1 „Hei?“ Mu hõige kajab betoonseintelt vastu. Tuttav punavalge köisteevagun seisab oma kohal, ainult et operaatorikabiinis pole kedagi. Päike on Alpide taha kadunud, taevas on roosaks tõmbunud, kuid ometi ei põle kogu ehitises ühtegi tuld. Kus kõik inimesed on? Jäine tuul näpistab mu põski. Ma tõmbun jope sees külmast kössi. Hooaeg pole veel alanud ja puhkekeskus avatakse alles kuu aja pärast, sellepärast ma ei oodanudki, et teised tõstukid töötaksid, kuid arvasin, et see liin on käigus. Kuidas me muidu üles liustikule pääseksime? Kas ma tulin valel päeval? Viskan lumelauakoti platvormile ja võtan telefoni välja, et veel kord e-kirja lugeda. Ma tean, et sellest on palju aega möödas, aga kas sa oleksid valmis üheks nädalalõpuks taas kokku saama? Panorama, Diable’ i liustik, Le Rocher. Kohtume reedel, 7. novembril kell 5 õhtul köistee vaguni juures. C. x C tähendab Curtist. Kui kutsujaks oleks olnud keegi teine, oleksin ma kirja vastamata ära kustutanud. „Hei, Milla!“ Näen Brenti, kes jookseb trepist üles minu poole. Brent on minust kaks aastat noorem, nii et nüüd siis kolmkümmend üks, ja temas on endiselt alles poisilik sarm – lehvivad tumedad juuksed, põselohud –, kuigi ta paistab nüüd kuidagi kulunud ja väsinud. Brent tõstab mind karukallistusega maast lahti. Ma kallistan teda tugevasti vastu. Mulle meenuvad kõik need külmad ööd, mis ma tema kaisus veetsin. Ma tunnen end halvasti, et pole temaga ühendust võtnud. Kuid pärast seda, mis tol talvel juhtus … Igatahes ei võtnud ka tema minuga ühendust.
7