kastanimunamees

TEISIPÄEV, 31. OKTOOBER 1989 1 Kollased ja punased lehed heljuvad läbi päikesevalguse alla märjale asfaldile, mis lõikub läbi metsa otsekui tume ja klaasja veega jõgi. Kui valge politseiauto mööda vuhiseb, keerlevad need enne kämpudena teeserva tardumist põgusalt õhus. Marius Larsen kergitab jalga gaasipedaalilt ja võtab kurvi sisenedes hoo maha, andes endale mõttes korralduse kohalikule volikogule teada anda, et siia tuleks saata tänavapühkimismasin. Kui need lehed liiga kauaks vedelema jäävad, muutub teekate libedaks ja see võib tähendada kaotatud elusid. Marius on seda ennegi korduvalt kogenud. Mees on politseis töötanud nelikümmend üks aastat, viimased seitseteist jaoskonna vanima inspektorina, ja igal sügisel tuleb seda asja veidi tagant torkida. Aga mitte täna – täna tuleb tal jutuajamisele keskenduda. Marius krutib närviliselt autoraadiot, kuid ei suuda otsitavat leida. Ainult uudised Gorbatšovi ja Reagani kohta koos spekuKASTANIMUNAMEES

7