Klanni vorgus

^ Sirelipõõsaste vahel mängivad kaks tüdrukut. See puhmastik on eikellegimaa, mere taha põgenenutest maha jäänud, nüüdseks metsistunud endine iluaed. Praegugi astuvad bussipeatusest tulijad kõrgeks ja laiaks kasvanud sirelite vahelt diagonaalis üle mätastunud muru, et kiiremini kodutänavasse jõuda. Tüdrukute jaoks on siin mänguplats täis suuri võimalusi: mets, kus jahtida ulukeid või põgeneda seninägematu koletise eest; samas sügav padrik, kuhu võõraste eest peidetud onni ehitada; kohati taiga või džungel, nii nagu innustab aastaaeg ja äsja loetud raamat. Seekord on nad ehitanud endale maja. Toestanud ja vooderdanud okstega, eriti head on selleks noored sirelivõsud, mis painduvad hästi ja mille lehed on lopsakad. Siin on nende salakoht, kuhu keegi ei tea tulla ja nii peab see jääma. Polegi vaja kõike päriselt ehitada, sest fantaasia aitab tublisti kaasa. Nad lepivad kokku, et see on köök, aga see tuba, siin on uks, aga siin aken. Sileda samblamätta peal voodi. Üks tüdruk viskab hooga pikali: minu voodi! Hetkeks näib, nagu mindaks omandi üle naginasse, aga õnneks mahub teine samasse kõrvale pikutama. Sõprus võib edasi kesta. Need kaks on nagu sukk ja saabas, tülli ei lähe nad kunagi, suurem on veenev, jutukas ja diplomaatlik ning väiksem kuulab kõiges nagunii sõna. Nad on naabrilapsed. Vanem lõpetas esimese klassi, nooremal on veel aastake koolini. Üks plika piilub välja ja teeb usutavalt ehmunud näo: röövel tuleb! Tahab kindlasti meid ära viia. Appi, kahvatab teine. 7