidab mõtte siis silmapilk kõrvale. Enam-vähem kindel, et see oleks Essie meelest rõve. Tema tõrksa ja imeliku tütre meelest. Loodetavasti on tütrel täna kena päev.
Kolmas peatükk
Eriline tüng, mõtleb Essie töö juurest väga aegamisi tagasi uideldes, ise viimse piirini üles köetud, et päev algas nii hästi.
Ärgates oli tal esmalt kassiahastus, aga kohe tuli rõõmutunne, kui ta adus, kus viibib: maailma kõige lemmikumas paigas, oma poiss-sõbra Connori hiiglama suures ilusas korteris ülal Moray Place’il, maailma ja Šotimaa ühe hunnituima linna – Edinburghi – südames.
Moray Place on kenamast kenam tänav – õieti polegi see tänav, pigem ringi või kaare jagu hiigelsuuri hallist kivist maju ümber privaatse aia. Autosid pole lubatud siia parkida, nii et lärmakas linnas on see üks õnnis vaikusesadam; harilikult sagib siin inimesi, kes taasloovad stseene filmidest ja telesaadetest, mis on siin üles võetud. Essiel on üsnagi tore tunne neist mööda astuda, suunduda suure ja särava musta ukse juurde, otsekui kuuluks temagi siia. Tore, kui tal oleks päris oma võti, aga – ta heidab pilgu blondi poiss-sõbra Connori poole, kes tema kõrval rõõmsalt norskab – veel ei ole nende suhe sealmaal.
Ärganud, oli ta lipsanud trepist üles, hiigelsuurde vannituppa, kus mustade ja valgete kahhelkividega põrandal seisis üüratu käppjalgadel vann, ja mõelnud, et teeb end enne kenaks, kui Connor ärkab. Eilset piduõhtut silmas pidades olid mõlemad endale vaba päeva võtnud, ja taevale tänu. Tunne oli kehvapoolne, aga mitte liiga jube. Poisid – Connor ning ta korterikaaslased Tris ja Trumpet – jõid eile kordi rohkem. See oli mingisugune investeerimispankurite sponsitud ceilidh, poistel kõigil kilt seljas. Essie kandis Mulberry Walkilt pärit ilusat punast kokteilikleiti – maksma oli see läinud kaugelt liiga palju ja ta õigustas end, et saab seda veel mitu korda kanda, aga tantsupeo käigus kleit rebenes ja … nojah. Eks selleks krediitkaardid ju olegi.
Vannitoas tõmbas ta oma pikkadest tumedatest kiharatest siidsalli ja laskis sel õlgadele langeda. Juuksed olid föönitamisest alles särava
Colgan
läikega ja lokikesed enamjaolt ikka veel alles. Ja ripsmepikenduste panek tasus end kuhjaga ära; need tõstavad ta sinised silmad eriti esile, olgugi et nii ema kui ka vend Alasdair teda nende pärast narrivad. Nemad eksivad – ema eksib põhimõtteliselt igas asjas, seetõttu on ta juttu kasulik kuulata, saab vastasmaailmastki pisut aimu – ja temal, Essiel, on õigus. Ta võttis käekotist niisutava jumestuskreemi – ausalt öelda oleks tore, kui tal oleks oma sahtel, aga tarvitseb tal seda vaid mainida, kui Connorile tuleb pähe õige vaevatud nägu, seega on kõik esmavajalikud jumestustarbed reisisuuruses ehk imepisikesed ja ta hoiab neid oma käekotis, nii saab voodisse tagasi lipsata ja teeselda, et ärgates ongi ta loomulik jume nii särav.
Silmade alla peitekreemi tupsutades imetles Essie laekarniise. See korter siin on nii hunnitult kaunis. Kinnisvara on Essie kinnismõte; tema enda elupaigaks on kingakapisuurune liiga kalli üürihinnaga korter instagramivääriliselt kaunis majakeses Stockbridge’is, boheemlaslikus linnajaos täis vintaažkaupade poekesi ja sõltumatuid pagariärisid, korteriomanik Persephone tegeleb üsna usinalt performatiivse joogaga ja Essie püüab tema silma alla mitte sattuda.
Päris omaenda elamist ei kujuta ta enam ettegi. Pealinnas on kõik hulluksajavalt kallis, totaalselt kättesaamatu. Tihti leiab Essie end ekraanil järjepanu ette kerimas moodsaid klaaskaste, millel on puhtad jooned ja mitte ainsatki kappi, seina külge kinnitamata trepp ja katedraali moodi lagi. Või uurib ta endistest tallipealsetest ümber ehitatud ideaalseid pisikesi kortereid, peidus Edinburghi suurte ridamajade varjus, munakivisillutisega õue, pastelse välisukse ja maja ette paigutatud taimekastidega. Ta vaatab hiigelsuure tumesinise köögiga tohutuid grandioosseid apartemente; looklevaid kivitreppe; taeva poole kõrguvaid portikusi; päikeselisi rõdusid; privaatseid aedu, mis tõotavad otse linna südames müstilisi kaunidusi ja rikkusi. Hoolimata tõsiasjast, et Persephone majas on Essie toal vaid tibatilluke keldriaken, kust näeb üksnes kõnniteesillutist, evib ta arvamust sellegi kohta, kas koduse ujumisbasseiniga oleks liiga palju vaeva või mitte.
Muidugi on majahinnad astronoomilised, oma maja üksnes unistus, aga ringi vaadata on nii tore. Ema räägib, et isegi Carsos need hinnad muudkui kerkivad, ja see on ju täitsa arulage; kes seal mägismaa pärapõrgus ometi elada tahaks?
Varakevadine päike kirjas vannitoa laiguliseks; korter asus kõrgemal kui puud Moray Place’i pargis, privaatses aias, kuhu tohtis siseneda vaid läänirahvas, kohalikud elanikud, kelle valduses oli üliväärtuslik võti. Seal oli peetud rõõmsaid piknikke, nädalavahetuse kauakestvaid lõunaeineid prosecco ning Valvona & Crolla hinnaliste ja hõrgutavate maiuspaladega. Laheda suhtlusmaneeri, blondide juuste ja ragbimängija õlgadega Connor hakkas Essiele kohe meeldima, kui nad poisi töökohas mingil noorte investeerimispankurite peoõhtul tuttavaks said. Ja kohe vägagi hakkas meeldima, mäletab Essie, hakkas veel enne, kui ta poisi imelist korterit nägi. Kuigi Connor võis ehk juhtumisi mainida, et elab New Townis. Mehed, kes soovivad naistele muljet avaldada, üldjuhul mainivad.
Esimene kord, kui nad seksisid, oli Essie elu üks romantilisemaid. Kolmandal kohtingul viis Connor ta hilja öösel oma šikki West Endi kontorisse. „Tule,” kutsus poiss. „Ma tahan sulle üht asja näidata.”
Ja viis Essie büroo tagaossa, uhketest lilledest ja läikima poleeritud tumedast puidust laudadest ja küülikupuuride moodi teenijatubadest mööda, läbi mitme koridori aina edasi ja kulunud astmetega igivanast unarusse jäetud kivitrepist alla. „Tšekka seda,” oli Connor sosistanud, tõmbas lahti mingi tagaukse, mille olemasolust tüdrukul aimugi polnud – ja Essie ahmis õhku.
Uks avanes hoone tagaküljele, tillukesele munakivisillutisega õuele. Sügiseses hämaruses kumas vana latern; näha polnud ainsatki hinge, ümberringi polnud kuulda ainsatki häält, ja tunne oli selline, nagu oldaks kahekümne esimesest välja ning otse seitsmeteistkümnendasse sajandisse astutud. Connor polnud isegi mitte teadnud, et kinnisvara on Essie kinnismõte; ta sai täiesti juhuslikult asjale kohe pihta.
„Vapustav, mis?” nentis Connor, ja tema noogutas ägedalt. Seepeale avas poiss kohe sealsamas kõrval veel ühe ukse – esimene uks avanes
Jenny Colgan
koodiga, see siin aga oli lihtsalt üks vana puituks, millest võisid tuhat korda mööda käia, ilma et seda tähelegi paneksid – ja mobiilide taskulambifunktsiooni abiga leidsid nad end vanast tõllakuurist.
Kõik teised tõllakuurid olid juba ammuilma pisikesteks elumajadeks ümber ehitatud ja maha müüdud. See siin oli nähtavasti viimane, ümbritsetud nii suurest rahapöörisest, et müük polnud vajalikuks osutunud; arvata võis, et see paik oli lihtviisiliselt ära unustatud. Tõlla kuuris oli tolmune muldpõrand ning hämmastaval kombel ka üks vana tõllaratas, seinte küljes rippusid hobustele mõeldud aasad ja ketid ning väga logu vana puutrepp viis üles heinalakka.
„See ei ole päriselt,” lausus Essie vapustatult.
„Heinalakas tahad hullata?” küsis Connor, sinised silmad sädelemas, ja Essie naeris poisile vastu, ei saanud sinna midagi parata. Kordki elus tabas ta end sellelt, et ei mõtle niivõrd ruumide potentsiaalile või planeeringu headusele kui poisi suurtele sinisilmadele ja silmanähtavale erutusele. Connor tuli lähemale, Essie lükkas ta blondid juuksed näolt eemale ja Connor suudles teda tugevasti oma suure kirgliku suuga, ja kui nad teineteisest viimaks pisut eemale tõmbusid, vaatas Essie talle otsa, näost õhetav ja kihku täis, küsis: „Tõsiselt mõtled või?”, ja Connor ümises talle üht hästi vana laulu, „Little Red Corvette”, ja poisi pilk vilksas üles laka poole.
„Paljude naistega sa siin lakas juba käinud oled?” oli Essie itsitanud.
„Mitte ühegagi!” vastas Connor tuliselt. „Loodan, et redel peab ikka vastu!”
Ja poiss oli nii imeline, et Essie otsustas ta juttu uskuma jääda. Pärast olid nad üleni tolmused ja kihistasid lakast alla ronides naerda mis kole.
Connor töötab ultrakõrge netoväärtusega rikkuritele mõeldud butiikfirmas, väga suletud ja eksklusiivses fondis, mille asutas tema sõber Tris. Essie isa arust on see nutikas äriettevõte ning isa arvamus loeb Essiele väga palju. Esialgu mõtles Essie, et väga nunnu, et Connor oma kooliaegse sõbraga ühes korteris elab ja samas firmas töötab. See oli veel
enne seda, kui Essie Trisi pisut lähemalt tundma õppis, temaga samas seltskonnas aega veetis. Connor on kõigi arust nunnupallike. Essiele meeldivad poiss-sõbra leebus, lahkus, see, kuidas ta aasimise peale üldse närvi ei lähe. Ja nähtused, mida Connor esindab: raha, kindlustunne. Pärast isa äraminekut tegi ema ju kõik maatasa. Kodumajast jäädi ilma, nii paljudest asjadest tuli loobuda. Essie tahab midagi kindlat ja käegakatsutavat, mille juurde naasta. Vastasel juhul lõpetab ta nagu ema: talle jäävad vaid tühjad pihud.
Tris on hoopistükkis midagi muud. Tõrvatilk meepotis. „Tere hommikut, Yoko,” oli ta tänagi hommikul öelnud. Yoko oleks ju iseenesest sõbralik hüüdnimi, aga Essie ei salli seda silmaotsaski. Vähemasti oli Tris peaga kohvimasina poole nooganud.
„Tahad ka?” oli Essie pakkunud.
„Mulle flat white,” tellis Tris, just nagu istuks Mustas Lambas. „Kaugel Okasroosike omadega on?”
„Magab alles.”
Tris vangutas pead. „Poisil pole võhma ollagi. Ajalehti nägid juba?”
Tris muigas sel enesega rahuloleval ilmel, mis Essiele ei meeldinud, keeras oma tahvelarvuti ekraani tema poole, ja Essie luges finantsuudise artikli pealkirja, algul segaduse, siis šoki ja uskumatusega.
Ja nüüd, kolm tundi hiljem, on Essie siis omadega sealmaal. Connor, taipab ta, pole ühendust võtnud. Isale helistada ei saa, sest tema sõitis uue perega puhkusereisile. Ja varsti jõuab uudis ema kõrvu, ja Essie mõistab, et lihtsalt ei tea, mida teha.
