Skip to main content

kaks suudavad saladust hoida

Page 1

ESIMENE PEATÜKK ELLERY REEDE, 30. AUGUST Kui ma usuksin ennetesse, siis see siin oleks halb märk. Pagasilindile on alles jäänud vaid üks kohver. See on erkroosa, Hello Kitty kleepse täis ega kuulu kohe kindlasti mulle. Mu vend Ezra vaatab omaenda päratu kohvri sangale toetudes, kuidas roosa sumadan meist neljandat korda möödub. Rahvas on pagasilindi äärest peaaegu kadunud, jäänud on vaid paarike, kes vaidleb selle üle, kumb pidi rendiauto broneeringuga tegelema. „Äkki sa peaksid selle võtma,” pakub Ezra välja. „Tundub, et selle omanik polnud meie lennul, ja vean kihla, et tal on põnevad riided. Tõenäoliselt palju täppidega asju. Ja sädelevaid.” Tema telefon piiksatab ja ta võtab selle taskust välja. „Mana ootab väljas.” „Uskumatu,” pomisen ma, toksides pagasilindi metallist äärt tenniseninaga. „Kogu mu elu oli selles kohvris.” See on kerge liialdus. Mu tegelik kogu elu oli veel umbes kaheksa tundi tagasi Californias La Puentes. Kui välja arvata mõned kastid asjadega, mis eelmisel nädalal Vermonti saadeti, on kohvris kõik ülejäänu. „Peaksime sellest vist teada andma.” Ezra kammib pilguga pagasi kättesaamise ala, tõmmates käega üle oma lühikeste juuste. Varem olid tal samasugused silmadele vajuvad tihedad 7


tumedad lokid nagu mul ja ma ei suuda ikka veel harjuda soenguga, mis ta endale sel suvel lõigata lasi. Ta kallutab oma kohvrit ja keerab end infolaua poole. „Ilmselt sinna.” Laua taga istuv kõhn poiss võib välimuse põhjal veel keskkooliõpilane olla, tema põski ja lõuajoont katavad punased vinnid. Tema sinisele vestile viltuselt kinnitatud kuldsel nimesildil seisab „Andy”. Andy kõverdab oma õhukesi huuli, kui talle kohvrist räägin, ja vaatab kaela õieli ajades Hello Kitty koti poole, mis endiselt pagasilindil tiirutab. „Lend 5624 Los Angelesest? Ümberistumisega Charlotte’ist?” Ma noogutan. „Oled kindel, et see pole sinu oma?” „Täiesti.” „Jama küll. Aga küll see välja ilmub. Sa pead ainult selle ära täitma.” Ta tõmbab sahtli lahti, võtab välja blanketi ja lükkab selle minu ette. „Siin kusagil peaks pastakas ka olema,” pomiseb ta, lapates loiult paberivirna. „Mul on pastakas.” Teen seljakoti eesmise sahtli lukust lahti ja võtan välja raamatu, mille asetan pastaka otsimise ajaks letile. Ezra kergitab päevinäinud kõvakaanelist teost nähes kulme. „Päriselt, Ellery?” küsib ta. „Sa võtsid „Külmavereliselt” lennu­kisse kaasa? Miks sa seda koos oma ülejäänud raamatutega posti teel ei saatnud?” „See on väärtuslik,” ütlen kaitsvalt. Ezra pööritab silmi. „Sa ju tead, et see pole päriselt Truman Capote’i autogramm. Sadiele tehti tünga.” „Mida iganes. Tähtis on mõte,” pomisen ma. Ema ostis mulle eBayst „autogrammiga” esitrüki pärast seda, kui ta nelja aasta eest sai endale laip nr 2 rolli sarjas „Seaduse nimel”. Ezrale kinkis ta Sex Pistolsi albumikaane, millel on Sid Viciousi autogramm ‒ tõenäoliselt samuti võltsing. Oleksime pidanud hoopis töökindlate piduritega auto ostma, aga Sadie pole kunagi osanud homsest kaugemale mõelda. „Igatahes, tead küll, mida 8


öeldakse. Kui oled Mõrvamaal …” Võtan viimaks pastaka välja ja hakkan blanketile oma nime kribama. „Te olete siis teel Echo Ridge’i?” küsib Andy. Ma jätan teise c-tähe juures oma nime kirjutamise pooleli ning ta lisab: „Tead, seda ei kutsuta enam nii. Ja te tulite liiga vara. See avatakse alles nädala pärast.” „Tean. Ma ei pidanud silmas teemaparki. Mõtlesin …” Ma vakatan, enne kui ütlen „linna”, ning surun „Külmavereliselt” kotti. „Vahet pole,” sõnan ma, suunates tähelepanu uuesti blanketile. „Kui kaua oma asjade tagasisaamisega tavaliselt läheb?” „Sellega ei tohiks minna kauem kui päev.” Andy pilk hüppab Ezra ja minu vahel. „Te olete hästi sarnased. Kas te olete kaksikud?” Ma noogutan ja kirjutan edasi. Alati viisakas Ezra vastab: „Oleme jah.” „Mina oleks ka pidanud kaksik olema,” ütleb Andy. „Aga teine haihtus üsas ära.” Ezra toob kuuldavale üllatunud turtsatuse ja ma hoian naeru tagasi. Mu vennaga juhtub pidevalt nii: inimesed räägivad talle kõige eriskummalisemaid asju. Meil võib ju peaaegu ühtemoodi nägu olla, aga tema oma on see, mida kõik usaldavad. „Ma olen alati mõelnud, et oleks lahe, kui mul oleks kaksik olnud. Siis saab teineteist mängida ja inimesi ninapidi vedada.” Ma tõstan pilgu ja Andy vaatab meid taas silmi kissitades. „Nojah. Teie ei saa vist seda teha. Te pole õiget sorti kaksikud.” „Kindlasti mitte,” ütleb Ezra sunnitud naeratusega. Ma kirjutan kiiremini ning ulatan täidetud blanketi Andyle, kes tõmbab pealmise lehe ära ja ulatab mulle kollase koopialehe. „Nii et keegi võtab minuga ühendust, jah?” küsin ma. „Just,” sõnab Andy. „Kui homseks midagi kuulda pole, helista sellele numbrile seal lehe all. Olgu teil Echo Ridge’is lõbus.” 9


Ezra ohkab valjusti, kui me pöördukse poole suundume, ja ma naeratan talle üle õla. „Küll sa ikka oskad armsaid sõpru leida.” Ta väristab õlgu. „Nüüd ma ei suuda seda peast visata. Haihtus. Kuidas selline asju üldse juhtuda saab? Kas ta … Ei. Ma ei hakka midagi oletama. Ma ei taha teada. Aga on ikka veider teadmine, millega üles kasvada, mis? Et sa oleksid võinud vabalt olla vale kaksik.” Me astume uksest välja lämmatavasse, heitgaase täis õhku, ja see tuleb mulle üllatusena. Arvasin, et Vermontis on isegi augusti lõpus palju jahedam kui Californias. Lükkan juuksed kaelalt ära, samal ajal kui Ezra näpib telefoni. „Mana ütleb, et ta sõidab ringiratast, sest ei taha autot parklasse panna,” teatab ta. Kergitan tema poole kulme. „Mana saadab sõidu ajal sõnumeid?” „Tuleb nii välja.” Ma pole vanaema näinud sellest ajast peale, kui ta meil kümme aastat tagasi Californias külas käis, aga selle põhjal, mida ma meenutada suudan, ei paista see tema moodi olevat. Me ootame mõne minuti, ise palavuse kätte suremas, kuni metsaroheline Subaru universaal meie kõrval peatub. Kõrval­ istujapoolne aken lastakse alla ja Mana pistab pea välja. Ta ei näe eriti teistsugune välja kui Skype’is suheldes, kuigi tundub, et tema paksu halli tukka on alles hiljaaegu lõigatud. „Ruttu, ronige peale!” hõikab ta, kõõritades meist mõne meetri kaugusel oleva liikluspolitseiniku poole. „Siin ei lubata kinni pidada kauem kui minuti.” Ta tõmbab pea sisse ja Ezra veeretab oma ainsama kohvri pagasiruumi juurde. Kui me tagaistmele lipsame, pöörab Mana end näoga meie poole ning sedasama teeb ta rooli taga istuv noorem naine. „Ellery, Ezra, tema on Melanie Kilduff. Tema pere elab meiega 10


samal tänaval. Ma näen hämaras halvasti, nii et Melanie pakkus lahkelt välja, et sõidab ise. Ta oli omal ajal teie ema lapsehoidja. Olete tõenäoliselt ta nime kuulnud.” Ezra ja mina vaatame teineteisele suurte silmadega otsa. Jah. Oleme küll. Sadie lahkus Echo Ridge’ist kaheksateistkümneaastaselt ja on pärast seda seal kaks korda käinud. Esimest korda siis, kui meie vanaisa südamerabandusse suri, aasta enne meie sündi. Ja teist korda viis aastat tagasi, Melanie teismelise tütre matuste pärast. Ezra ja mina vaatasime sellal kodus naabri hoole all „Dateline’i” erisaadet „Salapärane juhtum Mõrvamaal”. Mind lummas lugu Lacey Kilduffist, mu ema kodulinnast pärit kaunist blondist kooli iluduskuningannast, kes leiti kägistatuna halloween’i-teemapargist. Lennujaama Andyl oli õigus; pargi omanik muutis mõni kuu hiljem nime Mõrvamaa hoopis Hirmu­vabrikuks. Ma pole kindel, kas juhtum oleks üleriigiliselt nii palju tähelepanu pälvinud, kui teemapargil poleks sellist tabavat nime olnud. Või kui Lacey poleks olnud juba teine ilus teismeline Echo Ridge’ist – ja isegi samalt tänavalt –, kes traagilise sündmuse pärast ajalehte jõuab. Sadie ei vastanud ühelegi meie küsimusele, kui ta Lacey matustelt tagasi jõudis. „Tahan selle lihtsalt unustada,” ütles ta iga kord, kui pärisime. Sedasama on ta Echo Ridge’i kohta rääkinud kogu meie elu. Paras paradoks, et me lõpuks ikka siia elama sattusime. „Meeldiv tutvuda,” ütleb Ezra Melaniele, samal ajal kui mul õnnestub kuidagimoodi omaenda sülje kätte lämbuma hakata. Vend taob mind seljale, tugevamini kui vaja. Melanie on omal veidi närtsinud moel ilus, kalasabasse seatud heleblondide juuste, helesiniste silmade ja tedretähnidega. Ta välgutab relvituks võtvat, hambavahega naeratust. „Samad 11


sõnad. Vabandust, et hilinesime, aga me sattusime üllatavalt tihedasse liiklusesse. Kuidas lend läks?” Enne kui Ezra jõuab vastata, kostab Subaru katuselt vali trummeldamine, mis paneb Mana võpatama. „Te peate edasi liikuma!” hõikab liikluspolitseinik. „Burglington on ikka eriti ebaviisakas linn,” puhiseb Mana. Ta vajutab uksel nuppu, et akent kinni panna, sellal kui ­Melanie keerab auto ettevaatlikult takso taha sõiduritta. Mina kohmitsen turvavööga ja vahin samal ajal Melanie kukalt. Ma ei oodanud, et temaga niimoodi tutvun. Arvasin, et saame lõpuks ikka kokku, sest tema ja Mana on naabrid, aga kujutlesin, et pigem viipame teineteisele prügi välja viies, mitte ei sõida tund aega ühes autos niipea, kui ma Vermontis maandunud olen. „Mul oli väga kahju teie emast kuulda,” ütleb Melanie, kui ta sõidab välja lennujaamast ja keerab kitsale, rohelisi silte täis pikitud maanteele. Kell on peaaegu kümme õhtul ning meie ees kumab valgustatud akendega hoonete kobar. „Kuid mul on hea meel, et ta saab abi. Sadie on nii tugev naine. Olete kindlasti varsti tema juures tagasi, aga loodan, et teil on Echo Ridge’is tore. See on armas väikelinn. Tean, et Nora juba ootab, et saaks teile ümbrust näidata.” No vot. Just nii tulebki kohmetust tekitavast vestlusest välja laveerida. Pole vaja öelda, et mul on kahju, et teie ema sõitis opioidide mõju all olles juveelipoodi sisse ja pidi neljaks kuuks võõrutusravile minema. Tuleb lihtsalt nentida, et keset ruumi istub elevant, astuda temast kõrvale ja liikuda ohutumate vestlus­ teemade juurde. Tere tulemast Echo Ridge’i. Varsti pärast kiirteele jõudmist jään ma magama ning ärkan alles siis, kui vali heli mu üles ehmatab. Tundub, nagu loobitaks 12


autot igast suunast kümnete kividega. Segaduses olles pöördun Ezra poole, kuid tema on niisama hämmeldunud näoga. Mana pöörab end istmel ringi ja teeb oma hääle üle kolina karjudes kuuldavaks. „Rahe. Seda tuleb praegusel aastaajal ikka ette. Kuigi need terad siin on üsna suured.” „Ma keeran teeserva ja lasen sajul mööda minna!” hüüab Melanie. Ta sõidab ettevaatlikult teepervele ja jääb seisma. Rahe peksab veel tugevamini ja ma mõtlen tahes-tahtmata, et saju lõpuks on ta autol sadu tillukesi mõlke. Üks eriti suur rahetera lendab otse keset tuuleklaasi, ehmatades meid kõiki. „Kuidas saab rahet sadada?” küsin ma. „Burlingtonis oli palav ilm.” „Rahe tekib pilvekihis,” selgitab Mana taeva poole osutades. „Seal on miinuskraadid. Aga maas sulavad raheterad kiiresti.” Tema hääletoon ei ole väga soe – ma pole kindel, kas see on tema puhul üldse võimalik –, aga see on elavam kui terve õhtu jooksul. Mana oli kunagi õpetaja ning selles rollis tunneb ta end ilmselgelt palju mugavamalt kui hooldusõigusega vanavanema omas. Mitte et ma seda talle süüks paneksin. Sadiele kohtu poolt määratud kuueteistkümnenädalase võõrutusravi ajal on tema sunnitud meiega olema ja vastupidi. Kohtunik tahtis, et me elaksime sugulaste juures, ja see piiras tõsiselt meie valikuid. Meie isaga oli emal olnud üheöösuhe – ta oli kaskadöör või vähemalt nii oli ta väitnud tervelt kahe tunni jooksul, mis ta Sadie seltsis veetis pärast seda, kui nad olid ühes Los Angelese klubis tutvunud. Meil pole tädisid, onusid ega nõbusid. Mitte ühtegi inimest peale Mana, kes meid enda juurde võtaks. Me istume mõned minutit vaikuses ja vaatame kapotil põrkavaid raheteri, kuni sadu jääb harvemaks ja viimaks täiesti lakkab. Melanie keerab tagasi teele ja ma heidan pilgu 13


armatuur­laual olevale kellale. See on kohe üksteist; ma magasin ligi tund aega. Müksan Ezrat ja küsin: „Me peaksime peaaegu kohal olema, eks?” „Peaaegu,” ütleb Ezra. Ta tasandab häält. „Elu siin lausa keeb reede õhtul. Me pole kilomeetrite viisi ühestki hoonest möödunud.” Õues on kottpime ja isegi kui olen paar korda silmi hõõrunud, ei näe ma aknast välja vaadates midagi peale tumedate, häguste puude. Aga ma pingutan, sest tahan näha kohta, kust pääsemist Sadie ei suutnud ära oodata. „Seal on elu nagu postkaardil,” tavatses ta öelda. „Ilus, läikiv ja piiratud. Echo Ridge’is käituvad kõik nii, nagu sa haihtuksid, kui söandad selle piirist üle astuda.” Auto sõidab üle teemuhu ja kui seetõttu ühele küljele nõksatan, surub turvavöö mulle vastu kaela. Ezra haigutab nii laialt, et lõug raksatab. Kui ma ära vajusin, tundis ta kindlasti kohustust ärkvel püsida ja vestlust arendada, kuigi kumbki meist pole mitu päeva korralikult magada saanud. „Oleme vähem kui pooleteise kilomeetri pärast kodus.” Mana hääl esiistmelt ehmatab meid mõlemaid. „Sõitsime just mööda Echo Ridge’i linnasildist, kuigi see on nii kehvasti valgustatud, et te ei pannud seda vist isegi tähele.” Tal on õigus. Ei pannud, kuigi olin endamisi otsustanud seda pilguga otsida. Silt oli üks väheseid Echo Ridge’iga seotud asju, millest Sadie rääkis, tavaliselt pärast paari klaasi veini. „„Elanikke 4935.” See ei muutunud kordagi nende kaheksateistkümne aasta jooksul, mis ma seal elasin,” tavatses ta muiates öelda. „Kui tahad kedagi sinna elama tuua, tuleb vist enne keegi minema lüüa.” „Kohe tuleb viadukt, Melanie.” Mana hääl on veidi hoiatav. „Tean,” ütleb Melanie. Tee teeb järsu kurvi, kui me hallist kivist kaare alt läbi sõidame, ja Melanie pidurdab hoo täiesti 14


maha. Sellel teelõigul ei ole tänavavalgustust ja Melanie paneb täistuled peale. „Mana on maailma kõige hullem kõrvalistuja,” sosistab Ezra. „Päriselt?” sosistan vastu. „Aga Melanie sõidab nii ettevaatlikult.” „Me sõidame alati liiga kiiresti, kui me just punase tule taga ei seisa.” Ma itsitan just siis, kui vanaema karjatab: „Stopp!” nii käskival toonil, et me mõlemad Ezraga võpatame. Sekundi murdosa jooksul arvan ma, et tal on ülikuulmine ja meie nipsakad märkused ärritavad teda. Siis vajutab Melanie järsult pidurit ja peatab auto nii järsku, et ma nõksatan vastu turvavööd. „Mida …?” küsime Ezra ja mina ühel ajal, kuid Melanie ja Mana on juba turvavöö lahti teinud ja autost välja tormanud. Me vahetame segaduses pilke ja järgneme neile. Maa on kaetud pooleldi sulanud rahe loikudega ja ma laveerin nende vahelt vanaema poole. Mana seisab Melanie auto ees, pilk naelutatud auto esilaternate eredas valgusvihus olevate teele. Ja otse selle keskel lebavale liikumatule kujule. Verega kaetule, jubedalt väändunud kaelaga ja pärani silmadega, mis vaatavad tühjusesse.


TEINE PEATÜKK ELLERY LAUPÄEV, 31. AUGUST Päike äratab mu üles, kõrvetades läbi ruloode, mida ilm­ selgelt ei ostetud ruumi pimendavate omaduste pärast. Kuid mina jään katte – õhukese heegeldatud päevateki ja udupehmete linade – all liikumatuks, kuni kostab vaikne koputus uksele. „Jaa?” Tõusen istukile ja püüan edutult juukseid silme eest lükata, kui Ezra sisse tuleb. Hõbedane kell öökapil näitab 9.50, aga kuna mina elan endiselt lääneranniku ajavööndis, ei tundu mulle kaugeltki, et olen piisavalt magada saanud. „Hei,” sõnab Ezra. „Mana käskis su üles ajada. Üks politseinik tuleb siit läbi. Ta tahab meiega eilsest õhtust rääkida.” Eilsest õhtust. Me jäime selle teel lebava mehe juurde ja kükitasime tema kõrval tumedate vereloikude vahel, kuni kiirabi saabus. Alguses ei suutnud ma tema nägu vaadata, aga kui olin seda lõpuks teinud, ei suutnud ma sellelt pilku pöörata. Ta oli nii noor. Mitte üle kolmekümne, seljas spordiriided ja jalas tossud. Melanie, kes on meditsiiniõde, püüdis teda kiirabi saabumiseni elustada, kuid see toimus pigem meeleheitlikult imet lootes, mitte uskudes, et ta tegevus päriselt aitab. Kui me tagasi Mana autosse istusime, ütles Melanie, et mees oli surnud juba enne meie saabumist. 16


„Jason Bowman,” ütles ta väriseva häälega. „Ta on – oli – üks Echo Ridge’i keskkooli füüsikaõpetajaid. Tegeles ka puhkpilliorkestriga. Oli laste hulgas väga populaarne. Te oleksite … oleksite pidanud … temaga järgmisel nädalal kohtuma.” Ezra, täiesti riides ja juuksed hiljutisest duši all käimisest niisked, viskab voodile väikese kilepakendi ja toob mind tagasi olevikku. „Lisaks käskis ta sulle need anda.” Avamata pakendil on Hanesi logo ja pilt naeratavast, spordirinnahoidjas ja peaaegu pihani ulatuvates aluspükstes blondist naisest. „Oo ei.” „Oo jaa. Need on sõna otseses mõttes vanaema aluspüksid. Mana ütleb, et ostis eksikombel paar numbrit väiksemad püksikud ja unustas need tagasi viia. Nüüd on need sinu omad.” „Fantastiline,” pomisen ma, tõstes jalad üle voodiserva. Mul on seljas T-särk, mida eile kampsuni all kandsin, ja jalas Ezra üleskeeratud säärtega dressipüksid. Kui sain teada, et kolin Echo Ridge’i, vaatasin kogu garderoobi läbi, tegin südame kõvaks ja andsin ära kõik, mida ma polnud paaril viimasel kuul kandnud. Vähendasin oma riiete kogust sedavõrd, et kõik peale mõne jope ja kingade, mille eelmisel nädalal postiga kohale saatsin, mahtus ühteainsasse kohvrisse. Tol hetkel tundus mulle, et korrastan ja kontrollin vähemalt ühte väikest osa oma elus. Nüüd tähendab see muidugi seda, et mul pole midagi selga panna. Võtan öökapilt oma telefoni ja vaatan, kas mulle on tulnud mõni sõnum või kõnepostiteade pagasi kohta. Aga ei midagi. „Miks sa nii vara üleval oled?” küsin Ezralt. Ta kehitab õlgu. „Pole enam üldse nii vara. Jalutasin naabrus­ konnas ringi. Siin on kena. Väga roheline. Lisasin mõned pildid Insta loole. Ja tegin esitusloendi.” 17


Panen käed rinnale risti. „Ega ometi järjekordse Michaeliesitusloendi?” „Ei,” ütleb Ezra kaitsvalt. „See on muusikaline austusavaldus riigi kirdeosale. Sind üllataks, kui paljude laulude pealkirjas on mõni Uus-Inglismaa osariigi nimi.” „Mhmh.” Ezra poiss-sõber Michael jättis ta nädal enne meie lahkumist ennetavalt maha, sest tema sõnul „ei toimi kaug­ suhted mitte kunagi”. Ezra püüab teha nägu, nagu tal oleks ükskõik, aga ta on pärast seda tõsiselt masendavaid esitus­ loendeid kokku pannud. „Ära kritiseeri.” Ezra pilk rändab raamaturiiuli poole, kus seisab kenasti „Külmavereliselt”, selle kõrval Ann Rule’i kollektsioon, „Fatal Vision” ja „Südaöö hea ja kurja tundmise aias” ning muud päriselt toimunud kuritegudest pajatavad teosed. Need on ainukesed asjad, mis ma eelmisel õhtul ühte toanurka laotud kastidest lahti pakkisin. „Meil kõigil on oma viisid, kuidas olukorraga toime tulla.” Ta läheb tagasi oma tuppa ja ma vaatan ringi võõras ruumis, kus pean järgmised neli kuud elama. Kui me eelmisel õhtul saabusime, ütles Mana mulle, et hakkan magama Sadie vanas toas. Olin ust avades ühteaegu innukas ja närvis, mõeldes, mida ma sealt emast leian. Aga ma astusin tavalisse külalistetuppa, millel puudus igasugune iseloom. Mööbel on tumedast puidust, seinad valged. Kaunistuseks on seal vaid pitskardinad, ruudumustriga vaip ja raamitud pilt tuletornist. Kõik lõhnab kergelt seedripuu ja sidrunilõhnalise mööblipoleerimisvahendi järele. Ma püüan Sadiet siin ette kujutada – kummuti kohal oleva hägusa peegli ees juukseid sättimas või vanamoodsa kirjutuslaua taga koduseid töid tegemas –, kuid need pildikesed ei taha mu pähe kuidagi tulla. Ezra tuba on samasugune. Kummaski pole ühtegi vihjet selle kohta, et kord elas neis teismeline tüdruk. 18


Potsatan põrandale kolimiskastide kõrvale ja sobran lähimas, kuni leian kilesse pakitud fotoraamid. Esimene, mille lahti pakin, on pilt Ezrast ja minust eelmisel aastal Santa Monica kail, selja taga täiuslik päikeseloojang. Ümbrus on imekaunis, aga see pole minust just kena pilt. Ma ei olnud võtteks valmis ja minu pinev nägu ei lähe Ezra laia naeratusega kokku. Aga jätsin pildi alles, sest see meenutas mulle ühte teist fotot. See ongi järgmine, mille välja võtan – teraline ja palju vanem pilt kahest identsest teismelisest tüdrukust, kellel on pikad lokkis juuksed nagu mul ja seljas 90ndate grungelikud riided. Üks neist naeratab säravalt ja teine on pahase ilmega. Minu ema ja ta kaksikõde Sarah. Nad olid siis seitseteist, Echo Ridge’i keskkooli abituriendid, täpselt nagu Ezra ja mina üsna pea. Mõni nädal pärast foto tegemist Sarah kadus. Sellest on kakskümmend kolm aastat möödas ja mitte keegi ei tea, mis temast sai. Või täpsem oleks ehk öelda, et kui keegi ka teab, siis nad ei räägi sellest. Ma asetan fotod kõrvuti raamaturiiulile ning mõtlen Ezra eilsetele sõnadele lennujaamas pärast seda, kui Andy oli liialt avameelselt oma päritolust rääkinud. Veider teadmine, millega üles kasvada, mis? Et sa oleksid võinud vabalt olla vale kaksik. Sadiele ei meeldinud kunagi Sarah’st rääkida, ükskõik kui väga ma info järele janunesin. Meie korteris ei olnud Sarah’st fotosid; selle siin pidin internetist pätsama. Minu huvi kuri­ tegude vastu sai tõelise hoo sisse Lacey surmaga, aga juba sellest ajast peale, kui olin piisavalt vana mõistmaks, mis Sarah’ga juhtus, oli tema kadumine olnud mulle kinnisideeks. See oli kõige hullem asi, mida suutsin ette kujutada: su kaksik kaob ega tulegi tagasi. Sadie naeratus fotol on niisama pimestav kui Ezral. Ta oli toona tõeline täht – popp kooli iluduskuninganna, täpselt nagu Lacey. Ja ta on sellest ajast peale püüdnud täht olla. Ma 19


ei tea, kas Sadie oleks leidnud midagi paremat kui käputäie pisirolle, kui kaksikõde oleks teda toetanud. Küll aga tean, et ta ei saa end kuidagi tervikuna tunda. Kui sa sünnid maailma koos teise inimesega, siis on ta samasugune osa sinust nagu su südamelöögid. On palju põhjuseid, miks mu ema jäi valuvaigistitest sõltuvusse – õlanihestus, karm lahkuminek, järjekordne kaotatud roll, oma neljakümnendal sünnipäeval meie seni kõige nirumasse korterisse kolimine –, aga mina mõtlen tahes-tahtmata, et kõik sai alguse selle fotol oleva tõsise näoga tüdruku kadumisest. Uksekell heliseb ja ma äärepealt pillan pildi käest. Unustasin täiesti, et pidin politseinikuga kohtumiseks valmistuma. Heidan pilgu kummuti kohal olevasse peeglisse ja krimpsutan peegelpildi peale nägu. Mu juuksed meenutavad parukat ja kõik kahuvastased vahendid on mu kaotsiläinud kohvris. Tõmban lokid hobusesabasse, siis keerutan pakse salke, kuni saan otsad juuksekummi abita madalaks krunniks kokku panna. See on üks esimesi juuksenippe, mille Sadie mulle selgeks õpetas. Kui olin väike, seisime vannitoas kahepoolse valamu taga ja jälgisin ema peeglist, et ta käte kiireid, vilunud liigutusi matkida. Mu silmad hakkavad kipitama, kui Mana trepimademelt hüüab. „Ellery? Ezra? Konstaabel Rodriguez on siin.” Ezra on juba koridoris, kui ma toast lahkun, ja me suundume allkorrusele kööki. Tumedapäine sinises vormiriietuses mees on seljaga meie poole ja võtab Manalt vastu kohvitassi. Mana on oma heledate pükste, kotade ja laia põikitriibulise särgiga otsekui L. L. Beani kataloogist välja astunud. „Äkki võtab linn lõpuks ometi midagi selle viaduktiga ette,” lausub Mana ja tabab siis üle politseiniku õla minu pilgu. „Seal te oletegi. Ryan, need on minu tütretütar ja tütrepoeg. Ellery ja Ezra, saage tuttavaks – konstaabel Ryan Rodriguez. Ta elab 20


meie tänaval ja astus läbi, et eilse õhtu kohta paar küsimust esitada.” Politseinik pöörab end ringi pooliku naeratusega, mis tardub, samal ajal kui kohvitass ta käest libiseb ja maha puruks lendab. Sekundi jooksul ei reageeri meist keegi ning siis hakkavad kõik korraga tegutsema, haarates majapidamispaberit ja korjates Mana musta-valgeruuduliselt plaaditud põrandalt pakse kruusikilde. „Mul on väga kahju,” kordab Rodriguez muudkui. Ta on minust ja Ezrast kõige rohkem viis aastat vanem ning tundub, et ta pole ise ka päris kindel, kas ta on tegelikult täiskasvanu või ei. „Ma ei mõista, mis juhtus. Ostan sulle uue kruusi.” „Oh armas taevas,” sõnab Mana teravalt. „Need maksavad toidupoes kaks dollarit. Istu maha ja ma annan sulle uue tassi. Teie ka, lapsed. Laual on mahla, kui tahate.” Me kõik seame end sisse köögilaua ümber, millele on kenasti pandud kolm taldrikualust, söögiriistad ja klaasid. Konstaabel Rodriguez võtab rinnataskust märkmiku ja lappab seda, kulm kipras. Tal on süüdlaslik nägu, mis on murelik isegi nüüd, kui ta mu vanaema asju ei lõhu. „Aitäh, et täna hommikul aega leidsite. Tulin just Kilduffide juurest ja Melanie rääkis mulle, mis eile õhtul Fulkerson Streeti viadukti juures juhtus. Kahjuks pean ütlema, et tegemist tundub olevat allaajamise ja sündmuskohalt põgenemisega.” Enne Ezra kõrvale istumist ulatab Mana talle uue tassi kohvi, ja konstaabel Rodriguez võtab sellest ettevaatlikult lonksu. „Aitäh, proua Corcoran. Nii et oleks suur abi, kui te saaksite mulle rääkida kõigest, mida tähele panite, isegi kui see ei tundu olevat tähtis.” Ma ajan end toolil sirgu ja Ezra pööritab silmi. Ta teab täpselt, mis mu peas toimub. Kuigi eilne õhtu oli kohutav, olen ikkagi pisut elevil, et saan osa päris politseiuurimisest. Olen seda hetke pool elu oodanud. 21


Kahjuks pole minust mingit kasu, sest ma ei mäleta peaaegu midagi peale selle, et Melanie püüdis härra Bowmani aidata. Ezrast pole rohkem tolku. Mana on ainuke, kes pani tähele pisiasju, näiteks seda, et härra Bowmani kõrval tänaval vedelesid vihmavari ja plastkarp. Ja uurijana on Ryan Rodriguez pettumust valmistav. Ta kordab muudkui samu küsimusi, ajab äärepealt uue tassitäie kohvi ümber ja kogeleb Melanie nime öeldes pidevalt. Selleks ajaks, kui ta meid tänab ja Mana ta välisuksele saadab, olen ma veendunud, et konstaabel Rodriguez peab veel paar aastat õppima, enne kui teda saab uuesti omapäi asja uurima lasta. „Ta oli üsna lahmiv,” ütlen ma, kui Mana kööki tagasi tuleb. „Kas siinsed inimesed võtavad teda politseinikuna tõsiselt?” Mana võtab pliidi kõrvalt kapist panni välja ja asetab selle eesmisele pliidirauale. „Ryan on igati võimekas,” ütleb ta teadvalt, astudes külmkapi juurde ja võttes välja võitoosi. Ta paneb toosi köögikapile, lõikab piraka tüki võid ja viskab selle pannile. „Ta pole ehk päris tema ise. Tema isa suri mõne kuu eest. Vähki. Nad olid väga lähedased. Ja aasta enne seda suri ta ema, nii et sellel perel on järjest mitu hoopi olnud. Ryan on kõige noorem ja ainuke, kes elab endiselt kodus. Ta on end ilmselt üksildasena tundnud.” „Ta elas koos vanematega?” küsib Ezra. „Kui vana ta on?” Mu vend suhtub üsna kriitiliselt täiskasvanutesse, kes elavad endiselt kodus. Tema on samasugune inimene nagu Sadie, kes kolib välja niipea, kui tint on lõputunnistusel kuivanud. Tal on kümneks aastaks plaan, millesse kuulub lihtne töökoht raadiojaamas ja kõrvaltöö diskorina, kuni tal on piisavalt kogemust, et ise saadet tegema hakata. Ma püüan mitte paanikasse sattuda iga kord, kui kujutan ette, kuidas ta jätab mu maha ja mina teen … kes teab mida. 22


„Kakskümmend kaks vist. Või kakskümmend kolm,” ütleb Mana. „Kõik Rodriguezte lapsed elasid kolledži ajal kodus. Ryan jäi sinna, kui isa haigestus.” Ezra laseb õlad süüdlaslikult kühmu, samal ajal kui minu kõrvad lähevad kikki. „Kakskümmend kolm?” kordan ma. „Kas ta käis Lacey ­Kilduffiga ühes klassis?” „Vist küll,” ütleb Mana, kui ta lööb muna nüüd särisevale pannile. Ma kõhklen. Ma vaevu tunnen vanaema. Me pole oma kohmetute, harvade Skype’i vestluste ajal kunagi rääkinud minu kadunud tädist ja mul pole aimugi, kas Lacey surm on Mana jaoks eriti valus selle pärast, mis Sarah’ga juhtus. Peaksin ilmselt suu kinni hoidma, aga … „Kas nad olid sõbrad?” prahvatan välja. Ezra näole tuleb ilme, mis ütleb: „Hakkab pihta.” „Ma ei tea. Nad olid tuttavad küll. Ryan kasvas siinsamas üles ja nad mõlemad töötasid … Hirmuvabrikus.” Ta kõhkleb enne uue nime ütlemist nii pisut, et see jääb mulle äärepealt märkamatuks. „Enamik noori töötas. Töötavad endiselt.” „Millal see avatakse?” küsib Ezra. Ta vilksab minu poole, nagu teeks mulle teene, aga tal polnud vaja vaeva näha. Ma vaatasin kuupäevad üle niipea, kui saime teada, et kolime Echo Ridge’i. „Järgmisel nädalavahetusel. Vahetult enne seda, kui teie kooli lähete,” ütleb Mana. Nii hilja kui Echo Ridge’is pole meil kooli­ aasta kusagil alanud, ja see on koha üks pluss. La Puentes olime me tööpühaks juba kaks nädalat koolis käinud. Mana osutab praelabidaga kraanikausi taga oleva köögiakna poole, kust avaneb vaade majatagusele metsale. „Küll te seda siis kuulete. Sinna saab läbi metsa kümne minutiga.” „Tõesti?” Ezra on hämmeldunud. Mina ka, aga peamiselt tema olematute teadmiste üle. „Nii et Kilduffid elavad endiselt 23


selle koha taga, kus nende tütar … kus keegi, noh …” Ta vakatab, kui Mana pöörab end meie poole kahe taldrikuga, mõlemal tohutu kohev omlett, ja asetab need meie ette. Ezra ja mina vahetame üllatunud pilke. Ma ei mäleta, millal meist kumbki oleks hommikusöögiks midagi peale kohvi võtnud. Aga mul hakkab hea lõhna peale suu vett jooksma ja mu kõht koriseb. Pärast neid kolme müslibatooni, mis olid mu õhtusöök eilsel lennul, pole ma rohkem midagi söönud. „Noh.” Mana istub meie vahele ja valab endale laual olevast keraamilisest kannust apelsinimahla. Kannust. Mitte pakist. Mõtlen hetkeks, miks peaks keegi nägema vaeva ja paki sisu kannu ümber valama, kuid võtan siis lonksu ja taipan, et mahl on värskelt pressitud. Kuidas Mana ja Sadie üldse omavahel suguluses saavad olla? „See on nende kodu. Kahel nooremal tüdrukul on naabruskonnas palju sõpru.” „Kui vanad nad on?” küsin ma. Melanie ei olnud ainult Sadie lemmiklapsehoidja; ta oli Sadiele keskkoolis ka peaaegu mentori eest – ja põhimõtteliselt ainuke inimene Echo Ridge’ist, kellest ema üldse rääkis. Aga ma ei tea Melanie kohta ikkagi eriti muud kui seda, et ta tütar mõrvati. „Caroline on kaksteist ja Julia kuus,” ütleb Mana. „Neil on päris suur vanusevahe, Lacey ja Caroline’i vahel ka. Melaniel on laste saamisega alati raskusi olnud. Aga asjal on vist ka oma hea külg. Tüdrukud olid nii noored, kui Lacey suri, et nende eest hoolitsemine oli ehk ainus asi, mis aitas Melaniel ja Danil nii kohutaval ajal edasi elada.” Ezra lõikab oma omletil nurga maha ja õhku tõuseb väike aurupilv. „Politseil ei olnud Lacey mõrvaga seoses ühtegi kahtlus­alust, mis?” küsib ta. „Ei,” sõnab Mana, samal ajal kui mina ütlen: „Peika.” Mana võtab suure lonksu mahla. „Paljud inimesed arvasid nii. Arvavad siiani,” lausub ta. „Aga Declan Kelly ei olnud 24


ametlikult kahtlusalune. Jah, teda küsitleti. Mitu korda. Aga midagi ei leitud.” „Kas ta elab endiselt Echo Ridge’is?” küsin ma. Vanaema raputab pead. „Ta lahkus linnast kohe pärast kooli lõpetamist. See on kindlasti kõigile parem. Olukord mõjus tema perele rängalt. Declani isa kolis minema varsti pärast teda. Arvasin, et tema ema ja vend on järgmised, aga … nendel lahenes kõik teisiti.” Mu kahvel jääb õhus seisma. „Vend?” Ma ei teadnud, et Lacey peikal on vend; tema pere kohta ei räägitud uudistes eriti midagi. „Declanil on noorem vend Malcolm. Umbes teievanune,” ütleb Mana. „Ma ei tunne teda hästi, aga ta tundub olevat vaiksemat sorti poiss. Ei laia igal juhul linna peal ringi nagu tema vend.” Vaatan, kuidas Mana ettevaatlikult omletti ampsab, ja soovin, et mõistaksin teda paremini, et saaksin aru, kas Lacey ja Sarah’ lugu on tema peas niisama läbipõimunud kui minu peas. Sarah’ kadumisest on nii kaua möödas; ligi veerand sajandit, ja vastuseid ei ole ikka veel. Lacey vanemad pole saanud punkti panna teisel põhjusel – nad teavad, mis juhtus, millal ja kuidas, aga mitte seda, kes seda tegi või miks. „Kas sina arvad, et Declan Kelly on süüdi?” küsin ma. Mana kulm läheb kipra, nagu kogu see vestlus oleks tema jaoks äkitselt vastik. „Seda ma ei öelnud. Tema vastu ei olnud kunagi kindlaid asitõendeid.” Sirutan käe soolatopsi järele ega vasta. See võib ju tõsi olla, aga kui aastatepikkune päriselu kuritegudest pajatavate raamatute lugemine ja sarjade vaatamine on mulle midagi õpetanud, siis seda: alati on süüdi kallim.


Turn static files into dynamic content formats.

Create a flipbook
kaks suudavad saladust hoida by Rahva Raamat - Issuu