Issuu

Jani seiklused Varjudemaal

Heiki Vilep

Illustraator: Kait Kübar Kirjastaja: Heiki Vilep Kõik õigused aitstud © Heiki Vilep ISBN: 978-9949-9253-2-2 epub: Tartu, 2018

Jan Ühes väikses põhjamaa linnas elas väikene poiss, kelle nimeks oli Jan. Jani maja asus linna ühel kõrgemal künkal ja nii oli tal võimalus oma kolmanda korruse aknast õhtuti linnatulesid vaadata. Koos tänavalaternate ja reklaamtuledega näis kõik ühe suure tuledemerena. Janile meeldis see pilt ja ta võis õhtuti enne magamajäämist kaua-kaua salaja laial aknalaual istuda ja lõuga põlvedele toetades mõistatada, mis kõik nende tuhandete akende taga toimuda võis ja kes seal kõik elasid. Samapalju, kui Jan armastas valgust ja tulesid, kartis ta pimedust. Kui emme talle õhtuti unejutu lugemise lõpetas ja teki lõua alla kohendas, palus Jan, et ta lahkudes toaukse lahti jätaks, sest siis kostus kõrvaltoast issi-emme jutukõminat ja

Janil oli julgem olla. Tuld ei lubatud tal enam põlema panna. Kuid kauge jutukõmin vaikis mõnikord enne, kui Jan magama jäi. Siis vahtis ta jälle läbi akna linnatulesid ja mõtles sellele, et ükskord kasvab ta suureks ja muutub selliseks tõsiseks ja asjalikuks ja et siis pole tal enam aega niimoodi aknast välja vahtida. Kui ta siis lõpuks voodisse ronis ja silmi kinni püüdis hoida, hakkasid talle kõrvu kostma igasugused helid. Maja eest sõitis mööda tänavapuhastaja, siis hõikas keegi kedagi, kusagil paukus uks ja kusagil vuras sõiduauto. Lõpuks oli kõik peaaegu täitsa vait ja Jan hakkas kuulma igat pisimatki krabinat.

Mõnel õhtul tundus talle, et esikus seisab suur võõras onu ja mõtleb pahasid mõtteid. Tal on pikk must vihmamantel ja see krabiseb aeg-ajalt, kui onu ennast liigutab. Sellistel puhkudel tõusis Jan ettevaatlikult voodist, pani vaheukse kinni ja süütas tule. Tükk aega istus ta igat krabinat kuulatades ärkvel, kuni uni tast lõpuks lihtsalt võitu sai. “Emme, ma arvan, et meie esikus seisab mõnikord öösiti suur võõras onu, mõtleb pahasid mõtteid ja krabistab oma pika vihmamantliga,“ rääkis Jan ühel päeval emale. “Mis sa räägid?!” imestas emme. “Kuidas saab võõras onu meie esikusse? Ja veel öösel ja veel pika mantliga ...” “Ma arvan, et ta tuleb Varjudemaalt,” seletas Jan. “Kuskohal see asub?” imestas ema.

“Seal, kus on kogu aeg pime,” mõtiskles Jan. “Aga pimedas pole ju varjusid,” arutles emme. Jan mõtles jupp aega ja ütles siis: “Pimedas pole varjusid lihtsalt näha!” Ema aga jätkas: “Vaata selleks, et vari olemas oleks, on vaja valgust, mis paistab sulle peale. Alles siis tekib su taha vari. Kui valgust ei ole, ei ole ka varju.” Jan jäi nüüd jälle sügavasti mõttesse ja arutles siis nii: “Kui pimedas varju olla ei saa, siis pole Varjudemaal üldsegi pime. Ja kui seal on kogu aeg valge, siis miks peaks keegi

selliselt rõõmsalt ja valgusttäis maalt tahtma tulla ja krabistada öösel meie esikus?”

“Aga kes see siis meie esikus seisab ja krabistab?” küsis ta emalt. “Ma arvan,” ütles ema Janile pai tehes, “et seal ei ole lihtsalt mitte kedagi.” Jan aga ei tahtnud hästi uskuda. Ta küsis: “Aga keda ma siis kardan?” "Mina arvan, et sa kardad täitsa ilmaasjata," arvas ema ja andis Janile otsaette suure matsuva musu.

Ühel õhtul, kui Janil linnatuled vaadatud olid ja ta esikukrabinate saatel magama püüdis jääda, juhtus hoopis kummaline lugu, millest kõik uskumatu alguse saigi. Nimelt jäid krabinad vait. Krabinad kadusid täitsa ära ja selle asemel hakkas kostuma hoopis tillukeste jalgade rutakaid samme. Justkui oleks keegi mööda esikupõrandat kiirustades edasi-tagasi kõndinud, siis korraks nagu seisatanud ja siis jälle kõndinud. Janil läks uni täiesti ära ja ta ajas end vaikselt istukile. Voodikriuksatuse peale jäid sammud korraks vait, aga natukese aja pärast jätkati jälle edasi-tagasi kõndimist. "See, kes seal kõnnib, peab küll tillukene olema..." arutles Jan ja otsekui vastuseks tema mõttele kostus koridorist: tip-tiptip-tip-tip ja vaikus, millele järgnes ümberpööramisega kaasnev kontsakriuksatus. Siis jälle: tip-tip-tip-tip-tip, vaikus ja kriuks.

"Huvitav-huvitav," arvas Jan. "Kes ta ka ei oleks, on ta nii tilluke, et ma teda kartma küll ei pea..." Ta tõusis ettevaatlikult voodist, võttis peeglikapi sahtlist taskulambi ja hiilis ukseni. Samal hetkel, kui ta kavatses taskulambi kapinurga taha suunata ja sisse lülitada, kostis peenike hääl põranda lähedalt:

"Ära tee! Pimestad mu ära!" Jan võpatas korraks, aga ei põgenenud. Peenike hääl jätkas: "Saatsin Krabistaja minema, eks ta oli sind vist juba ära kah tüütand ... Pealegi on tal pea viimasel ajal igasugu segaseid mõtteid täis ja üldse on tal vist aeg pensionile minna."

Kriuks Jan kükitas ja vaatas pisikest mehikest lähemalt. Kuidas ta ka silmi ei kissitanud, ikkagi ei eristanud ta käelabakõrguse mehikese näos ei silmi, suud ega nina. Sama lugu oli riietega. Kaugemalt vaadates oleks tal nagu midagi keebitaolist seljas olnud, aga lähemal vaatlemisel ei olnud sel ei nööpe, taskut ega mustrit. Mehike oli üleni must. Ja mis kõige naljakam – kui ta ennast pööras, siis paistis temast korraks ainult kriips. Ta oli õhuke, nagu paberileht! „Isver!“ oli ainus, mida Jan selle peale kosta oskas. „Sa oled ju nagu paberist välja lõigatud!“ „Ma olen vari,“ lausus mehike rahulikult ja vist veidike solvunult. „Varjud ongi õhukesed.“

„Ahsoo,“ võttis Jan teatavaks. „Ja mis on su nimi?“ „Kriuks,“ vastas mehike lühidalt, „lihtsalt Kriuks.“ „Kas sellepärast, et sa muudkui edasi-tagasi käid ja ümber pöörates kontsi kriuksutad?“ püüdis Jan ära arvata. „Just,“ oli õhuke ja must Kriuks ikka veel napisõnaline, „nimelt.“ Ta kohendas oma laiaäärset kaabut ja vaatas oma nähtamatute silmadega üles Jani poole: „Tegelikult tulin ma sind kaasa võtma.“ „Mind? Kuhu?“ oli Jan üllatunud. „Varjudemaale,“ vastas Kriuks. „Nimelt pani Varjude Nõukogu tähele, et sa kardad Krabistajat ja otsustas su asjatu hirmu peletamiseks näidata sulle Krabistajat ennast ja varjudevabrikut ja veel palju-palju asju. Pealegi toimub Krabistaja küsimuse arutamine ja sina pead ka sõna võtma.“

„Mis selle Krabistajaga siis lahti on, et mina sõna pean võtma?“ „Vaata, Krabistaja on ebaõnnestunud vari ja kõik ebaõnnestunud varjud on ilma peremeheta. Selleks, et nad oma olemasolu õigustaksid, pannakse ebaõnnestunud varjud mingit ülesannet täitma, milleks tavalistel varjudel aega pole.“ „Ja mis ülesanne siis Krabistajal on?“ „Krabistaja peab tegelikult hirmutama korterivargaid ja muid sulisid, aga tema on juba nii vana, et satub pidevalt valesse kohta ja hirmutab tihtipeale häid lapsi. Kord juba lasti krabistaja puhkusele, aga siis leidis Varjude Nõukogu, et päris haudvaikus on veelgi hirmsam.“ „Ahsoo,“ arvas Jan jällegi ja püüdis ise kah mõelda, et kumb see siis hirmsam on – kas krabinaga vaikus või haudvaikus. Aga enne, kui ta selle välja jõudis mõelda, lausus Kriuks:

„Nii. Nüüd pean ma sind korraks puudutama, et su mõtlemine sinu varju sisse üle läheks. Sinu enda paneme kenasti voodisse pikali ja tagasi jõudes saab su mõtlemine jälle ilusasti õige koha peale tagasi.“ Kriuks võttis taskust midagi rätikutaolist ja lehvitas sellega korra õrnalt, nii et rätiku ots Jani puudutas. Jan tundis kohe, kuidas tema mõtlemine hakkas justkui voolama tema peast tema varju sisse. Aknast paistva tänavalaterna tekitatud vari oli küll õrn ja vaevuaimatav, aga muutus järk-järgult justkui tugevamaks. „Nii,“ kamandas Kriuks. Nüüd heida ruttu voodisse, muidu jäädki siia ukse peale seisma!“ Ta itsitas tasakesi omaette ja lisas muiates: „Nagu ausammas ...“ Jan sai veel vaevu voodini ja teki alla, kui juba tundis, et ta on kogu oma olemisega hoopistükki põrandal, mitte voodis. Alt üles vaadates tundus lagi lõpmata kõrge ja põrand oli nii lähedal, et Janile tundus, justkui oleks ta ise põrand. „Noh, mis vedeled?!“ kiirustas Kriuks tagant. „Aja ennast püsti ja hakkame minema! Ega öö pole igavene ja hommikul on sul enda varju jälle vaja!“ Jan ajas ennast istukile ja tal oli tunne, et iga hetk võib keegi ta kokku voltida. „Ega vari paberist pole,“ luges Kriuks ta mõtteid. „Selline tunne on ainult esialgu.“ Kui Jan oli ennast püsti ajanud, märkas ta, et oli Kriuksust tükk maad palju pikem. Ju siis olid mõned varjud lihtsalt väiksemad, arvas ta.

Kriuks võttis tal käest ja tiris esikukapini. Selle ees pidid nad käpukile laskuma ja niimoodi pooleldi roomates, jõudsid lõpuks hiireuruni. „Isver,“ üllatus Jan, „ma ei teadnudki, et meil hiired on!“ „Olid,“ vastas Kriuks. „Kunagi ammu. Sind ei olnud siis veel olemas. Nüüd on see lihtsalt pääs tunnelisse.“ „Tunnelisse?“ küsis Jan. „Tunnelisse jah,“ seletas Kriuks, „tunnelisse, mis viib Varjudemaale.“ Et hiireauku siseneda, pidid nad ennast kõhuli laskma ja roomama. Seina sisse jõudnud, läks käik avaramaks ja peagi võisid nad jälle püstiasendis käia.

„Nii,“ lausus Kriuks. „Siin on veidi pime ja tolmune, aga sa hoia mul kenasti käest, siis ei juhtu midagi!“

Varjudemaa Peagi hakkas tunneli teisest otsast paistma ere päikesevalgus. Kriuks ja Jan astusid koopasuust välja ja leidsid end suurelt linnaväljakult, kus sagisid edasi-tagasi tuhanded varjud. Linn oli muidu nagu linn ikka, ainult inimeste asemel olid mustad varjud. „Kuhu nad kõik tõttavad?“ uuris Jan. „Kuhu nad ikka tõttavad ...“ vastas Kriuks. „Sinna kuhu inimesedki – kes poodi, kes kinno, kes kooli.“

„Kas varjud käivad siis ka koolis?“ imestas Jan. „Muidugi käivad,“ vastas Kriuks. „Ainuke suur erinevus inimeste elust on see, et kõikidel varjudel on ainult üks amet.“ „Milline?“ küsis Jan. „Kuidas sa nii rumal oled?“ osatas Kriuks. „Varjude ametiks on ju varjuks olla!“ „Ahsoo.“ Jan mõtles veidi ja päris edasi: „Aga mida nad siis siin teevad?“

„Need, kes praegu siin ringi siblivad,“ otsis Kriuks paremaid sõnu, „need on momendil tööst vabad. Nende peremees on parasjagu kas pimedas, teki all või sellise valguse käes, kus varju ei ole.“

„Aga kuidas nad siit sinna inimese juurde saavad? Noh, kui inimene tõuseb voodist üles ja päike paistab aknast sisse ...“ „Siis lendab vari vupsti inimesele taha. Sa vaata tähelepanelikult!“ Kriuks osutas ringisiblivatele varjudele. Ja tõepoolest. Kui Jan pingsalt mõnda varju vaatas, kadus see korraga ära. Oli ja järsku enam ei olnud. Ju siis läks tööle. „Naljakas!“ arvas Jan. „Mis siin naljakat on?“ arvas Kriuks. „Ma kujutasin ette, et mis siis saab, kui vari tööle hilineb? Või hoopis nii-öelda poppi teeb?“

Järg raamatus...

Autorist: Heiki Vilep