kadumismang

1 14-aastase Seraphine Walkeri blondid juuksed langesid kenade keerdudena ta pea ümber. Ta kandis koolivormi liibuvat džemprit ja lühikest seelikut. Temas oli midagi, mis silmapilk köitis. Ent nagu jaaniussid, kes meelitavad saaki oma hüpnotiseerivate laternatega, polnud ka Seraphine Walker päriselt see, kellena paistis. Kõlas koolikell. Seraphine pillas pliiatsi käest. See kukkus vaikse klõbinaga põrandale ja pisikesed verepritsmed lendasid teralt üle poleeritud puitpõranda. Majahoidja vedeles pliiatsi kõrval maas, käed kõril ja tulipunane sõõr kägarasse tõmbunud kehast laiali valgumas. Ta oli peaaegu kindlasti suremas. See oli ilus vaatepilt. Kas oli lugupidamatu niimoodi mõelda? Arvatavasti küll. Aga sama lugupidamatu oli ka seista ja vahtida, kuidas mullitav veri igal hingetõmbel mehe lõuale pritsis. Seraphine teadis, et peaks pilgu ära pöörama, aga ei suutnud, sest pilt oli nii kütkestav. Teda valdas tung põlvili laskuda, lähemale roomata, uurida, kas haav pliiatsi ja mehe naha puute­punktil on korrapärane või lõtv ja sakiline. Loogiliselt võttes eeldas ta esimest. Ta oli torganud kiiresti ja otsustavalt, seega peaks haav puhas olema. Ta tahtis kindlalt veenduda. Kui saaks vaid veidi lähemale. „Seraphine? Seraphine?“ Mrs Brown jooksis läbi spordisaali tema poole. Kunstiõpetaja suur rind hüples üles-alla, üles-alla, samal ajal kui ta 9