S
ee poeem on kirja pandud aastal 2009. Olin siis juba ligi viis aastat elanud Järvamaal Esna mõisa mail, kütnud talviti mõisahoone uusi ja vanu ahjusid, istunud kevaditi ja suviti ja sügiselgi veel pikki õhtuid mõisa lääneverandal, kuulanud allikavee kohinat jõepaisul, lindude hääli vastavalt aastaajale, mõnikord vihma, mis langes veranda plekk-katusele, mõnikord tuult, mis vanad puud pargis ja vana puust majagi häält tegema pani. Sellises paigas elades ja liikudes tahaks ju ikka kasvõi korraks kiigata minevikku. Mismoodi see oli? Kuidas nägi välja triiphoone, mille tagamüüri äärde ma väikese aia rajasin, soe koht vastu lõunat, ja kus maad kaevates leidsin kõigepealt kunagiste telliskivist küttetruupide jäänused. Truubid olid jooksnud rõhtsalt mööda põrandat, taimede kastid ja potid pidid seisma nende peal ja vahel. Nüüd oli see kõik juba päris sügaval mulla all. Peenardest aga, kui keegi peaks neid veel kaevama, tuleb ka edaspidi alati välja poti- ja klaasikilde. Aga see’p see on, et kõiki neid kunagisi hooneid ja eluta inventari on veel päris lihtne ette kujutada, sest kõigest sellest on päris palju alles. Aga see kõik on tühi kest. Mis selles oli kunagi? Kunagi pidi see olema kellegi elu mõte, kellegi maailmamõistmise südamik. Mõis, nagu talugi, oli ju omamoodi maailmamudel, inimese kõigi mõtete algus- ja lõpp-punkt. Aga 5