Ja taamal laulavad metsad

ESIMENE OSA I Kaljuseljakud Jomfrudali sügaviku kohal sinasid kaugenevate joontena sügisõhtu külmniiskes õhus. Nende taga oli taevas nagu leegitsev tuli vere varjundiga seal, kus päike vajus. Äärmisel kaljul seisis karu, tume nagu mägi, ning nuhutas alla lausmaa poole, kus udu lebas järvekeste ja orgude kohal. Karu pea oli nurgeline ja terav, kael pikk ja kõhn, hõreda, turris karvaga. Viimaseil sügiseil oli temaga olnud nõnda, et ta pääses hilja talvepessa. Kõik, mis ta maha murdis ja ära sõi, aitas vähe. Kindel, loid raskus, mida ta varemail aastail sügise tulles oli keres tundnud, oli visa tulema. Tänavu oli päris hull. Ka pures valu kusagil keres ja liha ei maitsenud enam nõnda nagu varemini. Loomadest, mis ta murdis, jäi suurem osa maha, ainult sooja verd, pooleldi tukslevaid südameid ja muud kerget toitu neelas ta alla, ning sellest sai ta söönuks. Ta polnud ka enam võimeline põtra metsades jälitama. Kere kangestus ja väsis õige ruttu, ja siis see valu seal sügaval sees, mis näris nii kõvasti. Võib-olla oli see tollest ajast, kui inimene paugutas nii vastiku mürinaga põhja pool, Bjørndali metsas. See pauk tungis tema külje sisse, nii et veri voolas, ning näris ja valutas veel kaua aega tagantjärele. Aga kuigi ta ei jõudnud jälitada põtra, oli ta ometi varastanud palju lambaid ja murdnud lehmi. Sel sügisel ajasid inimesed oma loomad liiga vara lauta. Ta oli pidanud julgema paaril korral õhtupimeduses minna päris majade juurde ja lüüa laudauksed sisse, et verd ja toitu leida. Inimesed olid