I osa 1. peatükk Unetus oli Anne jaoks midagi uut. Seni olid päevased toimetused ta nii ära väsitanud, et rahutute mõtete jaoks ei jäänud enam ruumi ega jaksu – niipea kui ta keha õlekotile sirutas, vajus une raske ramm laugele. Nüüd aga tundis ta liikmeis küll halvavat rammestust, kuid vaim oli virge. Ta kuulas laste unehõlmas nohinat, hingas sisse sooja augustiöö pimedust ja lahkas mõttes õhtust juttu: Jürg tahtvat kabeli laulumeheks minna. „Mes aast sa pappijega sepraks saand oled,“ oli Ann halvustavalt öelnud, „kas sa eit muista, mes mei lapsinesä vana Antsumardi Jaani kohta ütlimme, ku sie kabelimies oli: „Surnd kammilas1.“ „Sie surnd kammilas oli minu äi2!“ tuletas Jürg talle pahaselt meelde. Kõik tema emapoolsed esiisad olid kabeli laulumehed olnud. Miks ei peaks siis Jürgki sama rada jätkama. „Laulumies saab rahapalga,“ seletas ta umbusklikult põrnitsevale naisele, „saamme heneselle tua ehitädä. Mul juo isägä ja moisniguga judud kuos. Molemmad on neuss. Tönükse kärkäpäälisel3 maad küll.“ Raha oli muidugi hea ettekääne. Eks oodanud ju Ann isegi pikisilmi, millal saab saunanaise eluga hüvasti jätta. Jüri vend Tõnis oli lahke silmavaatega peremees ja nainegi oli tal sõbralik, aga igal saunapäeval oma kraam eest ära vedada ja teise pere toanurgas 1 lestakala 2 vanaisa 3 künkapealsel
7
kükitada, väiksed lapsed süles, oli ikkagi tüütu. Oma kodu – kas selle nimel peaks vanemate kombed maha salgama? Anne suguvõsas polnud esiisadest saadik kirikumeestega tegemist tehtud. „Papp poleb perguss,“ tavatseti kodus öelda. Tema isad ja vanaisad olid ausad kalamehed ja hülgekütid, pidades au sees neid jumalaid, kes annavad merest söögi ja metsast katusealuse ning kaitsevad kurja eest. Neile jumalaile on ande viidud õuenurka, puu alla ja kalakabelisse. Annele tundus, nagu reedaks ta oma senise kaitsja, kui Jüri kabelisse evangeeliumi lugema laseb. Mitte et Ann end mingiks paganaks oleks pidanud – ka tema oli ristitud, leeritatud ja laulatatud, sest nii nõudis komme. Kuid milleks jumalaga rääkimiseks kellad ja oreliviled? Milleks paksust raamatust pikka joru lugeda, mida jumalasõnaks nimetatakse? Annel polnud jumalaga rääkimiseks vaja kuskile minna. Ta oli veendunud, et jumal kuuleb teda ka saunanurgast või rannakarjamaa kiviaia veerest. Aga kuus aastat abielu oli talle selgeks teinud, et mõnes asjas pole mõtet mehega vägikaigast vedada. Las Jürg mõtleb Anne sõnade peale, ehk selgib siis pea, mis on hakanud suures rahalootuses rumalusi välja mõtlema. „Tiie, kas Jürg isalle samate laulumihe ammedist on koneld,“ tuli järgmine rahutu mõte. Talle meeldis, et Jürg tema isa koduselt ka enda isaks nimetas. Isa oli juba kuuekümne aastane, aga ikka veel rühikas ja sitke, vedades kindlal käel võrku ja ronides katusele, kui seal midagi parandamist ootas. Poegi tal abiks ei olnud. Need kaks, kes olid, jõudsid mõlemad liiga vara kabelimaale. Anne vanem vend Jürg oli surnud noorena kõhutõppe ja pere pesamuna Jaagup suri nii arusaamatult, et keegi seda kuidagi seletada ei osanud. Ühel päeval ei tahtnud ta enam süüa, siis langesid põsed auku ja nahk muutus peaaegu sinakaks ning viimaks ei jaksanud ta enam asemelt tõusta. Ei aidanud ema sõnumised ja palved ega rohud, mida ema kimpude
8
K ÄRK Ä I osa
viisi partel kuivatas ja leemeks keetis. Ei aidanud miski, väike Jaagup tuli viimaks surnuaeda kanda. Puusärgis näis ta nahk nii hele, et Anne meelest kumas vennake läbi. „Eks sie kuri silm olnd, mes muud,“ arvas Nigula-ema rätinurgaga silmi pühkides, „nettid1 lapsed, eiväd nie kaua elä, kaik vahtivad noid aeva ja mene tiie, kenel kuri silm.“ Aga kui noorem õde Katri emalt küsis, kas see kuri silm äkki nendeni ka ulatub, vastas ema ainult: „Tohi nüüd igä juttu kuulla, egä sest kennegi süönüks saa.“ Nooremat venda leinas Ann kaua. Just tema oli pere vanima õena väikest Jaagupit hoidnud, mähkinud ja kussutanud. Valvanud, et ta esimesi samme tehes kukkudes viga ei saaks ja vastanud ta naljakatele lapse-küsimustele ... Kas polnud ta vennakest piisavalt hästi hoidnud, et ta temalt ära võeti? Kaua otsis Ann enese süüd, meenutades pisarsilmil väikese Jaagupi rõõmsat naeru ja pehmeid käsi oma kaela ümber. Alles teise tütre sünd kustutas Anne meeltest tasapisi leina ja igatsuse väikevenna järele. Kui esimene tütar Eeva oli rahulik ja rõõmus laps, siis Tiina nõudis ema lähedust lausa igal minutil, tema kõrvalt polnud aega millelegi muule mõelda. Ja vahel vaatas laps ema nii, nagu mäletaks ta teispoolsust, kust ta siia ilma tuli. Sellega ei suutnud Ann kuidagi harjuda, iga kord tite ebamaise teadjapilguga kohtudes tundis ta judinat üle selja jooksvat. Kui Tiina esimesi sõnu ütlema hakkas, kadus see kummaline helk ta silmist. Ent mitu aastat hiljem jahmatas ta Anne nii, et see tänini oma lapse sõnu mäletas. Tol õhtul oli ta tüdrukud magama pannud ja endalgi juba kuube seljast võtmas, kui korraga asemelt Tiina unisevõitu häält kuulis: 1 kenad
9
„Annekane, minä muistan, ku sinä pisukane olid ...“ Ann kangestus ja vaatas tütarde poole. Eeva magas nohinal, Tiina silmad aga olid poolkinni ja huuled naeratasid hellalt. „Vade1 sinä olid siis suur?“ küsis Ann tasakesi vastu. Tüdruk võpatas ärkvele ja ütles täiesti hariliku lapsehäälega: „Appa2.“ Ann kirus ennast, et oli lapse sõnadele reageerinud. Võib-olla oleks tüdruk veel midagi öelnud ja sellest oleks Ann ehk aimu saanud, milline esivanem on Tiina sees tagasi pere juurde tulnud. Nüüd jäi see tal teadmata. Laulumehe lapsed? Laulumehe naine Ann? Laulumees Antsu Jürg ... Jüri ema, vaga ja siivas lesknaine, oli kuuldavasti olnud üsna „jumalik“ inimene. Pärinedes laulumeeste suguvõsast, oli ta usinasti armulaual käinud ja õpetanud lapsed maast madalast laua ääres söögipalvet ütlema. Aga Annele ämmaks saada ta ei jõudnudki, ta oli surnud veidi aega enne pulmi. Ja Jüri vanem vend Tõnis oli külakõrtsmikuna „jumalikkusest“ õige kaugel. Õnneks polnud ta ka eriti saksik, nagu teine vend Mart, kes oli verinoorelt mõisa tallipoisiks läinud ja pärast mõisa koka tütrega abiellumist üsna pea aidameheks tõusnud. See oli ühe lihtsa rannapoisi jaoks ootamatult kõrge ametikoht ning mees tundis oma tähtsust. Ja laskis seda teistelgi tunda. Ann teda ei sallinud. Kui Jüri kuulmas polnud, pomises ta iga kord, kui Mardist juttu tuli: „Kukk sidahunniguss.“ Isegi oma lapse varrudega oskas see mees oma „kõrgemat seisust“ sugulastele nina alla hõõruda. Vaderiteks olid kutsutud mõisaproua ise ja tema vend – „herr kapitän“, kelle järgi pandi lapsele nimeks
1 aga 2 juua
10
K ÄRK Ä I osa
Ludvig Magnus. Ja kui Mardi soovitusel pandi Anne teisele tütrele nimeks Anna Kristina, pidi ta kaua kuulma külarahva pilkeid: saunanaisel sündis mõisapreili. Õnneks jäi peene nimega rannaplika peagi lihtsalt Tiinaks ja tema edev ristinimi ununes ka kõige pilkehimulisematel meelest. Rohkem õdesid-vendi ega muid lähikondseid Jüril ei olnudki. Olid olnud veel vanem vend Jaan ja õde Tiina, aga nemad jäid juba kümne aasta eest tormiga merre. Sellest õnnetusest räägiti ümberkaudsetes küladeski, sest Jaan oli olnud värske naisemees, naine esimese lapse ootel ja õde alles ise lapseohtu, leeristki läbi käimata. „Mes nie küll jumalalle tehned on, et sie näid ninda raŋŋastab1,“ oli Anne ema ohanud veel mitu aega hiljemgi, kui sellest õnnetusest juttu satuti tegema. Isa vastas ainult: „Meri andab, meri ottab ja meri kattab ja mattab …“ Jürist polnud Anne isa kaua aega üldse midagi arvanud. Kõhetu, püstiste harjasjuuste ja lapitud püksipersega poiss, kel pole punast krossigi hinge taga – ei sellisele või oma tütart anda. Edasipüüdlikust ja austusväärsest perest küll, aga talu ta ei päri. Ann oli ilus tüdruk: rõõsa jume, küpse rukkitera karva patsiga, särasilmne ja naeruline nagu elus tulesäde. Küllap paljud noored mehed oleksid teda kosida tahtnud. Aga isa silmis oli Ann meheleminekuks liiga noor. Ema ütles küll vahele: „Tahud, et tütrigülle hundi hais külgi tuleb? Itse olid samate vaene sulaspoiss, ku minulle kosi tulid!“ Kuid isa südant ei pehmendanud seegi. Ann oli äsja leerist läbi – mõne aasta võiks ju veel oodata.
1 karistab
11
„Ole sul kedägi mihetüöss avitamas,“ keelitas ema edasi, „väü kodu olis ige asja iest1.“ „Eks Jaagub kasva,“ vastas isa napilt. Tema ootas vanema tütre kosilaseks perepoega, kes talu pärib. Aga Jüri isakodus oli peremeheks vanem vend Tõnis, kel endalgi mitu last. Jüri pere poleks sinna enam mahtunud. Kui ehk, siis saunikuks, aga mis on sauniku elu, seda teadis vana Jaagup liigagi hästi. Eks olnud ta isegi oma vanema venna kõrval seda elu maitsnud. Näinud, kuidas vennapojad üksteise järel peremeheohjad haarasid ja tema, Jaagup, oma suure perega kõrvale lükati. Alles venna noorima poja õnnetu surma järel oli ta viimaks vanuigi peremeheks saanud. Ja nüüd kippus tütar samasuguse elu peale, nagu oleks kogu oma varasema elu unustanud. „Uodad ja uodad, kuni tüdär vana ja kennegi enämb tahukki,“ ohkas ema. Isa ei andnud alla – oodaku tütar veel, küll ilmub peagi mõni varakam peig. Kuid ka Jürg ei andnud alla. Naaberküla nooruke linalakk oli talle liialt südame külge kinni hakanud. Sellele vaatamata, et nii mõnegi oma küla tüdruku süda poolsalaja temale tuksus. Oh neid armukadedaid pilke, mida Ann oma seljal tundma hakkas! Üks sõge neidis treis temast koguni inetu pilkelaulu ja laskis selle külarahva sekka lahti. Ja väikse torkena mõeldud vemmalvärss kasvas nagu sulalumepall. Juba sosistati, kuidas Tõnikse Ann, pealtnäha nagu ingel, ammu enne leeri külapoisse magatanud ja nüüd puistanud Jüri joogi sisse rõvedustest valmistatud armurohtu, sest asi juba „sealmaal“. Oh neid teadja-pilke ja sisinat, mida Ann nägema ja kuulma hakkas. Tükil ajal ei taibanud ta, miks seni lahked ja 1 väimees kodus oleks ikka asja eest
12
K ÄRK Ä I osa
sõbralikud inimesed temaga suhtlemisest hoiduvad ja mõni upsakam koguni lirtsaka sülge talle järele lennutab. Kuni ühel õhtul isa kurjas tujus koju tuli ja vanimat tütart usutlema hakkas. Annel läksid silmad suureks ja viimaks tuli nuttki peale. Kui isa jutt „Ievatantani“1 jõudis, kes tüdrukust peast lapse sai, tuli ema viimaks Annele appi: „Ne mes naagud lapse kallal. Mes sen Ieva-tanta elul hädä on? Tüdär nindagu lill, näbe ja igäle tüölle ahker2.“ „Sinä ole vaid,“ käratas isa. „Sinu isa vois sidä saldida, vade minä oma kodu huoramist ein saldi.“ „Neh, vahi, kesse nüüd ütlemä tuli,“ andis ema vastu, „ eks sa itse ole samate küll naisi vahtind, ärä sa metle, et ma sidä ein tiie.“ „Kesse vahtida kieldäb,“ uratas isa, „ein ole minä millaski huoralast tehnd.“ „Ole Annel samate huoralast,“ lausus ema, „küll minä ärä tundes, kui tütrik köginägä olis3. Nuonudad4 siin henese tüdärd, mene haugu neije pääle, kes su tüdärd külä pääl tiutavad.“ Selle peale tõmbus isa tagasi. Ülekohut ei olnud ta tõesti oma lapsele teha tahtnud. Ja kui „köginägä“ tüdruku kuuealune paisumise märke ei näidanud, hakkas inetu jutt külamooride seas tasapisi vaibuma. Ent mitte noorte seas. Kui Ann nuttes Jürile pihtis, mida isa tema kohta külapealt kuulnud oli, ei küsinud Jürg isegi seda, kas poolgi jutust võiks tõsi olla, vaid vedas käed rusikasse ja lubas „nahku pindama“ hakata.
1 Eeva-tädini 2 virk, usin 3 lapseootel oleks 4 hurjutad
13
„Pai Jürg, ärä konele sest midägi,“ palus Ann poisile hõlma hakates, „sais aeva muorid uuele judusuonelle ja siis vaapse asi häigi millaski1.“ „Ähh, muorije jutt ehk roda2 sitt ...“ pomises Jürg, kuid tõmbus siiski tagasi. Ometi oli selline ülekohus talle nii sügavalt hinge läinud, et kui heinaveol üks poistest ettevaatamatult suud paotas, et kaaslastele mainida „Nää, huorapeig samate jaul“, võttis Jürg sõna lausumata hangu. Kui ta oleks täpsemalt sihtinud ja poiss poleks piisavalt väle olnud, oleks Anne peig peagi trellide taha viidud. Kuid hang riivas vaid servapidi poisi õlga. Nähes, et solvaja erilist kahju ei saanud, haaras Jürg vöölt pussi. Nüüd pistsid tüdrukud kiljuma ja poisid jagunesid kiiresti kahte leeri. Kes teab, kuidas see lugu lõppenud oleks, kui Jüri vend Tõnis poleks vahele astunud. „Ärä ole eit,“ ütles ta teotajale, „sitta laudeda pellu pääle!“ Ja nooremale vennale lisas: „Pane oma puss ärä. Puuri tahud mennä va – oma külä poissi pussutama! Ku mies oled, oda kosiviinäd kaasa ja mene Anne isa juure.“ Jürg tegi, nagu vanem vend õpetanud. Ent asjad ei läinud nii libedalt, kui noored olid lootnud. Isa ei võtnud kosilase viina vastu. Alles väikse Jaagupi surm pehmendas viimaks vana Jaagupi südame. „Vennäd neh kanturased ja säälise luonduga, ehku sie nuoremb siis samate viisille vedäb3,“ ohkas ta ainult ning aasta lõpus peetigi Anne ja Jüri pulmad.
1 küllap see asi ei vaibu kunagi 2 roti 3 Vennad tugevad ja korraliku iseloomuga, ehk see noorem siis ka joonele saab.
14