kafka-mererannas_preview

Noormees, keda hüütakse rongaks „Nii et selle rahaasja said sa siis lõpuks kuidagi joonde?” ütleb noormees, keda hüütakse Rongaks. Ta kõnemaneer on pisut uimane nagu alati. Just nagu oleks ta äsja ärganud sügavast unest ning rambed suulihased ei annaks veel hästi liikuma. Aga see on ainult väline maneer, tegelikult on ta iga viimse kui kehasopini virge. Nagu alati. Noogutan. „Kui palju?” Kontrollin numbrid mõttes uuesti üle ja vastan: „Sularaha nii umbes 400 000. Peale selle veel natuke raha pangas, mida võib kaardiga välja võtta. Muidugi ei saa öelda, et seda oleks piisavalt, aga esialgu saab vast hakkama.” „Noh, pole paha,” vastab noormees, keda hüütakse Rongaks. „Esialgu, eks ole.” Noogutan. „Jah, aga tundub, et see raha pole mitte möödunud aasta Jõuluvana kingikotist pärit,” ütleb tema. „Ei ole,” vastan mina. Noormees, keda hüütakse Rongaks, kõverdab irooniliselt huuli ja vaatab ringi. „Ega see raha äkki kuskilt siit kandist kellegi sahtlist pärit ei ole…?” Ma ei vasta. Loomulikult teadis ta algusest peale, kust see raha tuleb. Ei ole mingit põhjust niisuguseid vihjeid teha. Ainult tögab mind. „Olgu peale,” ütleb noormees, keda hüütakse Rongaks. „Sul on seda raha vaja. Hädasti vaja. No ja sa hangid selle. Laenad, ärandad 5