6. ”Imelik on siin olla,” ütleb Ari õhtul minu kõrvale magama ronides. ”Kas sa igatsed millegi järele?” Väljas on külm, aga mul on Area 51-st saadud suurepärane hõbedane tekk, mis kaitseb külma, kuuma, kiirguse… kõige eest. Me lebame rohus mõne meetri kaugusel elamismoodulitest, kus kõik ülejäänud kuulekalt magavad.
36
Öine taevas on selge ja ääretu. Tähed ja planeedid säravad nagu mõnes vanas Disney filmis. Uurin tähistaevast, mis on täiesti teistsugune kui Maa pealt vaadates. Joonistan siravate täppide vahele nähtamatuid jooni ning mõtlen tundmatutele tähekujudele nimesid välja: Vasar, Supilusikas, Püstol, Koolapudel. ”Ei,” vastan ma Arile. ”Ma ei usu, et ma varasemast elust midagi taga igatsen. Aga sina?” Ari vaikib tükk aega.
37
”Sa suudlesid mind,” ütleb ta korraga. See kõik on nagu stseen mingist filmist, sest just sel hetkel näen ma tähelendu taevas, mille tähtkujudele olen mina, Marie Vallvik, nimed andnud.
38
39
”Mh? Teed nalja või?” ”Ei. Pärast seda, kui me olime meteooritormist välja saanud,” ütleb Ari. ”Sa suudlesid mind. Ja nimetasid printsiks. Kumbki meist ei olnud siis veel hüperunes.” Ma loodan, et Ari ei näe, kuidas ma punastan. Ei, pole võimalik, et ta näeb. Siin on selleks liiga pime. ”Sa nägid ilmselt und,” vastan ma. „Kõik need ravimid, mida meisse reisi ajal pumbati… kes teab, mis nägemusi sa nende tõttu nägid.” ”Pole tõsi,” ütleb Ari. ”See juhtus päriselt.” Ta kavatseb veel midagi lisada, aga korraga – PÕMM! – olen ma tulvil adrenaliini. Meie ees pimeduses seisab mingi kähisev olend. Ma ei näe teda korralikult, aga see paistab nagu karvadeta karu. Välgukiirusel, midagi mõtlemata võtan ma välja püstoli, täidan salve, plaksatan selle kinni ja laen relva, Olend pöördub ja tormab joostes minema. Ohhoo! Selline ma siis ikkagi olen: kohe, kui ma midagi uut ja tundmatut kohtan, haaran kõhklemata relva järele. Aga mis siis, kui ta tahtis ainult meiega sõbruneda? Uusi sõpru pole, püstol käes, just kerge saada.
40
41