Kaplinskiga poes
SIIN TARTUS SATUN MA poodides tihti kokku suure eesti kirjaniku Jaan Kaplinskiga. See on alati meeldiv. Seisan, sobran punastes paprikates, otsides suuri, ilma ühegi pleki ja auguta, siis aga märkan kummalist sitket ja kavala moega meest, kes kipras hallivalgekirjude kulmude alt uurib minu lähedal rohelisi paprikaid. Ma pole kunagi näinud, et mõni teine mees paprikaid niimoodi vaataks. Ta uurib neid, hindab. Ta kulmud on kortsus, kui ta neid paprikaid vaatab. Siis ta pilk prillide taga tõuseb veidi ja libiseb aeglaselt mehele, kes tema kõrval seisab. „See on tema!“ mõtlen mina. „Hingevellekene!“ Kaplinski piidleb mind natuke, hajevil pilgul, siis märkab paprikaid mu käes. Ta astub tagasi, naeratab. „Ah, honorable signore Petrone,“ ütleb Kaplinski. „Te otsite punaseid paprikaid, ma vaatan?“ „Si, signore Kaplinski,“ ütlen mina. „Mulle meeldivad punased paprikad. Rohelised pole ka halvad, aga...“ „Oh, see? See on lihtsalt...“ Ta osutab oma kilekotile, nagu tal poleks aimugi, kuidas see tema kätte sattus, ja sätib selle köögiviljahunniku peale. „Me kohtume ikka kauplustes,“ ütleb Kaplinski. „Viimati kohtusime Rimis.“
221