1. ”Kas sa kardad?” ”Muidugi mitte. Miks ma peaks?” ”No ma lihtsalt mõtlesin. Et me läheme ikkagi päris kaugele. Kaugemale kui keegi teine enne meid. Ja tagasiteed ei ole. Ohtlik reis. Meid pannakse aastateks magama ja me ei tea, mis meid kohapeal ees ootab ja…” ”Kardan küll.” ”Mina ka.” Ari põimis oma käed ümber Joni. Väikevend oli habras nagu portselanloomake. Selline, mida aknalaual hoitakse ja millel on tavaliselt kõrv või saba ära tulnud. ”Te olete kangelased ja siin on selle kohta tõend!” Kindral Livingstone viibutas kätt ja seinale ilmus virtuaalse ajalehe esileht. Nende näod täitsid kogu kaane. Pilt oli tehtud siis, kui pool nende õppelaagrist läbi oli, kui nad olid esimest korda proovinud isiklikku varustust: hapnikumaske, varustuse kinnitamise vööd ja kiivrit.
9
Siis oli nende ümber tiirutanud fotograaf neis segadust tekitanud. Nüüd sai selgeks, miks ta seal oli olnud. Nende kaenlas olnud kiivrid nägid fotodel head välja ja valitsuse logo oli igal pildil selgelt näha. Tuli tunnistada, et nad paistsid muljet avaldavad. Kõik kaksteist. ”Kus see norra tüdruk on?” sosistas Joni. Ari vaatas ringi. Üksteist! Mariet polnud nendega. Neid oli valget värvi auditooriumis ainult üksteist. Ari kehitas õlgu. Tüdrukus oli algusest peale midagi kummalist olnud. Võib-olla anti talle mingi salajane ülesanne. Või polnud tal lihtsalt tahtmist sellel meeskonnavaimu tekitamiseks mõeldud üritusel osaleda. See aga ei tähendanud, et üritus kuidagi vabatahtlik oleks olnud. Miski siin laagris polnud vabatahtlik. Tõsi, nende hulgas tiirles kuulujutt, et Marie polnud varemgi reeglitest välja teinud. Oli valvurite käest plehku pannud ja alumistel korrustel paiknevasse salajasse osakonda tunginud. Ja kohtunud seal tulnukaga, kes ta pea segi ajas. Aju oli kuuldavasti keema läinud ja kõrvade kaudu välja valgunud ja… jah, kindlasti. ”Te olete maailma lootus. Teie õblukestel õlgadel lebab kogu inimkonna tulevik. Te olete
10
inimkonna pioneerid, rajades eluala sinna, kus ükski inimene pole kunagi käinud.” Vana kindral vaatas kõiki isaliku naeratusega, pöörates igaühele neist eraldi tähelepanu. Või vähemalt selline tunne neil oli. Tegelikult võis ju ka olla, et vanamees ei näinud enam korralikult ja püüdis oma pilku meeleheitlikult kellelegi kinnitada. Nooruke sõjaväelane ilmus auditooriumi uksele. Ta noogutas kindralile, kes ajas oma käed laiali justkui õnnistuseks. ”On aeg. Tehke inimkonnale au.” Üksteist. Nad olid hõiskava ja lippe lehvitava rahvahulga keskel ikka veel üheteistkümnekesi, kui lahtised maastikuautod neid stardiraja lõpus helkleva metallkoletise poole vedama hakkasid. Süstik oli tangitud ja stardiks valmis. See pidi nad viima kosmosejaama ISS 4, kus neid ootasid nende kosmoselaevad. Kolm kosmoseristlejat, mis olid nimed saanud Kolumbuse laevade järgi: Santa María, Niña ja Pinta. ”Kas Marie ei tulegi?” küsis Ari pärast autodest väljumist enda kõrval sammuvalt Olivialt. ”Ta on juba pardal,” vastas leitnant tõredalt ja silmsidet vältides.
11
12
Ari noogutas ja suunas oma tähelepanu kõrbelennuvälja serva kogunenud inimestele. See oli kindlasti esimene kord, kui kõrvalisi inimesi oli Area 51-le lubatud. Ega nad seal muidugi praegugi vabalt liikuda saanud. Rahvas oli surutud kahe terasaia vahelisele alale, kuhu oli püstitatud kahekümne meetri kõrgune tribüün.
13
Igatahes oli selge, et toimuvast tahetakse vĂľtta maksimumi. Saatjaskond. Pioneerid. Maadeavastajad uut mandrit otsimas. Arile tundus, et lippude merest kangastub tema kodumaa Soome lipp. Ta mĂľtles, kes seda kĂźll lehvitab.
14
15
”Äkki see on ema,” sosistas Joni, kes oli samuti lippu märganud. ”Vaevalt. Tal pole raha, et nii kaugele reisida.” ”Aga mis siis, kui nad tõid ta siia. Nad tõid ju meid ka. Nende jaoks pole see ju midagi erilist,” ajas Joni oma joru. ”Vaevalt,” kähvas Ari, aga püüdis oma pilku siiski lipuga lehvitajale koondada. Muidugi oli see võimatu. Rahvahulk oli kellegi näo äratundmiseks liiga kaugel. ”Ema näeb seda kõike vähemalt kodus. Kogu maailm näeb,” ütles Joni hapra häälega. Teda vaevanud kummaline ja tundmatu haigus oli koolituse ajal tänu ravimitele kontrolli all olnud, aga terve ta siiski ei olnud. ”Muidugi vaatab,” kinnitas Ari. ”Sa oled ju kuulnud kõike seda, mida minagi. Kõikide vanemad on selle kõigega nõustunud. Nad tahavad meile ainult parimat. Nad on õnnelikud, et me selle võimaluse saame ja tänu meile hoolitsetakse nende eest elu lõpuni.” ”Kas sa usud seda kõike?” küsis Joni. Ari neelatas ja vaatas vilksamisi venna poole. Ei, ta ei uskunud põhimõtteliselt midagi sellest propagandast, mida haridusohvitser neile laagri ajal oli ette söötnud. Aga samas polnud tal ka kindlat informatsiooni millegi muu kohta. Ainult aimused. 16
”Muidugi usun. Emal on kindlasti meie üle hea meel.” ”See välgatus ema silmades… kas sa mäletad?” sosistas Joni. ”Ma olen kindel, et me eksisime. See oli ainult… laelambi peegeldus,” ütles Ari väikevenna käsivart õrnalt pigistades. ”Või pisar,” vastas Joni tõsiselt.
17