iir
Hiire uksele koputas vähk.
„Jah?“ ütles hiir.
Vähk astus sisse. Tal oli kaasas kohver, mille ta lauale tõstis.
„Mina olen vähk,“ teatas ta. „Kas sooviksite pisut viha?“
„Viha?“ küsis hiir, kes tundis vähki küll.
„Jah,“ torises vähk. „Viha. Tahaksite ju ka mõnikord vihane olla?“
„Jaa,“ vastas hiir. „Aga kui ma tahan vihane olla, siis ma olen ka. See juhtub iseenesest.“
„Kas ikka alati korralikult vihane?“ uuris vähk, ise hiirele teraselt otsa vaadates.
Hiir kõhkles.
„Ei,“ ütles vähk. „Järelikult ei ole see korralik viha.“
Ta tegi kohvri lahti.
„Ma näitan teile, mis mul siin kõik on.“
See oli üks sünge kohver ja vähk õngitses sealt ükshaaval välja eri sorti viha.
„Kas mõnikord tallutakse teil tantsu ajal varvastel?“ küsis vähk.
„Jaa,“ vastas hiir.
„Siis on mul siin pakkuda üks kerge viha, mis läheb sama ruttu üle, kui tekib,“ ütles vähk. Ta näitas õhukest helepunast viha. „Väga ilus viha,“ kommenteeris ta.
Vähk vaatas hiirele veidi aega otsa ja küsis: „Kas olete kunagi reisile minnes midagi maha unustanud?“
„Jaa, väga sageli,“ kostis hiir. „Kust te seda teate?“
„Selleks puhuks on mul siin üks väga paslik pahameel,“ ütles vähk.
Kohvrist ilmus välja hall ja kortsus pahameel.
Hiir noogutas. See oli tõepoolest säärane pahameel, mis passis millegi unustamise juurde.
„Mul selline pahameel juba on,“ ütles hiir.
Vähk näitas ka lillat raevu, rohekat tigedust ja lumivalget märatsust.
Kohvri põhjas lebas midagi helesinist.
„Mis see on?“ uudishimutses hiir.
„See ei olegi viha,“ vastas vähk. Ta köhatas. „See on kurbus. Seda ma ei müü. Aga teile …“
„Andke pealegi see,“ ütles hiir.
„Tegelikult on see nukrus,“ lausus vähk. „See on midagi peenemat kui kurbus.“
Ta andis hiirele helesinise, poolläbipaistva nukruse, pani kohvri kinni ja lahkus.
Hiir istus akna alla. Ta võttis nukruse omale ümber ja vaatas kaugusesse.
Oli soe, tuulevaikne suvealguse hommik.
„Ahh …“ ohkas hiir sügavalt.