janu_2025_preview

Proloog Ta vahtis valgesse eimiskisse. Nii, nagu oli teinud peaaegu kolm aastat. Keegi ei näinud teda ja tema ei näinud kedagi. Välja arvatud neil kordadel, kui uks avanes ja sellest pääses välja piisavalt auru, et oli võimalik hetkeks alasti meest näha, enne kui uks jälle kinni vajus ja kõik uttu mattus. Saun suletakse varsti. Ta oli üksi. Ta tõmbas valge froteehommikumantli keskkoha ümber tugevamalt kinni, tõusis puuistmelt ja läks välja, möödus inimtühjast basseinist ja sisenes riietusruumi. Ei mingeid voolavaid dušše, türgikeelseid vestlusi ega paljaid jalgu põrandaplaatide vastu tatsumas. Ta uuris end peeglist. Libistas sõrme üle viimasest operatsioonist jäänud armi, mida veel näha oli. Uue näoga harjumine oli aega võtnud. Sõrm jätkas teed kaela mööda alla ja üle rinna ning peatus seal, kus tätoveering algas. Ta avas garderoobikapi tabaluku, tõmbas püksid jalga ja pani mantli veel niiske hommikumantli peale. Sidus kingapaelad kinni. Veendus veel kord, et on üksi, enne kui läks kapi juurde, millel oli sinise värviplekiga koodlukk. Keris ette numbrid 0999. Eemaldas luku ja avas kapiukse. Uuris kapis olevat suurt ilusat revolvrit, enne kui selle punasest pidemest kinni võttis ja revolvri mantlitaskusse pistis. Siis võttis ta ümbriku välja ja avas selle. Võti. Aadress ja täpsem info. 3