Marju Lepajõe autorile 26. mail 2016. aastal Tartus:
„Lääne koolihariduse tuum olnud eristusvõime kasvatamine läbi keele, kultuuri-, mõtteloo, läbi humanitaarhariduse, eeskätt läbi maailmakirjanduse, klassikaline kirjandus võimaldab meil läbi elada ja mõtelda väga palju elusid.
Kasvatus peaks tulema koos haridusega. See, mida inimene õpib, see ka kasvatab. Haridus on selleks, et inimese võimed-oskused elu jooksul paremini esile tuleksid. See ei tohiks olla suunatud tulemusele, vaid inimese süvenevale enesetunnetusele, et õppida elama, iseend kasvatama. Haridus on vormi andmise küsimus (sks Bildung). Kasvatuse puhul tuleb teha valik, pöörata tähelepanu sellele, mis sobib loomusega. Hea vorm sünnib kooskõlast loomusega. Haridus õpetab panema enesele ise piire, et õige esile tuleks.
Kasvatuses on tähtis kuldse kesktee otsimine. Tähtis on protsess. Keskteed tuleks otsida koos. Mõõdutunne on kasvatuses ja hariduses kuningate tee, via regia, see mõõdutunne, mis on juhitud südametarkusest. Kasvatuse käigus tuleb tabada seoseid nende vahel ja põhjusi. Ain Kaalep on nimetanud erinevaid tarkusi: südametarkus, elutarkus, raamatutarkus. Nad võivad esineda koos ja korraga, aga ka ükshaaval ning leiavad väljenduse ikka mingis mõõdutundes, õiglases ja julges teos.“
Saateks Ühest kasvatusteaduse
eestkõnelejast
Sellesse köitesse on kogutud esimene valik kasvatusteadlase Tiiu Kuurme kirjatöödest. Tiiu Kuurme on aastakümneid seisnud hea Eesti hariduse käekäigu eest, kuid tema loometöö retseptsioon on tänapäevani peaaegu olematu. Siinne valik osutab ka võimalikele tulevikuteemadele.
Tallinna Ülikooli emeriitdotsendi Tiiu Kuurme raamatu põhiosa tekstid on kirjutatud kasvatusfilosoofia esseistlikumas stiilis. Enam kui 35 aasta jooksul on autor uurinud kasvatusteooria, kasvatusfilosoofia ja -eetika ning isiksuse arenguga seotud küsimusi. Kuurme rõhutab, et isiksus kujuneb paljude asjaolude mõjul, kusjuures otsustava tähendusega on nii kasvukeskkonna arengupotentsiaal, valitsev vaimne foon kui ka sotsiaalsed suhted.
Tiiu Kuurme on pidanud paljudele üliõpilaspõlvkondadele loengukursusi üldkasvatusteadusest, pedagoogilistest mõttesuundadest, alternatiivpedagoogikast, õpilaste koolitegelikkusest, väärtuskasvatusest ja ka soolisusega seotud teemadel. Ühtaegu on ta võtnud kasvatuse ajatule loomule omastel teemadel sõna meedias ning teda on sageli kutsutud esinema õpetajate täiendõppekursustele, koolidesse ja konverentsidele. Rahvusvahelise mõõtme sai autori tegevus koostöös soome kasvatusteadlastega ja Oulu ülikoolis kaitstud doktoritööga.
Tiiu Kuurme iseloomustamiseks sobib sõna „rahvavalgustaja“, nagu on kirjutanud tema kolleeg, kasvatusteadlane Airi Liimets.
„Tiiu peab oma südameasjaks kirjutada populaarteaduslikke artikleid. Kirjutamine on tema suurim kutsumus, mis sai alguse Tartu 8. keskkooli kirjandusklassis legendaarse Vello Saage juures õppides. Keskkooli ajal kirjutas Tiiu isegi näidendi, mis koolis ka lavale jõudis. Üht peategelast mängis seal muide Tiiu klassivend Mihkel
Mutt. Kooli almanahhi „Tipa-Tapa“ väljaanded on täis Tiiu tekste.“1 Kasvatusteadlane Jüri Orn rõhutab: „Nüüd tean, et mõni Tiiu võib olla väga häälekas ja vaiki ei suuda ta ka olla. See Tiiu on muidugi
Tiiu Kuurme, kellest on kujunenud avalikkuse jaoks eesti kasvatusteadlaste eestkõneleja.“2
Tiiu Kuurme on olnud kaasteeline alternatiivpedagoogiliste suundade tulekul Eestisse, ta on aktiivselt kirjutanud-seletanud, mis see on ja miks see suundumus on oluline. „Minu kontole jääb ka kümme aastat spontaanseid loovatel ideedel põhinevaid suvelaagreid õpetajatele, kus sai tegelda sellega, mis kaunis ja tõeline, seda paljude toredate inimeste kaasabil. Viimastel aegadel on olnud huvi all soolise identiteedi kujunemise probleemid haridusprotsessides, olen avastanud akadeemilise feminismi, ja et see valdkond on väärt kirglikku suhtumist. Olen soovinud oma tegevusega ja töödega olla sild Soome kasvatusteadusliku mõtte ja Eesti vahel, nähes suurt lõhet just teoreetilisi teadmiskihistusi silmas pidades.“3 Tiiu Kuurme kaitses 2004. aastal Oulus doktorikraadi tööga „Koulun sivistystehtävä ja oppilaan koulutodellisuus“ (‘kooli hariduslik missioon ja õpilase koolitegelikkus’). Tema juhendaja oli Soome juhtivaid kasvatusteaduse teoreetikuid Pauli Siljander ja tema doktoritöö on soomekeelne. Töö teoreetiliseks aluseks on Eestis peaaegu esindamata fenomenoloogilis-hermeneutiline mõttesuund, mis võimaldab analüüsida, tõlgendada ja mõista inimlikku kogemust. Enda sõnul tajub Kuurme, kuivõrd oluline on avar abstraktne maailmavaateline teadmine kasvatusteaduste valdkonnas ja et selle osakaal on taandumas. „Ma ei ole see, kes kogub oma kontole rohkeid indekseeritavaid artikleid ja neid mul palju ei olegi, aga tahan olla nendega kasvatusteadlaste rahvusvahelises kogukonnas, kelle motoks on: teeme oma tööd selle nimel, et maailm oleks parem paik.“4
1 Kuurme, T. (2013). Tiiu Kuurme töine sünnipäev. Intervjueerinud M. Parijõgi. Õpetajate Leht, 17. mai, lk 14.
2 Samas.
3 Samas.
4 Samas.
Tekstide valikul on välja jäetud suurem osa lühikäsitlusi, eelistatud on mahukamaid esseistlikumaid kirjatöid. Tiiu Kuurme on kirjutanud neil teemadel pidevalt, tema vaimne pärand on laia haardega ning siinne kogumik saab anda vaid läbilõike käsitletud teemadest, fookusega kasvatusteaduse filosoofilisemal suunal. Tekstide järjestamisel on kinni peetud nende ilmumisajast. Teemade järgi olnuks seda keeruline teha, kuna Kuurme arutleb väga erinevatel teemadel, mis üksteist täiendavad ja laiendavad.
Kogumiku koostamisel ja toimetamisel on säilitatud võimalikult palju autori isikupärast väljenduslaadi ja sõnakasutust. See töö on olnud vaimselt hariv, kuigi ajamahukas ja palju nõudev. Toimetamise käigus on varem ilmunud tekste vormiliselt ühtlustatud, et need moodustaksid lugejale sidusa terviku, ning praegusajal juurde lisatud laused on neis seatud nurksulgudesse (ulatuslikumalt muudetud artiklites loetavuse huvides siiski mitte).
Tänan kõiki, kes on selle kogumiku sünnile kaasa aidanud. Tänan autorit meeldiva koos- ja kaastöö eest. Minu lugupidamine Postimehe Fondi vastu, kelle majandusliku abita ei oleks see mahukas teos kuidagi eesti lugejateni jõudnud. Tänan kõiki hea tahtega inimesi ja organisatsioone, kes toetasid selle teose koostamist ja väljaandmist, sealhulgas projektijuht Piret Veigel ja keeletoimetaja Triin Truuvert.
Ivar Tröner
Võtmemõisteks on inimkäsitused
Õpetus, kasvatus, koolitus – ilmselt on see kõik midagi kaotanud seeläbi, et nad kord arvati vaid teatud institutsioonide sisemiseks asjaks. Aga kasvatuse ala on just niisama suur nagu kogu elamise ala üldse, ulatudes inimliku olemise sügavamate ja tähenduslikemate kihtideni. Inimliku olemise süvaküsimustega tegeleb ka kool ja kui koolis on kriis, siis on miski siin lahendusteta jäänud.
Iga kasvatussüsteemi võtmemõisteks peetakse inimkäsitust. Nii nagu inimest ja teda ümbritsevaid seoseid oleme mõistnud, nii ka suhtleme, kohtleme, kasvatame. Sellele mõistmisele ongi rajatud koolid.
Inimkäsitused sünnivad ajastu mõtteviiside pinges. Kõige üldisemas plaanis on neis kahesugune sisu: meie arusaam inimesest, nagu ta on ja nagu ta olema peaks. Ehk tegelikkus ja ideaal. Koos maailmavaatega kujundame endale ka inimkäsitused. Ja kuigi õpetaja arvab end järgivat plaani ja programmi, juhib tema käitumist tegelikult arusaam inimesest, koolist ja kasvatusest. Antud juhul nii, et plaan on ülem kui need saamatud kiuslikud jõmpsikad. Põhjalik ja tõene arusaam inimesest eeldab sügavat inimesetundmist. Inimesetundmine ei sisene meisse üksi psühholoogiastuudiumi läbi, selle taga on kogu elukogemus, üldine silmaring ning eriti see, kuidas meid endid on koheldud ja koheldakse. Paremaks inimesetundjaks võime saada ka kunstide tundmise kaudu, sest vaatamata teaduse kõigile püüdlustele, on inimest uurides tõeliste
sügavusteni jõudnud ikkagi kunstid, harides meie eetikat, intuitsiooni, suurendades südametarkust.
Aga ka kõik see üksi ei loe, kui me vastavalt oma vaadetele toimida ei suuda. Üksikisiku inimkäsituse kõige olulisem osa on kindlasti käsitus iseendast – kes me ise soovime olla ja kelleks end arendada ning mis vahenditega on see võimalik.
Olulise ja otsustava pitseri vajutavad meie inimkäsitustele ühiskonnas ja kultuuris valitsevad normid ja väärtused.
Seni kui haridussüsteem kujutas (kujutab?) endast suurt riiklikku ettevõtet, mis ühetaolisel viisil ühiskonna masinavärgile sobilikke detaile vormib, oli valitsevate käsituste juhtideeks „inimene süsteemi jaoks“. Aga et see ettevõte päris laitmatusse töökorda ei saanudki, siis siin tegid oma vaikset õõnestustööd kultuurinormid, mille põhjal hinnati mitte niivõrd võõrandatud tööd, vaid ka tegu, mitte isikuid, vaid isiksusi ja isikupära. Ja alltekstiks oli: süsteem peab olema inimese jaoks.
Inimkäsitustel põhineb inimpilt – konkreetsem ettekujutus inimese eesmärkidest, tegevustest, rollidest jne. Pedagoogilise inimpildi sisse loetakse kasvatuseesmärgid, arusaam kooli funktsioonidest, kasvatusest, õppimisest, õpilaspilt, õpetaja minapilt.
Kõik reformpedagoogikast võrsunud kooliuuenduslikud suunad on loonud endale enam-vähem selged inimkäsitused ja arendanud siit oma pedagoogilise inimpildi. Ühine neile käsitustele on inimese tervikarengu väärtustamine ja usaldus terve aktiivse alge vastu inimeses, mille abil too end ise loob. Kasvatuses loetakse olulisimaks arengule vajalike impulsside andmist.
Visandame siin kõige üldisemalt mõnede enam levinud alternatiivsete kasvatussüsteemide inimkäsituste põhijooned.
Avatud õpetus esindab humanistlikku arusaama inimesest, mis peab tähtsaimaks kaitsta inimese mitmekülgset arengut – nii füüsilist, emotsionaalset, sotsiaalset kui ka intellektuaalset. Inimene on väärtus iseeneses, ta on aluspõhjalt hea ja soodsas kasvukeskkonnas teeb ka laps oma arengus valikuid hea kasuks. Käsitades inimest algselt halvana, ei vabane me ka kasvatuses käskudest, keeldudest, usaldamatusest.
Peale individuaalsuse on lapsel ka sotsiaalne loomus. Isiksusliku eneseteostuse kõrval vajab tänapäev samavõrd inimestevahelist solidaarsust.
Tiiu Kuurme
Kasvatuse põhjenduseks
Tallinna Ülikooli emeriitdotsent, kasvatusteadlane Tiiu Kuurme on enam kui 35 aasta jooksul uurinud kasvatusteooria, kasvatusfilosoofia ja -eetika ning isiksuse arenguga seotud küsimusi.
Kuurme rõhutab, et isiksus kujuneb paljude asjaolude mõjul, kusjuures otsustava tähendusega on nii kasvukeskkonna arengupotentsiaal, valitsev vaimne foon kui ka sotsiaalsed suhted.
Tiiu Kuurme on kirjutanud neil teemadel pidevalt, tema vaimne pärand on laia haardega. Siinne kogumik annab läbilõike tema käsitletud teemadest, fookusega kasvatusteaduse filosoofilisemal suunal. Eelistatud on mahukamaid esseistlikumaid kirjatöid.
