Kõige tähtsam on armastus näidisleheküljed

Proloog

A

jaga on keeruline lugu, ütles Daniel emale kunagi, kui ta veel väga noor oli. Kui tahta mingit hetke hoida, lendab see linnu­tiivul minema. Kui tahta midagi seljataha jätta, jääb see igavesti järele lohisema. Selle kaheksa-aastase kohta nutika mõttetera tähendas Elaine Garland märkmikku üles. Aastaid hiljem pöördus ta selle kirje juurde tagasi, luges seda uuesti ja mõtles, et mälestustega on samamoodi. Mida tahta unustada, tuleb ikka toorelt ja jõhkralt tagasi meelde. Mida tahta meeles pidada, selle detailid kaovad kui koidueelne uni. Nii oli nüüd nende kõigiga, kuigi nad arutlesid selle üle harva ja mitte üksteisega. Ligi viisteist aastat oli möödunud, ühtaegu aeglaselt ja äkki. See juhtus päev pärast Danieli kahekümne viiendat sünnipäeva ja kolm päeva enne jõule. Ta sai just Yale’i ülikooli meditsiini­ õpingute kolmanda aastaga poole peale ja saabus pärast kliinilise neurokirurgia kursust vaheajaks koju, kaasas armsam Sophie – kaunis briti koorekihi neiu, keda Daniel nimetas kord kõige võluvamaks naiseks, keda ta eales on kohanud. Nad olid käinud üle aasta, aga see oli Sophie esimene kord Atlantasse tulla, nagu ka esimene kord kohtuda noormehe vanemate ja õdedega. Igaüks oli eri määral ärevuses, innukas ja lootusrikas. Elaine muretses kõige rohkem, nii oma muretseva loomuse kui ka sellepärast, et kui asi puudutas tüdrukuid, ei olnud Daniel just kõige teravam pliiats. Tema keskkooliaegne kallim oli liiga klammerduv ja kolledžipõlve tüdruk liiga kontrolliv.

KÕIGE TÄHTSAM ON ARMASTUS 7

Aga juba mõni hetk pärast noorte saabumist tundis ta määratut kergendust, sest oli Sophies kohe äratundmisele jõudnud. Teda tasub hoida, ütles Rob neiu kohta, ise selgelt uhkust täis, ja mitte üksnes seepärast, et tema poeg meditsiini õppis, vaid et ta ka nii peene olevuse kinni püüdis. Danieli õed kiitsid samuti neiu heaks. Josie oli arust ära Sophie stiilsuse ja ilu pärast, ta imetles avalikult neiu rõivaid ja kingi, samal ajal kui Meredithile, kes tihti oma õele pealiskaudsust ette heitis, meeldis Sophie hilpudest hoolimata. Mis kõige tähtsam: nad kõik nägid, et Sophie tõi Danielis parima esile, ja see ütles nii mõndagi. Daniel oli kahtlemata nende pere eredaim täht. Veel rohkem plusspunkte teenis Sophie järgmisel hommikul, kui ta veenis Robi ja Danieli jätkama nende isa-poja traditsiooni minna sünnipäeva hommikul kahekesi vahvlikohvikusse sööma. Suudelnud Danieli hüvastijätuks, surus ta noormehe uksest välja ja seejärel aitas Elaine’il šokolaadikooki küpsetada, mis oli teine Garlandi pere traditsioon. „Missugune Daniel lapsena oli?“ küsis ta, pilk kohmetult tainal, pärast seda, kui oli üles tunnistanud, et on köögis kasutu. Elaine mõtles hetke, siis vastas, et ta on praegu samasugune, nagu ta on kogu aeg olnud. Klassikaline juhtiv esmasündinu. Perfektsionist. Aga ka tundlik ja sentimentaalne, lahke ja vigurivänt. „Ainus erinevus on tujukuses,“ lisas ta naerdes. „Tänu jumalale on ta sellest välja kasvanud.“ „Mida? Kas ta oli siis tujukas?“ küsis Sophie. Elaine noogutas ja rääkis talle pahas tujus poega iseloomustava loo sellest, kuidas Daniel kord puust kurikaga vastu oma magamistoa seina virutas, sest Josie oli tema hinnalise Hank Aaroni pesapallikaardi roosa kriidiga üle kritseldanud. „Siiani on näha krohvi, millega me selle koha kinni katsime,“ ütles ta hellalt.

8  EMILY GIFFIN

„Oot-oot. Kas see on sama pesapallikaart, mida ta ikka veel rahakotis hoiab?“ küsis Sophie, kelle aktsent andis kõigele, mida ta ütles, üsna tõsise kõla. „Seesama,“ ütles Elaine ja jätkas looga sellest, kui suurepärase kodujooksu sooritas Daniel päev pärast vahejuhtumit ning et ta oli selle kaardi ristinud oma õnnetoovaks talismaniks. SAMAL ÕHTUL LÄKSID nad kõik Blue Ridge’i grillrestorani Danieli sünnipäeva tähistama. Daniel nägi välja noobel kui moeajakirjast välja astunu, seljas hõbedaste mansetinööpidega jakk (Sophie kingitus) ja tema euroopalikud pika ninaga läikivad mustad nahkkingad erinesid kõvasti kõigest Robi tagasihoidlikus garderoobis. Autost välja astunud, nöökisid need kaks teineteist autoparkija ees: „Kust pagan sa need välja võtsid, Danny-poiss?“ – „Jäta oma vanatoi tutipaelad kus see ja teine, paps.“ – „Oled nii ohtrasti juuksegeeli pähe ajanud, et see võiks hobuse lämmatada.“ – „Vähemalt on mul juuksed peas.“ Elaine teadis, et isa ja poja omavaheline aasimine oli märk nende lähedusest, ning ta süda oli täis kiindumust ja tänutunnet, kui nad juhatati kamina lähedal oleva ümmarguse laua juurde, mida Rob alati eelistas. Ta polnud kindel, millal see täpselt oli juhtunud, kuid tema poeg oli nüüd täiskasvanu ja peagi juba valmis arst, esimene nende perekonnast. Daniel polnud aga ainus, kes oli edukas. Neil kõigil läks hästi, mõtles ta. Robil laabus töö hästi ja ta polnud juba kolm aastat joonud. Nende abielu polnud ehk täiuslik, aga tundus kindel. Josie ja Meredith edenesid samuti – üks küll pisut metsik ja teine liiga tujukas, aga sellegipoolest järgis kumbki oma kutsumust, õppides vastavalt õpetajaks ja näitlejaks. Vestlus oli sel õhtul terane ja elav, küllastunud päevasündmustest. 11. septembri haavad olid veel värsked. Afganistani sõda tulekul. Elektrienergia firma Enron oli äsja pankroti välja kuulutanud ja Winona Ryder vargil käinud. Ja oli uudis, mis näis KÕIGE TÄHTSAM ON ARMASTUS 9

üksnes Danieli ja Sophiet kõigutavat: Mongoolias registreeriti just maailma kõrgeim baromeetri rõhunäit, üle tuhande hektopaskali. Mõõtmise tulemus, mis ei läinud ülejäänutele karvavõrdki korda, ent mis ometi salvestus järgmisteks aastateks Elaine’i mällu. „Sa oled ikka paras nohik,“ nöökis Josie mingil hetkel venda, ehkki imetles salamisi tema intelligentsust. Josie oli alati toetunud oma isiksuse mõjule, aga niisugune tüdruk nagu Sophie pani teda asju ümber hindama ja ta tõotas võtta oma viieaastaste kolledži­ õpingute lõpusirget tõsisemalt. Ka Meredith vaagis sel õhtul oma elu. Ta oli usin ja töökas nagu vendki, aga ta oli vennast märksa üksildasem ja teda valdas sageli tühi tunne, aga ta ei teadnud täpselt miks. Võib-olla oli asi armastuses, mõtles ta sel õhtul, vaadates Danieli Sophiega. Võib-olla see oligi see, mis ta elus puudus. Pärast õhtusööki läksid nad koju, et söögitoas veel pisut kooki maitsta – Elaine tõi panipaigast lauale väärt Hiina portselani ja lauahõbeda. Rob süütas kakskümmend viis küünalt, misjärel nad jorisesid koos – välja arvatud Sophie, kellel oli kõlav sopran – sünnipäevalaulu ja jälgisid, kuidas Daniel mõneks hetkeks silmad sulges, et siis kõik küünlad korraga, ühe katsega ära puhuda. „Mida sa soovisid?“ küsis Josie, nagu keegi alati küsis. Daniel muidugi ei öelnud. Lihtsalt naeratas salapäraselt, kuni Rob koogi lahti lõikas, ning avas siis pereliikmete kingitused: nahast portfell vanematelt, flanellpidžaama Josielt ja pesapalliraamatuke Meredithilt. Veidikese aja pärast läksid kõik laiali; Elaine tegi näo, et ta ei kuule, kuidas põrandalaud külalistoa ukse ees valjusti kriuksub. Järgmisel hommikul ärkas Elaine varakult katusele krabiseva vihma ja Robi tõttu, kes pakkis asju kiireks Memphisesse sõiduks, et veel enne aasta lõppu ühe kaasusega valmis saada. Ta tõusis voodist, tegi mehele kohvi ja saatis ta teele ning läks siis tütardega jõusaali – nad kõik igatsesid kaotada viis naela kehakaalu, teades 10  EMILY GIFFIN

hästi, et pärast pühi tuleb juba kaks korda sama paljudega rinda pista. Nad tulid koju, käisid duši all ning veetsid ülejäänud päeva osteldes, liiklusummikutes ja Lenoxi väljaku kaubanduskeskuse rahvamassides, minnes aeg-ajalt üksteisega sõnelema. Koju jõuti hämaruses, just siis, kui Daniel hakkas lahkuma, et viia Sophie lennujaama nukraks tagasilennuks Londonisse. Vihm oli lõpuks lakanud, aga õhutemperatuur järsult langenud, ning nad seisid väljasõiduteel külmast vabisedes, üksteist suudeldes ja kallistades ja eriti rõõmsaid jõulupühi soovides. Kui nad autosse istusid, ütles Sophie veel viimased tänusõnad. „Varsti näeme,“ ütles Elaine, sest talle ei meeldinud kunagi hüvasti jätta. UMBES TUND HILJEM, kui Elaine parajasti köögilaual kingitusi pakkis, astus Daniel külguksest sisse, tuues kaasa pahvaku külma ja Sophie parfüümi järelkaja. Elaine keeras kiiresti pakkimispaberi ümber sussipaari, mille kavatses pojale kinkida, ja keelas pojal piiluda. „Ei piilugi,“ lausus Daniel pead vangutades. Ta polnud kunagi piiluja olnud – erinevalt õdedest, kes end selle eest kiitsid, et nad ka kõige kavalamini peidetud kingitused üles leidsid. Daniel istus laua taha ja ohkas; ta näis nukker, ilmselgelt ta igatses juba Sophiet. „Kus tüdrukud on?“ küsis ta nii, nagu tal oli tavaks Josiele ja Meredithile viidata. „Meredith on üleval oma toas. Josie läks välja … kuhugi.“ Daniel noogutas, aitas siis emal kingitusi pakkida, ulatades talle teipi või hoides paelu pöidlaga paigal, kuni ema sõlmi sidus. Ta polnud lobiseja, aga sel õhtul oli ta ebatavaliselt jutukas, muudkui vatras ülevoolavalt Sophiest. Ta kinnitas, et neil on tõsine kavatsus kirurgia residentuur koos läbi teha. „Kas sa arvad, et tema ongi see õige?“ küsis Elaine.

KÕIGE TÄHTSAM ON ARMASTUS 11

„Arvan küll,“ vastas poeg särasilmil. „Ta on nii imetlusväärne … ja ma ei kujuta temast paremat ema oma lastele ettegi.“ Elaine naeratas pojale, ise mõeldes, et olgu pealegi noor ja ambitsioonikas, paistab poeg mõistvat, mis on elus kõige tähtsam. Ta küsis endalt, kas nemad Robiga on välja teeninud au ja kiituse või on poiss lihtsalt niisugusena sündinud. Otsusele jõudnud, et küllap on siin natuke nii ühte kui ka teist, suudles ta Danieli laubale, enne kui too ülakorrusele duši alla läks. Teel oma tuppa möödus Daniel Meredithi avatud uksest. Õde vaatas tema poole ja küsis, kas ta võiks Macy Gray plaadi laenuks saada. Daniel läks ja tõi selle õele, manitsedes, et õde oleks ettevaatlik ega kriimustaks plaati. „Ega mina pole Josie. Ma ei riku teiste asju,“ ütles õde. Ta teadis, et oli turtsakalt väljendunud, aga ei saanud enam sõnu tagasi võtta, menstruatsioonieelse stressi või halva ilma kaela ajada – vanem õde oli ta enne kodust lahkumist endast välja ajanud, endal jalas liiga kitsad teksad ja seljas liiga väike topp. „Kas sul on kõik korras?“ küsis Daniel. „Mis mõttes?“ „Sa näid nii kurb.“ „Mul lihtsalt on selline nägu,“ vastas ta. Vend istus õe voodiservale ning küsis temalt veel üht-teist näitlejaõpingute kohta ja kas talle meeldib ehk keegi. Mõni poiss. Meredith kõhkles hetke ja oleks juba peaaegu pihtinud, kui üksildasena ta end hiljaaegu on tundnud, kuid mõtles ümber. Daniel loobus ja läks duši alla. Pärast venna lahkumist valdas Meredithi süütunne, et ta ei öelnud sõnagi Sophie kohta, selle kohta, kui väga neiu talle meeldis. Ta teeb seda homme. Homme on ta igaühe vastu kenam, kinnitas ta endale, sulges silmad ja kuulas Macy Grayd laulmas: „Usun, et saatus on meid siia toonud.“ Umbes tund aega hiljem, pärast duši all käiku ilmus Daniel taas kööki, kus Elaine sildiribadega jändas, kinnitades neid isetehtud juustu purgikestele, mida ta tavatses alati naabritele kinkida. 12  EMILY GIFFIN

„Ma lähen korraks välja üht kiiret burgerit sööma,“ teatas Daniel. Elaine tõstis pilgu pojale ja kortsutas kulmu. „Märja peaga? Sa jääd nohusse.“ Poeg haaras ukse kõrvalt varnast oma Yale’i pesapallimütsi ja rohelise laia salli ning riietus. Sellega rahule jäänud, noogutas Elaine talle ja langetas pilgu uuesti suurele punasele lehvile. „Tulen kohe tagasi,“ ütles Daniel ust avades. „Olgu pealegi,“ vastas ta ega vaadanud seekord isegi üles, teadmata, et need olid tema viimased sõnad oma pojale. DANIELI MATUSTEL RÄÄKIS Rob neist viimastest päevadest ja sellest, kui hea poeg Daniel oli olnud, kuidas ta oma peret ja Sophiet ja sõpru oli armastanud. Ta rääkis, kui uhked nad naisega olid Danieli saavutatu, aga mis veel tähtsam, tema iseloomu ja abivalmiduse üle. „Kahekümne viie aasta jooksul ei vedanud ta meid kordagi alt,“ lausus Rob väriseval häälel, tehes pikki valulikke pause, et enese­ valitsust säilitada. „Mitte kordagi.“ Hiljem juurdles Elaine, kui paljud seal kirikus arvasid, et ta mees liialdas. Muidugi sai isa oma surnud pojast üksnes ülivõrdes rääkida. Muidugi pidi ta oma lapsest erakordse pildi maalima. Tegelikult Daniel oligi erakordne ja vahel näis talle täiesti ebaloogiliselt, et selle erakordsuse pärast pojaga tragöödia juhtuski. Et kui Daniel olnuks sügavate puudustega või lihtsalt tavalisem, sihitum, hoolimatum kahekümnendates noorsand, kes oleks käinud joomas või mõttetult mittemidagiütlevate tüdrukutega ringi ajamas, võiks ta ehk siiani elus olla. Aga ta oli eeskujulik laps, liiga hea selle maailma jaoks. Mõnikord küsis Elaine endalt, kas ta teeks sellise vahetuse – see oli üks lõputuist variatsioonidest teise järel selles mõttetus ja julmas mis-siis-kui-mängus. Mis siis, kui Daniel poleks läinud välja KÕIGE TÄHTSAM ON ARMASTUS 13

burgerit sööma? Mis siis, kui ta oleks välja pakkunud, et teeb pigem ise pojale munaputru? Mis siis, kui ta oleks poega kauem kinni pidanud, et too oleks oliivrohelise salli paremini kaela ümber sidunud, üks ots pikemalt kui teine? Mis siis, kui ta oleks lihtsalt poja juurde läinud, teda raseerimata põsele suudelnud ja öelnud midagigi, mida iganes, aga ometi rohkemat kui „Olgu pealegi“. Ta teadis vastuseid. Ta teadis, et sellest kõigest oleks piisanud, et Daniel poleks paiskunud Moores Milli ja Northside’i vahelisel jääst libedal laskumisel Denali teelt välja, vähem kui kahe miili kaugusel kodust. Et ta poleks siis pidanud nägema hellalt rääkinud hallipäist politseinikku, kes ilmus nende lävele umbes pool tundi hiljem ning kelle patrullauto tuled majaesisele murule ergavpunaseid ja siniseid varje heitsid. Ta poleks pidanud helistama Robile, meeletult üha uuesti ja uuesti telefoninumbrit valima, kuni mees lõpuks Memphise lennujaamas vastas. Ta poleks pidanud mehele neid sõnu lausuma ega mõne hetke pärast Meredithi äratama, et neid sõnu teist korda öelda. Tal poleks vaja olnud asjatult Josiet taga otsida, enne kui ta ühega oma kolmest lapsest Grady haiglasse sõitis, teel isekalt palvetades, et ehk nad seal eksisid isiku tuvastamisel ja see on kes iganes, ainult mitte Daniel. Tal poleks seda kohutavat mälupilti hilja öösel saabunud nüüdseks juba endisest abikaasast nende surnud poja kohale kummardumas, ikka ja jälle ja üha nuuksudes tema nime kordamas. Selle asemel võinuks Daniel, nagu nad kõik tulutult endale ette kujutasid, ühes paralleeluniversumis olla Sophiega õnnelikult abielus ja paari-kolme lapse isa. Tal oleks kusagil arstipraksis, kõige tõenäolisemalt siinsamas Atlantas, ja ta muudaks maailma, päästaks elusid. Selle aasta lõpuks oleks ta saanud neljakümneseks, ta oleks vanem ja targem versioon kunagisest noormehest, kes ta oli olnud. Sedasorti isiksus, kes teab, et miski pole perekonnast tähtsam. Et kõige tähtsam on armastus.

14  EMILY GIFFIN