Külili_sisunäidis

Raamatu põhjal on vändatud Oscari ja kahe Kuldgloobusega pärjatud komöödiafilm "SIDEWAYS"

KÜLILI REX PICKETT

KÜLILI REX PICKETT Inglise keelest tõlkinud JÜRI KOLK

REEDE: PUNN PEALT

Pfikseeritud üüriga Santa Monica maja ribakardinate vahelt

äike heitis läbi õhus hõljuvate tolmukübemete mu laguneva,

eredaid, paralleelseid valguskiiri. Rabistasin joosta magamistoa ja elutoa vahet, pakkisin automatka jaoks oma parima sõbra Jack Cole’i seltsis. Pidime minema Santa Ynezi orgu nädalaks veine degusteerima enne seda, kui ta järgmisel pühapäeval abiellub. Ehkki mul ei olnud tegelikult sellise ootamatu ekskursiooni jaoks rahalisi vahendeid, oli mul tingimata vaja LA-st pääseda. See paik lämmatas mind, andis toitu halvavatele paanikahoogudele, mis olid mind juba aastaid pidevalt piinanud. Telefon helises, aga kuna ekraanile ilmuvat numbrit ei olnud mu telefoniraamatus, siis tardusin ootuses automaatvastaja kohale. „Miles, Roman siin,“ alustas mu majaomanik oma transilvaaniapäraselt kõlaval urinal. „Täna on viieteistkümnes september ja ma pole veel üüriraha saanud. See trall käib iga kuu. Kui ma pole homseks tšekki saanud, siis ei ole mul teist valikut, pean algatama väljaviskamise protsessi. See ei meeldi mulle. Sa oled mu sõber. Ma tean, et sa oled vaene kirjanik ...“ Karvakesed käsivartel antennidena särisemas, viisin automaatvastaja helitugevuse nulli. Romani kihutuskõne ülejäänud osa võisin mälu järgi üles öelda. Soojenduseks kirjeldab ta oma

REX PICKETT 10

piiritut järeleandlikkust, seejärel vallanduv suud vahtu ajav sõnavaling nimetab tema kõrge vererõhu ja terve rea teiste vaevuste põhjusena minu finantsilisi vajakajäämisi, mis kinnisvaraomaniku taaga tema jaoks igapäevaselt erakordselt raskeks muudavad. Tema nutulaulud olid Iiobi väärilised ja nende eesmärgiks oli tekitada minus piisav kogus süütunnet, et kraabiksin kokku kõnealused 850 dollarit. Pöördusin tagasi pakkimise juurde, telefonikõne kraapimas mu juba niigi hapra psüühe vundamendi all. Viskasin oma reisiarmidega kohvrisse paar meeleheiteromaani, millest teadsin, et ma neid iialgi ei ava. Lisaks panin sinna ka „The Oxford Companion to Wine’i“, Jancis Robinsoni särava ja ammendava ülevaate kõige kohta, mis veinimaailmas teile iganes huvi võib pakkuda. See oli täiuslik raamat, millega rahustada närve, kui oled kell kolm öösel külma higiga kaetult ja liialdamise tõttu värisedes võõras motellitoas ärganud. Lõppude lõpuks suundusime Jackiga veinide maale ja ma tahtsin, et mul oleks kaasas raamat, milles on kirjas kõik mu ainsat igikestvat kirge puudutavad põhitõed – ja lisaks loomulikult ka mu kaks avaldamata romaani ja terve hunnik stsenaariume, mis pole töösse läinud, aga mille kirjutamist ma ei kahetse. Kui olin aknaluuke kinni panemas, helises telefon mu närvidel mängides uuesti. Jooksin kohale, et näha helistaja numbrit, eeldasin, et see on jälle mu pahur majaomanik, kes võimendab esimese sõnumi mõju veel ühe hoiatuslasuga. Aga ekraanile ilmunud number oli suunakooodiga 212, nii et ma haarasin toru. „Tere,“ kähisesin hingeldades. „Miles,“ juubeldas laulev naisehääl. „Siin su lemmikagent Evelyn.“ Ta oli pikas selga pussitavate haide rivis kuues, aga esialgu tundus ta olevat haruldane erand – agent, kel on minusse usku. „Evelyn, mis teoksil? Sa tundud vahelduseks rõõmus olevat.“ Tegelikult oli ta hääletoonil selline ebatavaline kõla, mis tõotas küllusesarve, õnnelaadungeid, mille saabumine tühistab suuremate kirjastuste tähtsamatelt ninadelt saadud kolmekümne viie

11

KÜLILI

tagasilükkamiskirja põhjustatud valu, millised olin oma elutoa seintele üles pannud – läbikukkumise vanikud, kuulutasin ma kõigile uhkusega. „Mul on uudiseid, mis võivad olla head,“ ütles Evelyn. „Su raamat meeldis Richard Davisele Conundrumist.“ Mul vajus suu lahti. Ta viitas romaanile, mis oli juba peaaegu aasta aega New Yorgis tiirelnud, ilma et keegi seda tahaks. Kõigepealt, kui elevus oli laes ja optimism liialdatud, sai see saadetud kõige kõvematele tegijatele. Siis tuli teine ring: mitte nii prestiižsed kirjastused, mis tähendas väiksemat avanssi ja märgatavalt väiksemat turunduseelarvet, kui raamat avaldatakse – mis, nagu ma endiselt uskusin, juhtub. Morfiin tilkus aegamisi edasi, kui üha rohkem tagasilükkamisi Evelyni New Yorgi büroo lüüsist mulle LA-sse edasi suunati. Viimase võimalusena tuli kolmas ring: perifeersed väikekirjastused, mis loodavad skoorida nii suurelt, et selle abil teise ringi tõusta. Edevuskirjastusi ja internetipõhiseid isekirjastamise platvorme kõrvale jättes võttis Evelyn suuna SPK-le – suuremale ja paremale kaubale. Me rippusime viimaste räbaldunud õlekõrte küljes ja me mõlemad teadsime seda. „Suurepärane,“ vastasin, peaaegu tahtmata lähemalt kuulda, sest kartsin, et see võib mu elevusele uuesti hoobi anda. „Ta annab selle teistele juhtfiguuridele nädalavahetuse lugemiseks. Eeldan, et otsus tuleb järgmise nädala lõpu poole. Muidugi, ta soovitas mõningaid muudatusi.“ „Muidugi,“ vastasin. „Kahtlemata oleks kirjastamislepingul mulle selline elektriseeriv mõju.“ Evelyn naeris südamest, rängalt tööd murdva agendi sünge naer, kes jääb iga päevaga üha vanemaks. „Niisiis, seis on üsna hea,“ ütles ta. „Hoian pöialt.“ „Võrratu,“ vastasin kella vaadates. „Ma hakkan ühele väikesele reisile minema.“ „Oo? Kuhu?“ „Santa Ynezi orgu. Santa Barbarast tunnike põhja poole. Vaese mehe Napa/Sonoma. Mu sõber Jack abiellub ja me teeme

REX PICKETT 12

enne korralikult pauku. See on uurimistöö mu järgmise raamatu jaoks,“ lisasin. „Kõlab võimsalt,“ ütles ta. „Miles, kas sul on midagi pooleli?“ „Noh, ee,“ alustasin kõhklevalt. Lasin pilgu üle knopkadega seintele kinnitatud tagasilükkamiste, nende torkavad sõnad meenutasid mulle teravalt, miks ma viimasel ajal nii ebaproduktiivne olen olnud. Muidugi, oma mõju oli ka lahutusel, kokku kuivanud säästudel, paanikahoogude vastsel lainel, filmiagendi reisimisel üle Styxi, ja siis mu lühiajaliseks osutunud kallima äkilisel lahkumisel, ta ei suutnud välja kannatada mu tööalast tujukust. „Üks asi küpseb vaikselt,“ vastasin lõpuks. „Midagi suurt.“ „Noh, kirjuta edasi,“ julgustas ta. „Ja ma helistan, kui midagi kuulen.“ Lõpetasime kõne ja ma seisin natuke aega paigal, sada mõtet peas tiirlemas. Olin selle raamatu juba peaaegu surnuks kuulutanud – kaks aastat vetsust alla ja kõik halvad kogemused, mis seda lähenemisnurka kinnitasid –, aga mind vaimustas, et Evelyn ei olnud alla andnud. Otsustasin meelde jätta, et usku inimestesse ei tohi täielikult kaotada. Lukustasin maja, viskasin kohvri oma Toyota 4Runneri pakiruumi ja suundusin iganädalasele reede pärastlõunasele veinide degusteerimisele Epikuroses, kus pidin kohtuma parandamatult hilineva Jackiga. Epikuros oli madratsipoe ja klistiiri tegemisele keskenduva spaa vahele pressitud väljavenitatud vagunikujuline veiniimpeerium. Mõlemas seinas ja pika ristkülikukujulise ruumi keskel olid riiulid poole laeni täis sordi ja päritolupiirkonna järgi paigutatud veinipudeleid. Püsikülastajad olid pressitud väikesele eraldatud degusteerimisalale poe tagaosas, mida kutsuti hellitavalt Latriks. Viimaste aastate jooksul oli Latter olnud tunnistajaks paljudele metsikutele reedetele pärast seda, kui omanik oli koju läinud ja poe Jamesi, oma inglasest veiniguru hoolde usaldanud. Tavaliselt korkis James lahti pudeli teise järel, noppis hoolimatult kõige peenemaid

13

KÜLILI

veine äri varudest hüvitisena sellele, mida ta nimetas solvavalt viletsaks palgaks. Westside’i veiniasjatundjale oli see õigeks paigaks, kus reedeti viibida. Sel pärastlõunal pakuti Gary Farrelli, tipptaseme veinitootjat, kelle istandused on otse Russian River oru keskel. Pinot Noiri maa. Minu viinamarjasort. See üks sort, mis mind tõepoolest lummab, mis oma hoomamatu armsuse ja transtsendentsust tõotavate valelubaduste abil mu südame ühtaegu maha rahustab ja röövib. Ma armastasin teda, ja ma järgnen ta sireenile, kuni mu rahakott – või maks, kumb iganes ette jõuab – kaasa mängimast keeldub. Kui ma kohale jõudsin, oli Latris paras sumin. Paar inimest hüüdis tervitusi ja lehvitas, kui ma ennast nende sekka surusin ja puhta klaasi leidsin. Suurem osa püsikundedest oli juba ennast tavapärases asendis sisse sättinud, küünarnukist kõverdatud käsi veiniklaasi nina all hoidmas. Nende hulka kuulusid: Carl, Warner Brothersi elektrik, pisike pontsakas mees, kelle kireks oli Bordeaux ja kel oli erakelder täis parimaid Prantsuse veine (ja selle tõestuseks lõhkenud kapillaarid näol); Jerry, reptiilinäoline punnkõhuga neljakümnendates mees, ametilt hambaarst, hobi korras veinisõber, kes, ehkki me kõik teadsime, et ta on abielus, kasutas reedeseid degusteerimisi võimalusena kohtuda uute loootustandvate armukestega; Eekoo, jõukas Korea kinnisvaraettevõtja, kes kiitles kontrollitud temperatuuriga magamistoaga, mille seintel olid riiulid maast laeni täis parimaid California Cabernet’sid, Chardonnaysid ja Pinot’sid – raskesti kättesaadavaid, müütilisi pudeleid, mida veinipoodidest ei leia. Eekoo kaubamärgiks oli sordipõhine Riedeli klaasikomplekt, mida ta puidust kastiga ühelt maitsmiselt teisele kaasa vedas. Siis veel Malibu Jim, sale, sapikarva nahaga viiekümnendates eluaastates mees, kes mekutas veine ja toksis siis sülearvutisse märkmed maitsete kohta, see oli uurimistöö raamatu jaoks, mille kirjutamiseni ta tõenäoliselt kunagi ei jõua. Märkasin, et viimasteks uustulnukateks oli paar meeldivalt priskeid büroojuhte, kes olid avastanud linna parima

REX PICKETT 14

viie-dollarise peo ja muundusid kiiresti püsikundedeks. Veinist ei teadnud nad suurt midagi, nad saabusid räiges parfüümipilves – veinide degusteerimisel peaks see olema välistatud –, aga kui nad paar erinevat maitset naha vahele said, olid nad väga lõbusad kaaslased. Ja siis veel juhuslikud möödakäijad, ühekordsed uudishimurahuldajad, kes kuulsid äri tagaotsast lustakat jauramist, märkasid, et pakutakse veini maitsmiseks, ja otsustasid, et oleks vahva kampa lüüa. Hiljuti lisandunud tegelaskujusid üle vaadates jõudsid mu teadvusse kolm atraktiivset naist kolmekümnendate eluaastate alguses, nad olid punti kogunenud, tõmbasid enda ümber nähtamatu piiri, tajusid tigedaid kõõrdpilke, aga olid otsustanud oma õhtust linnaskäiku nautida. „Miles,“ hüüdis Carl klaasi tõstes, nägu juba punetamas. Ta kaldus saabuma varakult ja pidustustega teistest ette ruttama. „Arvasin, et sa ei tulegi.“ „Gary Farrelli maitsmine – nalja teed?“ küsisin järjekorda trügides. Pudelitel hoidis pilku peal pirukakujulise näo ja sõbraliku, kuid pingutatud naeratusega võimukas naine. Virvendavate kehade vahelt ilmusid madudena kehatud klaase hoidvad käed ja ta püüdis väljavalatavaid koguseid kontrolli all hoida. Tavaliselt algas õhtu viisakalt ja mõranes siis aeglaselt hoolitse-endaeest-et-saaksid-juua-nii-palju-kui-jaksad tüüpi rünnakuks. Kui ma oma klaasi tema poole sirutasin, olime me veel õhtu viisakas faasis. „Kas sooviksite alustada Chardonnayga?“ küsis ta minult üle häältesumina. „Kindlasti,“ vastasin. Ta võttis Farrell Sonoma avatud pudeli ja valas mulle sortsu. Torkasin nina klaasi, hingasin sügavalt sisse ja tundsin mesimeloni ja pooltoore pirni nooti. Maitselt oli vein toorevõitu, pisut tammine, selles oli väga tugevalt troopilisi vilju, lodevavõitu kõrvalmaitse – üsna tüüpiline California Chardonnayd lakkuvatele rahvahulkadele. Võrdlesin oma tähelepanekuid Carli omadega ja ta oli varmas nõustuma.

Single vineyard wine – ühest konkreetsest viinamarjaaiast pärit vein (viitab enamasti kvaliteetsele veinile). Siin ja edaspidi tõlkija märkused.

1

15

KÜLILI

Jacki oodates nihkusin tasapisi lähemale kolmele naisele, kelle jaoks see oli esimene ülesastumine. Nad olid sügavas miinuses ja ma tajusin, et nad on varsti valmis putket tegema. „Mida teie Farrellist arvate?“ küsisin keskmiselt, kenalt, tumeda peaga saledalt naiselt. „Mmm ...“ Ta tõmbas otsaesise krimpsu. „Mulle tundub, et minu lemmik on Merlot.“ Ta kaaslased kiitsid ta hinnangule takka, noogutasid ja mõmisesid nõusolevalt. Krimpsutasin nägu. Merlot, olemuselt teistega segamiseks mõeldud viinamari, mis omaette jäetuna – kui mitte arvestada Pétrust – annab tulemuseks lageda, iseloomutu veini. „Aga Pinot’d?“ küsisin, naeratades moel, mille lootsin olevat võluva ja asjatundliku. „Mulle need ei meeldi.“ Püüdes kirjeldada oma rahulolematust mu lemmikviinamarjaga, surus ta oma suu väikeseks tihedaks o-ks. Lummus kadus; oma ebaõnnestumist tajudes taandusin uuesti pudeliterivi juurde. Kui inimesed täistuubitud ruumis ühele ja siis teisele poole nihkusid, maitsesin kiiresti teist Chardonnayd, single wineyard veini1, mille puuviljasus ja happesus on paremas tasakaalus ning tagasihoidlikumad tammenoodid lisavad kergelt suitsust, peaaegu pähklist nüanssi. „Võrratu,“ ütlesin veini esindajale, kui ta küsis, kas see mulle meeldib. Loputasin klaasi ja sirutasin selle uuesti välja. „Asume päriselt asja kallale.“ Ta sirutas käe esimese Pinot’ järele ja valas mulle sortsu. See oli Farrelli Sonoma Standard, mitme valitud istanduste marjade segu. Selles oli äratuntav Pinot’le omane mustsõstra- ja põldmarjaaroom, aga selles polnud erilisust, see hulpis suus nagu aerudeta paat. Teine Pinot oli single wineyard vein lähedalasuvast Rochioly valdusest. Selles oli tunda kardemoni ja eksootilisi marju ja see

REX PICKETT 16

keerles hõrgult viivitades mu suulaes. Mm, mõtlesin endamisi, loksutasin veini suus, see juba läheb. Pugesin tunglevate kehade vahelt uuesti sinna, kus kolm uustulnukat Cabernet’dega hoogu kogusid, lootsin veel ühele võimalusele. Tundsin, et olen juba pisut svipsis, ja see andis mulle julguse neile uuesti läheneda. „Kas see Rochioli Pinot’ ei meeldi teile?“ küsisin. Tumedapäine raputas taas pead. „Tõesti?“ Jõin lonksukese ja keerutasin veini uuesti klaasis. „Minu arvates on see peaaegu pimestavalt hea.“ Hambaarst Jerry, nägu pakutavate veinide rodu mitmekordsest läbimisest erepunane, ronis vahele. „Ma ei ütleks, et see nii pimestavalt hea on,“ vaidles ta, lootes pugemisega muljet avaldada naistele, kes minu hinnangul ei raiskaks tema peale minutitki. Nad kõik naeratasid talle ja ma kandusin teist ja viimast korda eemale. Kümme minutit hiljem oli Jerry naise seljaga vastu seina toetuma saanud ja – veel jäledam – too paistis olevat lummatud tema lamedast veinijutust. Julguse kaotanuna pöördusin üha uuesti Rochioli otsekui usaldusväärse sõbra poole. Kui esindaja mulle juurde valas, poetas Carl ennast mu kõrvale, et mu hinnangut kuulda. Andsin turmtuld ülepaisutatud hosiannadega, kaevusin sügavale kujundite ja mitmesilbiliste sõnade maailma, see ajas ta alati naeru kõkutama. „Sul on õigus,“ möönis ta, kui olin oma lüürilise ettekande maha mänginud, vein oli kergitanud mu sõnaosavuse täiesti uuele vabaduse astmele. „Täiesti esmaklassiline Pinot.“ „Kuidas Hispaanias oli?“ küsisin. „Imeline,“ vastas ta. „Nautisin seda reisi.“ „Sattusid mõnd head Riojat ja Riberat jooma?“ „Jah, mõned olid väga maitsvad.“ Ta pilgutas silma ja viis mind siis kurssi suure pidusöögiga veinitootja juures, kus viinamarjaväätidest tehtud tule kohal lambaliha röstiti. Carli Hispaania-reisi kroonikat kuulates jätsin Merlot vahele ja, tahtmata jätta esindajale muljet, et tulin Pinot’d kaanima,

17

KÜLILI

sirutasin käe Zinfandeli järele. Valasin Carli klaasi skandaalselt suure koguse ja tõmbasin sellega endale esindaja manitseva pilgu. Kõlksutasime klaase kokku ja naersime rõõmsana selle üle, kui üleannetud me oleme. Siis kummardus Carl mu kõrva juurde ja sosistas: „Musta seeliku ja heledate juustega naine pani sulle silma peale.“ Heitsin vargse pilgu suunas, kuhu Carl viitas. Üks tumedapäise sõpradest mitte ainult ei vaadanud mind, vaid naeratas. Ma ei saanud aru, kas ta flirtis või oli lihtsalt minu julgustusel avastanud Pinot’ lauged naudingud. „Neile ei maitsenud Rochioli,“ ütlesin Carlile. „Ma ei saa käia naisega, kellele ei meeldi Pinot. See oleks nagu siduda ennast kellegagi, kelles tekitab jälestust suuseks.“ Carl naeris. „Millal sul viimati kallim oli?“ „Ei mäleta. Ammu.“ Lonksasin Zinfandelit. See oli vürtsikas ja täidlane, aga ei kandnud mind kaasa. „Aga see on teretulnud vaheldus. Ma tunnen, kuidas loomingulised hoovused uuesti liikuma hakkavad.“ Carl väänutas uskumatuses nägu. Ta ei suutnud ette kujutada kuudepikkust elu seksita. Tema maitse ei sundinud kedagi diskrimineerima ning tihtilugu tuli ta reedestele degusteerimistele naissoo settest saadetuna. „Võib-olla on sul aeg Merlot’ naudingute osas ümber mõelda,“ soovitas Carl peaga kolme uustulnuka poole noogates. „Ma ei kavatse telefoninumbri nimel heast maitsest mühaklikkuse kasuks loobuda,“ vastasin ma pead raputades. „Aga milles seisneb Jerry saladus?“ Märkasin, et hambaarst vestles endiselt tumedapäisega. „Meelitab neid, ei mõista neid hukka, kui neile Pinot ei meeldi,“ kritiseeris Carl mind kirglikult. „Kujuta ette seda tüüpi endale juureravi tegemas.“ Koperdasin purupurjus inimest imiteerides ülepingutatult ühe koha peal. „Arvatavasti on ta üks neist „puuri ja topi täis“ tüüpidest, kes uimastab oma patsiendid ja hakkab neid siis toolis käperdama.“

„Külili“ jutustab kahest sõbrast, kes lähevad enne ühe pulmi poissmeestenädalaks veinireisile. Pealtnäha ebatõenäoline sõprus – ülihea suhtleja Jack, kes võidab käigu pealt südameid ja paistab kergelt läbi elu libisevat, ei tohiks ülearu hästi läbi saada Milesiga, keda iseloomustavad küünilisus, masendus, paanikahood ja üleüldine ebakindlus – pannakse proovile pea iga päev. Jack üritab enne abiellumist meeleheitlikult maha joosta viimaseid sarvemukse, samal ajal kui lahutuse pärast põdeva Milesi karjäär kirjanikuna ja kogu ta tulevik kõiguvad olla-võimitte-olla tüüpi kuristiku serval. Kumbki otsib omal kombel teeotsa, mida mööda edasi liikuda. „Külili“ on raamat, mille ridadest ja nende vahelt õhkub suvist soojust, kuldkollast valgust ja milles mühab Vaikse ookeani ääretus.

www.ajakirjad.ee

ISBN 978-9908-54-213-3 facebook.com/vestaraamatud