Ebaseaduslik autopesula Oxfordist lõuna suunas väljuva tee ääres, õliseid, libedaid ja musti loike ja ojakesi täis ajutisel platsil, tilkuvate varikatuste all, on linna odavaim. Siin venivad autod aeglaselt üle betooni, tund tunni järel, ja kümned veekindlate türpide ja kalossidega mehed ja naised kogunevad voolikute ja käsnadega nende ümber, seebitavad, pritsivad, pühivad, loputavad. Puhuti räägivad need inimesed omavahel, lühikesed märkused kas vene või ehk hoopis albaania keeles. Suurema osa ajast nad vaikivad. Nad on väsinud, kummardavad ja sirutavad ennast muutumatus rutiinis, kui autod mööda valguvad: sedaanid, nelikveolised, universaalid, mahtuniversaalid, luukpärad, kupeed. Nad tunnevad neid kõiki, neid autosid, kõiki marke ja mudeleid, nad on neid kõiki palju kordi näinud.
Aga Rolls-Royce Phantom on neile uus. Nüüd see siis tuleb, sel lobjakakarva veebruarihommikul, hiigelsuur ja ebamaine, liugleb katkisel auraval õuel, sada protsenti vales kontekstis, külastus teisest dimensioonist, ning mehed ja
naised peatuvad seda vaatama. Midagi nii imelikku ei ole nad kunagi näinud: see tohutu kere, see unenäoline värv – RollsRoyce’ide kumav-kristalne sinine –, kogu voogav tehnoloogia on kummastavalt loomulik nagu õite õõtsumine tuuleiili käes või lainete ruttamine merepinnal. Seda kõike näevad nad esimest korda, erksalt, ja see jääb neile meelde pärastiseks, kui politsei tuleb neilt tunnistusi küsima. Nad mäletavad ka juhti: ennast täiuslikult valitsevat naist, kes rooli taga istudes ja kõike ümbritsevat eirates süüvinult kaelaharjutusi teeb. Ehkki nad ei vaata kordagi otse tema poole, märkavad pesulas töötavad mehed ja naised tema juures kõike: haldjalikku nägu, korratus soengus heledaid juukseid, eemalolevaid siniseid silmi, väikest terava otsaga lõuga. Noor nägu, ehkki ta ei ole noor; ta näeb välja nagu perekonna auto eest vastutama jäetud laps. Kui ta autost väljub ja aeglaselt platsiserva piknikulaudade juurde jalutab, ootama, mil auto seest puhtaks saab, vaatavad nad teda silmanurgast. Ta seisab seal õlise vee loigus, jalas elegantsed liibuvad oliivirohelised püksid, seljas kallilt lihtne sinine sviiter ja siin-seal natuke eritellimusel valmistatud ehteid; ta on sale, tagasihoidlik, kuidagi kauge, ta silmad on veidralt tühjad, nagu oleks ta mõte keskendunud täiesti millelegi muule, nagu elaks ta ilma vähima seoseta käesoleva hetkega; kuni viimaks eraldub väikesest töötajate rühmast üks mees ja sammub üle märja platsi tema poole.
Samal õhtul toimus Oxfordi raekoja kuulsas saalis Thames Valley politsei galaõhtu. Kella kümneks oli see ametlikul toonil väldanud üle kolme tunni ja nüüd, toidu ja kõnede vahelises organiseerimata ajavahemikus, hakkas see kuju kaotama. Kuni lava autasude jagamiseks ette valmistati, ajasid rafineeritud kaunistustega lae all kahekümne kaupa laudades istuvad pidulised kuued seljast, avasid vestinööbid ja kohendasid märkamatult ballikleite ning jutuajamiste sumin muutus muljet avaldavalt valjuks. Inimesed lonkisid ringi, mõnel oli vaja välja minna. Serveeriti napse, ruum oli soe, hämar ja lärmakas.
Peaaegu rahvarohke põranda keskel paikneva laua taga istusid uurijad Ryan ja Ray Wilkins (pole sugulased), kumbki oma kaaslasega, püüdsid hoida elus vestlust üleminspektor Dave Wallace’iga ehk Kahuriga. Wallace oli vana kooli võmm, jurakas jämeda kaelaga mees, reied laiali aetud, hülgetaolise kehaga, mis ei sobinud smokingu kandmiseks. Ta paljakspügatud peast immitses kogu aeg higi, väikesed silmad olid vihased ja valvsad, nagu kavatseks ta kellegi vahele võtta.
Ta oli kohutav tüütus. Ryan märkas ta näivat suutmatust silmi pilgutada ja mõtles, kas ta on selle kombe koos käriseva aktsendi ja hirmutavate pausidega kaasa toonud Glasgow’st. Ryan oli tähelepanelik, märkas asju, ta viskas kiirpilgu piki oma luist pikka nina ja üksikasjad jäid talle silma. Ta istus rahulolevalt, käes energiajoogipurk, mille saamiseks ta oli pidanud ettekandjale altkäemaksu pakkuma, sügas ennast hajameelselt, märkas oma kallima Caroli vasakut reit, mis oli korraga valge ja paljas kohas, kus kleit oli närvilise rahutuse tõttu kõrvale vajunud. Ryan tabas liikumise lava sügavuses ja nookas peaga selle poole.
„Imenaine lendas kohale.”
Ray laskis oma abikaasa käest lahti ja pöördus toolil. Nii tema kui Diane olid Londoni-Nigeeria päritolu, kõrgelt haritud ja elegantsed; Ray oskas eriti stiilselt riietuda, täna oli tal seljas sinise ja kastanpruuni lillemustriga ja mustade satiinrevääridega siidsmoking. Ta nägu oli üks sel moel ilusatest, mille kõik jooned paistsid koonduvat ühise eesmärgi nimel: poiss-kangelase lõug, vormikas suu, intelligentsed silmad. Temale vastanduv Ryan nägi välja, nagu oleks kasvanud treileripargis, ja nii see oligi; ta nägu oli lõua ja kõrvade juures vormistatud lohakalt, ülejala valmis visatud. Tema välimus mõjus kuidagi kokku laenatuna. Ta ülikond, muidugi renditud, oli pisut suur ja ajas kubeme ümbruse sügelema.
Kahur küsis silmi pilgutamata: „Sa viitad ülemkonstaabli asetäitjale Lynchile?”
Laval oli kaks inimest. Üks neist oli Oxfordshire’i Lord Lieutenant , endine pankur, nüüd kaheksateistkümnenda sajandi vaimus karnevaliriietuses: kandiline müts, särp ja tseremooniamõõk. Teine oli õhtu külalisesineja, lüheldane jõulise moega naine, seljas nahktagi ja jalas teksad, teravas
vastuolus üle terve ruumi välja pandud õhtukleitidega. Ta kuulas, või siis ei kuulanud, Lord Lieutenant’i juttu, nägu Aviatori päikeseprillide taga ilmetu.
Kahur ütles: „Poja, see naine on välja teeninud rohkem autasusid kui ükski teine jõududes töötav politseinik. Olulisi. Kuninglik medal, medal vapruse eest.”
„CBE*,” lisas Ray.
Ryan kehitas õlgu, piilus oma purki, kallutas selle tagurpidi, neelas, krimpsutas korraks nägu.
Võib-olla oleks Kahur jätkanud, ta nõjatus ootamatu otsustavusega Ryani poole, aga sel hetkel ärkas laval kriisates ellu mikrofon nagu meeldiva jutusumina jõletu talitlushäire ja kõik pöördusid nägu krimpsutades lava ja Chester Lynchi legendaarse isiku poole. Too seisis seal nüüd üksinda, lõdvestunult nende tähelepanu rambivalguses. Päikeseprillid olid endiselt ees. Ryanile meenus, et Kahur oli kunagi ammu Lynchi üksuses teeninud, võib-olla oli see koguni enne kogu Chester Lynchi legendi loomist, siis kui Lynch ei olnud veel ülistatud isemõtleja, kes temast hiljem sai; ja nüüd mõtles ta, milline oli nende suhe toona. Carol pöördus tema poole ja kui ta oma kauni suuga naeratas, nägi Ryan ta silmis midagi veidrat, mingit võõrikust – peaaegu kerget hirmu või hukkamõistu. Siis tegi Lynch oma kõnega algust.
„Ma ei tahtnud siia tulla, seda teha.”
Ta hääl kõlas tuttavliku kruusanäriva kokni venivusega, nägu mõjus kummalisusena, millega kõik olid ära harjunud: siledad pinnad ja selged nurgad, mitte tingimata ilus, kuid kindlasti tähelepandav. Tähelepandavus oligi see omadus, mida ta endas arendada oli tahtnud. Ta nahk oli nii must, et oli peaaegu lilla.
* Briti Impeeriumi Ordu komandör. Tlk
„Pidada väikest kõnet, anda üle autasu. Ei tahtnud seda teha.”
Ta tegi lausete vahel pikki pause, tekitas vaikushetki, mida ei häirinud keegi.
„Mulle öeldi: „No kuule, Chester. Näed seal kõiki neid ilusaid inimesi. Noori mehi. Naisi. Kõik politseinikud on nägusad.” See muide vastab tõele. Aga ma ei tulnud selle pärast.”
Ta vangutas pisut pead, vaatas nende peale alla.
„Öeldi: „See on tõeline spektaakel.” Kasutati tõepoolest sõna „spektaakel”.” Ta turtsatas vaikselt. „Räägiti toidust, hautatud biifsteegist, pruunistatud misiganesasjast, suupistetest, Krugi šampanjast … Ma ei tea millest veel. Glasuuritud puuviljadest, oli vist? Öeldi: „Tuleb elegantne ja stiilne õhtu.” Kas ma näen välja, nagu võiks mind huvitada elegantsus?”
Ta viipas kergelt põlglikult oma riiete poole.
„Lubati kõik minu jaoks lihtsaks teha, limusiin järele saata. Teate küll sedasorti asju: šampanja väikeses hõbedases ämbris külmas; pähklid kristallklaasis, sellises, mis kaalub su käes terve tonni.”
Ta võttis päikeseprillid eest, voltis sangad aeglaselt kokku ja pani prillid hoolikalt tagi põuetaskusse. „Noh. Ma ei tulnud auto pärast. Ma ei tulnud näkitsema. Ei.” Ta tasandas häält. „Ma ütlen teile, miks ma tulin.”
Ta laskis pilgu üle auditooriumi. Tundus, nagu mööduks kolmkümmend sekundit. Keegi ei hinganud.
„Ma tulin, sest te olete kuradi võrratud inimesed. Minu inimesed. Vaat miks ma tulin.”
Puhkes aplaus, mis üha tugevnes, ja ta seisis sellest läbi imbununa.
„Hästi, hästi,” ütles ta. „Kurat võtaks, rahunege nüüd maha.”
Naer. Innukas naer.
„Asi ei ole minus,” ütles ta. „Aga mulle öeldi, et pean ikkagi rääkima midagi enda kohta. Teate, nagu sissejuhatuseks. Paar sõna. See on täielik mõttetus, ma tean, tobe, te ei pea seda mulle ütlema. Keegi ei vaja minu lugu, teil kõigil on oma lugu. Aga ikkagi. Seda paluti. Ja ma saan selle kolme minutiga kaelast.”
Ta hingas sisse, vaatas ringi.
„Kasvasin üles Walthamstow’s. Sain stipendiumi siinsesse ülikooli. Tahtsin saada võmmiks, sain võmmiks. Tulin teenistusse siia, ma usun, 2002. aasta alguses, töötasin neli-viis aastat patrullis. Läbisin väljaõppe, omandasin mõningad oskused. Nagu teiegi. Olin mõnda aega vägivallakuritegude osakonnas, siis liigutati mind edasi – mõned teist on sellega kursis. Üles-alla. Mul olid mõned mõtted seoses tänavakuritegevusega, hulkurluse ja muu taolisega. Viisin need ellu, saavutasin teatavaid tulemusi. Kärpemeetmed andsid mulle nagu kõigile jalaga vastu sabakonti. Siis pandi mind vastutama selle National Uplifti* programmi eest. Noh, ma olen must naine, mis? Mind näidati telekas, komöödiaseriaalide ja ohustatud ööliblikatest rääkivate dokumentaalfilmide vahele.”
Ta jõllitas neid pilgul, mis tundus olevat tulvil kõige pesuehtsamat viha.
„Elu parimad aastad? Igasuguse kahtluseta: töötamine patrullis Rose Hillis. Seal õppisin olulisi asju. Tegema karme valikuid. Langetama raskeid otsuseid. Miks? Sest sellistega kaasnevad tulemused. Vahet pole, kuidas teid kutsutakse, ja mind on kutsutud hullude nimedega nii tänavail kui ka koosolekuruumides – ma tean, et mul on hüüdnimesid. Pole oluline. Pole isegi oluline, kas neis hüüdnimedes on tõtt. Tulemused loevad. See on minu teema.”
* Politsei värbamiskampaania Suurbritannias. Tlk
Ta kehitas tagasihoidlikult õlgu, nööpis nahktagi kinni.
„Kõne lõpp.”
Ta käekell oli raske metalne asjandus, paras kobakas; see peegeldas valgust, kui ta seda vaatas.
„Kaks ja pool minutit. Tulemus, tehtud.”
Veel naeru, heakskiidupominaid.
„Igatahes,” ütles ta, võttes kätte trofee, mis oli olnud tema jalgade juures maas, ja vehkis sellega edasi-tagasi, „kui me räägime tulemustest, siis täna õhtul on siin üks noor mees …”
Ryan kaotas huvi, ta tähelepanu kandus tagasi Carolile, kes elektrisinises õhtukleidis ta kõrval istus. Carol oli pisut lõdvestunud. Nad olid alles paari kuu eest kohtamas käima hakanud ja olid endiselt suhte esimeses faasis: Ryan elas püsiva seksuaalse hädaolukorra seisundis. Heldus, oli sel naisel vast keha. Ryanist üheksa aastat vanem, kolmekümne seitsme aastane, ühe eksabikaasa ja kahe lapsega, terase näoga, hirmutavalt erutav, jahmatavalt otsekohene. Tegelikult talle lausa meeldis jahmatada. See oli osa tema võlust. Ta oli metsikuna üles kasvanud Didcotis ja teistes paikades, külvanud segadust, teinud palju koolist poppi, aga nüüd kuulus talle neli lillepoodi ja ta elas Kenningtoni servas moodsaks elumajaks ümber ehitatud talumajas. Tal oli kõvasti äritarkust ja kõike seda, mis asjaga kaasas käib: ta oli organiseeritud, sitke, energiline, pisut agressiivne. Kõike kokku võttes ei saanud Ryan päriselt aru, miks oli naine välja valinud tema. Nad olid kohtunud ühel hommikul eelkooli juures, kus ta koos väikese Ryaniga oma õetütart Myleed ootas. Ta polnud isegi naisele külge löönud, nad rääkisid lihtsalt lastest ja miski haakus, mingi veider mehhanism tõi nad kokku, pani nad liikuma, kogu tee alates St Swithuni algkoolist kuni Thames Valley politsei viiekümne neljanda galaõhtuni raekojas.
Chester Lynch rääkis ikka veel, aga Ray hakkas ennast püsti ajama. Ryanile tundus, et see on üsna matslik, poole kõne ajal midagi sellist teha pole üldse Ray moodi, ja läks hetk aega, enne kui talle jõudis kohale üleüldine aplaus ja ta märkas, et ümberkaudsete laudade inimesed Rayd õnnitlesid. Ray kummardus Ryani pilgu all ja suudles Diane’i, nööpis kinni oma särava kuue ja asus lava poole teele.
Kurat võtku, mõtles Ryan jahmunult. Pagan küll, ta saab mingi autasu. Võimalik et ta ütles selle valjult välja, sest Carol pöördus teda vaatama sellise pilguga, mida ta veel ei mõistnud, külmalt ja jahmunult, nagu tarretaks laval toimuv, see, kuidas Chester Lynch nukke kokku lüües Rayd tervitab, tedagi.
Järgmisel hetkel oli Ryan püsti, pani sõrmed suhu, vilistas ja trampis jalgadega, ja Kahur istus liikumatult ning vahtis teda pahaselt.
Nad sõitsid Caroli Range Roveriga tagasi Kenningtoni. Ryani Peugeot oli endiselt remondis. Mõnda aega ei lausunud Carol midagi ja Ryan jälgis teda, kui nad kell üks öösel vaikselt läbi suikunud Oxfordi libisesid, mööda katedraalist, mööda pikka teed, mille äärde luhtade vahele on hoolikalt, otsekui kunstiteostena, paigutatud kolledži spordiväljakud.
„See lihtsalt üllatas, muud midagi,” ütles ta viimaks.
Caroli näole ilmus korraks skeptiline naeratus, ta jälgis teed.
„Hästi. Olin kade. Natuke.”
Naeratus mängles Caroli suunurkades.
Ryanil tekkis tahtmine, väga tugev soov Carolit suudelda, teda puudutada, sirutada käsi välja ja tunda, kuidas kleidi õhuke siid naise jalal libiseb; ta peaaegu oigas selle valu käes. Aga tal tekkis ka tahtmine tõtt rääkida ja ta ütles: „Natuke,
ma ei tea, läksin leili. Tähendab, ma tegin selle asjaga päris
kõvasti tööd.”
Carol juhtis autot.
„See oli pärast sinu vallandamist,” vastas ta natuke hiljem.
„Nii et sa ei olnud tegelikult politseinik.”
„Ainult eemaldamist,” ütles Ryan kaitsvalt. „Ma töötasin selle nimel, et mind kiirendatud korras tagasi võetaks.”
Nad möödusid Tescost.
„Võrdlemisi kiiresti,” täpsustas Ryan.
Nad sõitsid üle raudtee ja pöörasid Kenningtoni poole.
„Mis sul selle autasusid jaganud naise vastu on?” küsis Carol teistsugusel toonil.
„Lynchi? Tal pole viga midagi. Lihtsalt nagu … kõik tema juures on ülepingutatud. Kõige karmim võmm läbi aegade. Kõige targem võmm läbi aegade. Kõige lahedam võmm. Kogu see Chester Lynchi legend on niisugune.”
Ta vaatas Carolit enda kõrval, naise profiili.
„Kõik on temasse armunud. Ray on temasse armunud.
Võib-olla on see mingi mustade teema.”
„Ryan, selliseid asju ei tohi öelda.”
Nad sõitsid edasi.
„Mille eest ta oma CBE sai?”
„Minu meelest hulkurluse piiramise poliitika eest. Omamoodi koristamise eest. Sisuliselt nende eemale kolimise eest.”
„Ja kas ta tööl oli tulemusi?”
„Kui statistikat vaadata, siis jah. Kuritegevus langes, anti sotsiaalne käitumine vähenes, narkoäri kahanes. Aga kaebuste arv politsei vastu kasvas järsult, ja kui rääkida ükskõik millise kodutuga – kurat, nad vihkavad teda. Kutsuvad teda Kolijaks.”
Nad sõitsid vaikselt viadukti alt läbi.
„Ta ütles, et ta viidi vägivallakuritegude osakonnast üle.”
„Jah, ülemkonstaabli asetäitjaks välja.”
„Aga miks ta üle viidi?”
„Noh, see on teistsugune asi. Skandaal, vastuolu, mis iganes. Tulistas kinnipidamisel üht kohalikku gangsterit. Kuulujutu põhjal võttis ta tüübi lihtsalt maha, asi oli isiklik. Ma ei usu seda. Võib-olla lasi ta selle jutu ise liikvele, tead küll … mis sõna ma otsingi?”
„Reputatsioon?”
„Sedasinast, jah. Hullem lugu on minu meelest see kodutute värk. Tähendab, nad võivad olla äpardid, aga ikkagi.”
Ta niheles rahutult istmel; polnud selge, kas asi oli Chester Lynchile mõtlemises või sügelema ajavates ülikonnapükstes, mis ta nahka ärritasid.
„Kas sa tunned mõnda kodutut?”
Viivuks mõtles Ryan oma vanale koolivennale Mick Dickile. Kodutu, siis surnud. Ta ohkas. „Enam mitte.”
Nad sõitsid aeglaselt mööda pikka liikluskünniseid täis teed, kuni jõudsid Kenville Roadile, kus Ryan oma õe Jade’iga elas. Väike Ryan on siin, magab oma voodis selles toas, mis neil isaga kahe peale on, ja täiesti kaitsetuna armastuse ees mõtles Ryan oma pojale. Ta vaatas kella: kohe pool kaks.
Carol aeglustas, peatas auto, vaatas talle otsa. Hetkeks tekkis nende vahele vaikus. „Kas tahad minu juurde tulla?” Kleit oli taas reielt maha libisenud ja Ryan vahtis seda lummatult, neelatas. Carol teadis, et Ryan ei taha jääda ilma hommikusöögist oma pojaga, eriti kui unejutt eelmisel õhtul on juba vahele jäänud.
„Tal oli kõht korrast ära,” ütles Ryan.
Carol noogutas. „Ma ajan su vara üles, sõidutan hommikusöögi ajaks tagasi. Või mine tea,” ütles ta vaikselt, „ehk hoian sind lihtsalt kogu öö ärkvel.”
Ryan vaatas talle otsa. Nad sõitsid edasi.
Niisiis Oxford suikus. Väike märg linn, teadvusetu veebruarikuise pilve all, selle kobaraisse kogunenud maamärgid viskamas tumeda taeva taustal oma legendaarseid žeste: siin Radcliffe Camera paks kuppel, seal St Mary kiriku terav sakiline torn, mõlema siluett selgepiiriline nagu papist välja lõigatud. Ja nende hoonete varjus, kastest libedatel kõnniteedel lamavad kodutud, panevad vaikselt oma kottides ja telkides külmale vastu. Nad kükitasid, kössitasid tuletõrjeväljapääsude all või ukseavades Blue Boar Streetil, Cornmarketil, Blackfriarsil, St Aldate’sel, St Ebbe’sil, Glouchester Greenil Odeoni ees ja teistes alalistes kohtades. Suurte kolledžite külje all, mitmesse kaitsekihti mässituna, jalas prügikastist päästetud vales suuruses saapad, lamasid nad päevase rämpsuga ümbritsetud papist voodites, nähtamatuna riidekuhjade all. Nad panid vastu, elasid öö üle üksinda või kahe või kolme kaupa või suuremate puntidena, mitte just magades, aga mõnikord polnud nad enam teadvusel, jäänud lahtise taeva alla nagu suur osa prügist, kaotsiläinud asjadest. Aga ajutises laagris St Thomase kiriku juures ei olnud kell kolm hommikul enam kedagi. See paik oli hüljatud. Nad olid kiiruga kadunud, kõik maha jätnud – oma telgid ja kastid, kaltsud ja tühjad pudelid –, lahkunud surnuaia lääpavajunud hauakivide ja jugapuude alt, eemale vaiksest räpasest Becket Streetist, linna kõige pimedamast ja räpasemast tänavast, mille raudteejaama parkla sissepääsu täitis kõveraks kiilutud Rolls-Royce Phantom.