rõõmsaks, et tarvitses kellelgi oma kirja või kaardiga läheneda, kui postkast juba teenistusvalmilt oma punasuu avas.
VÄIKE JOPP Elasid kord väike jopp ja suur jopp - üsna ühtemoodi nagu isa ja poeg. Kummalgi oli läikiv lukk, mis hõlmad kokku tõmbas, palju taskuid ja krae sisse peidetud kapuuts. Päeval said jopid väga harva kokku, siis oli neil palju tegemist. Õhtuks jõudsid nad aga mõlemad esiku varna ja võisid teineteisele jutustada, kus käidud ning mida tehtud. Tavaliselt oli pärijaks suur jopp. „Kuule, kus sa oma taskuserva oled lahti käristanud?“ küsis ühel õhtul suur. „Ah, see juhtus maja taga,“ lausus väike häbelikult. „Ronisime mööda vihmaveetoru ülemise korruse Andruse rõdule, tasku jäi ühe konksu taha kinni.“ Järgmisel õhtul jõudis väike jopp varna, üleni poriplekke täis. „Mängisime lombi ääres merelahingut,“ tunnistas ta. „Äge sõda oli. Ega ma ei tahtnud nii poriseks saada, see juhtus kogemata. Homme püüan ettevaatlikum olla.“ Aga kui uus õhtu tuli, leidis suur jopp väikese varnast, hõlm lõhki, käisel värviplekid, kraeavast välja tolknev kapuuts ribadeks. Nüüd sai suur jopp tõeliselt pahaseks. „Nii see ei lähe,“ ütles ta väikesele. „Kuhu see kõlbab! Marss hõlmad kinni ja rätsepmeistri juurde.“ Rätsepmeister vangutas väikest joppi nähes pead. „Ai, ai!“ noomis ta. „Ise peaaegu uus, aga juba tükid taga. Kui mina noor olin, oleks säherdune asi olnud ennekuulmatu. Kas sa tead, mis
12
13