Proloog Reede, 31. mai 1968 Öösoojus kõigub kevadise ja suvise vahel. Ega suuda kuidagi otsustada. Ühel hetkel on soe. Järgmisel tõuseb külm tuul ning hakkab lehtedes sahistama. Üheksateistkümneaastane Sixten Axelsson hulgub sihitult ringi, käed püksitaskutes. Väljas on valge ja see meeldib Sixtenile suve saabumise juures kõige rohkem. Mitte soojus, mitte vabadus. Valgus. Piirjooned joonistuvad välja ning hämarus ei valitse enam päeva ärkvelolekutunde. Aga hoolimata kergendusest tunneb ta kehas mingit raskust. Sest Sixten seisab teelahkmel. Kõlab küll dramaatiliselt, kuid tegelikult on see fantastiline: paari nädala pärast peab ta sooritama kooli lõpueksami. Kunagi saab temast ülikooli lõpetanu. Ta saab õiguse edasi õppimiseks – oma tiibade proovimiseks. Peale selle oli ta saanud väga palju tunnustust ja häid hindeid. Enamasti Kiiduväärne kõigis ainetes (suur A) ning vaid vähesed Tugevad rahuldavad (AB). Tema vanemad on rahul. Nemad ise ei ole kunagi ligilähedaltki nii head sooritust teinud. Sixteni vanemad on lihtsad tööinimesed. Kuid Sixtenist saab veel keegi. See on tema sihiks. Bullholmeni kruusatee krudiseb tema jalge all. Vasakule jääb meri, mis paistab mändide vahelt nagu tumesinine sõber. Ta tahaks juba ujuma minna. Tahaks juba pikki suveõhtuid
— 5 —