Kristel Kaaber
IGA TEEKOND SAAB ALGUSE S DAMEST Itaalia erakordsed inimesed
IGA TEEKOND SAAB ALGUSE SÜDAMEST © Kristel Kaaber, 2001 © Kristel Kaaber ja Rahva Raamat AS 2019 Toimetaja: Linda Järve Kujundaja: Enno Piir Projektijuht: Dea Oidekivi Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas ISBN 978-9949-664-41-2
Eessõna
M
a ei ole Itaaliat kirjeldades erapooletu, nagu ei saa olla erapooletu sõbra suhtes, kellega lapsepõlves verelepingu sõlmisid; nagu ei saa erapooletu olla vanema suhtes, kelle hool ja valud on sinu päevadest läbi põimunud. Olen pealtnägija, silmaga tunnistaja, kes tunneb vajadust selgitada oma armastatu erakordsust kogu maailmale, teda kaitsta pealiskaudsete arvustuste ning nii mõnegi põlgliku pilgu eest. Itaalia on olnud mulle 29 aasta jooksul enam kui elupaik: eelkõige on ta olnud kõige minu südames toimuva hälliks ning karmi käega õpetajaks. Seega ei ole midagi imestada, et minu jaoks on Itaalial veidi teine nägu kui paljude teiste jaoks, kes temaga on kokku puutunud. Ma ei ole midagi romantiseerinud ega kaunimaks maalinud, olen lihtsalt ääretult armastanud seda maad ja tema rahvast, kelleks pean lisaks itaallastele ka iga inimest, kes on oma saatuse Itaaliaga sidunud. 7
Kirjutan inimestest, kes on mind kättpidi Itaalia kultuuri juhtinud ning seal orienteeruda aidanud. Osa neist ei ole enam meie hulgas, osa jätkab oma rajal käimist, mõned üle maa kuulsad, teised täiesti tavalised imetlust väärivad inimesed. Ainsaks valikukriteeriumiks oli võime anda üks tõuge, et lükata üle selle piiri, kus lõppeb välismaalaseks olemine ja algab itaallase maailm, kus muutud vaatlejast osavõtjaks. Igaüks neist peaks ümber lükkama, loodan, nii mõnegi Itaalia kohta liikvel oleva käibetõe. Igaüks neist on väljendab seda Itaaliat, mis turisti perspektiivist vaadates tihti varju jääb, aga see koosneb lugudest – mõnikord ilusatest, mõnikord kohutavatest – mis avavad selle maa hinge paremini kui miski muu. Kuidas mõista Roomat, tundmata Alberto Sordit? Kuidas näha Napoli hinge ilma Totòta? Kuidas hinnata itaalia muusikat teadmata Minat või Lucio Battistit? Milline on parim viis vaadata itaallase südamesse, kui mitte läbi Vasco laulude? Kes iseloomustaks sitsiillaste suurust rohkem kui magistraadid Falcone ja Borsellino? Kes tooks paremini esile itaalia naiste jõudu kui Rita Levi-Montalcini või Franca Viola? Kes aitaks meid paremini viia Itaalia mustadesse müsteeriumitesse kui mitte Roberto Calvi? Kuidas sündis Domenico Modugno maailmakuulsa „Volare“ müüt? Muidugi oleksin võinud nende nimede asemel valida teisi, sama erakordseid inimesi, kelle lugude läbi üritada avada Itaaliat ja itaallasi, aga just nemad on olnud mu vaimseteks „ristivanemateks“. Teistmoodi elu alguseks läbi teistmoodi silmade, läbi teistmoodi 8
tunnete paigas, millest on saanud mu kodu. Asendamatult, armastavalt, paratamatult kodu. Kuidas leidsin oma koha vasak- ja parempoolseks jagunenud Itaalias? Miks ei ole pasta taldrikutäis makarone? Millised on sõnad, millele ma pole kunagi sobivat eestikeelset vastet leidnud? Mille poolest on Rooma niivõrd unikaalne? Panin kõik need lood kirja lootuses jätta pisike jälg suure maa välismaal vähetuntumast palgest läbi seda loonud inimeste või asjade, mis nii või teisiti on itaallaste DNAs.
* Iga teekond saab alguse südamest, hinge käänuliste radade vahelt. Esialgu on rahulolematusevärin, mis sunnib pilgu igapäevaelust üles tõstma – ja äkki näed silmapiiri, seal kaugel, täis veel tundmata tundeid, elamata kogemusi, avastamata elusid. Mõte tõuseb lendu ning paneb liikvele nähtamatud aatomijõud, nihutab kvantmehaaniliste tõenäosuste piire ning teeb Elu joonisesse uue mustri. Ühel hetkel on su ees uks ja siis otsustad, kas käsi lingi peale panna. Mis saab siis, kui ukse avan? Mis saab siis, kui jään siiapoole ust? Mis on õige ja mis on vale? Tundmatuse hirm või kodune kindlus? Ei ole sugugi nii, et kes otsustab kindluse kasuks, teeb kehvema valiku. Tihtipeale nõuab suuremat julgust otsus jätkata juba alustatut, parandada tehtud vigu, harutada ajapikku lahti kõik oma sõlmed, pühakuliku kannatusega. 9
MASHABLE.COM
110
Franca ja Mimma
E
lu nähtamatud niidid seovad meid tihti inimeste ja paikadega, kellest ja millest meil õrna aimugi ei ole. Põhjuste-tagajärgede ahelik võib mõnikord olla niivõrd pikk, et on raske tajuda selle konkreetset rolli meie teekonna vahepeatustes. Mu esimesse kolme aastasse Itaalias mahtus nii eneseleidmisi kui äraeksinutunnet, nii äkki sülle kukkunud ülevoolavat soojust kui ootamatuid kõrvakiile, maailma õnnelikemaid hetki ja kõige halastamatumaid ärkamismomente. See oli periood, kus iga päev paiskas mind millessegi uude. Jäi üle vaid kuidagi tasakaalu säilitamist õppida. Sinna mahtusid õnnestumised ning ebaõnnestumised. Sinna mahtus abielu ja sinna mahtus lahutus. Enesele veel teadvustamata, et see põhjamaalasele teatud olukordades nii iseenesestmõistetav samm oli Itaalias raske võitlusega saavutatud tulemus üheskoos 111
vastuhakuga kunagiste abielu- ning moraalireeglite vastu. Abielulahutus oli katoliku kiriku jaoks täiesti mõeldamatu. „Quod deus coniunxit, homo non separet“. Kirik oli sisestanud abieluküsimused ka Itaalia ning Vatikani suhteid reguleerivasse Lateraani pakti, mille kohaselt Itaalia riik nõustus kohandama abieluseaduseid roomakatoliku kiriku omadega. 120 aastat varem, aastal 1809, oli toimunud esimene abielulahutus Joachim Murat’ poolt valitsetud Napoli kuningriigis, esimeses modernses riigis Apenniini poolsaarel, kus kehtis Napoleoni koodeks, mis lubas nii tsiviilabielu kui lahutust. Hiljem, juba ühendatud Itaalia kuningriigis, esitati parlamendile mitu korda seaduseelnõusid – 1878, 1880, 1882, 1883, 1892, 1902, mis aga kõik järjekindlalt läbi kukkusid. Tuli oodata õige mitu aastakümmet, enne kui sotsialistide, kommunistide, radikaalide ja liberaalide ühise jõupingutusega sündis 1. detsembril 1970 seadus nr. 898 abielulahutuse kohta, mis vabastas tuhandete itaallaste kokkuaheldatud eluteed. See oli aga vaid lõpp-punkt konarlikul rajal, mis oli täis teisigi ebahumaanseid seadusi ning „moraalile“ ohvriks toodud eksistentse, aga ka inimesi, kes otsustasid kogu ümbritsevale süsteemile esimestena vastu astuda. Ühtäkki olin ka mina nende hulgas, kel oli võimalik oma elu üle otsustada tänu tugevatele itaallannadele, kelle tahet nii lihtne murda polnud. Tahan jutustada kahest sitsiilia naisest – Francast ja Mimmast. 112
Franca on pärit Alcamost, väikesest mereäärsest linnakesest Sitsiilia lõunaosas. Mõnes mõttes sarnaneb see igale teisele Itaalia väikelinnale – piazza, castello ja baar, kus kohalikud elu üle arutavad. Vähe aga on kohti, kus elab tõeline kangelanna nagu Franca. Praegu on ta 66aastane ja vanaemagi, kuid 1965. a tekitas ta terves Itaalias moraalse maavärina. 60ndate aastate Itaalia oli täis optimismi ning usku paremasse tulevikku. Sõja jäetud haavad hakkasid kinni kasvama, majandus läks üha tõusuteed, televiisorid ning pesumasinad jõudsid igasse kodusse, autost sai päris tavaline tarbeese. Itaalia kultuur tegi maailmas võidukäiku – Rossellini, Fellini, De Sica, Moravia, Pasolini... Majanduslikult ja kultuuriliselt olid kuldsed ajad, aga selle taga oli peidus võlts moraal, katoliku kiriku poolt heaks kiidetud ning seaduse poolt legaliseeritud. Moraaliküsimusi reguleeris Rocco koodeks, mis oli välja töötatud ning kehtima pandud fašismi ajal, mil individuaalseid õigusi eirati. Tolleaegsete poliitikute huvides hoiti alles fašistlikku patriarhaalset perekonnamudelit, kus naine oli „voorusliku abikaasa ja ema“ rollis, kuulekas oma bioloogilisele saatusele. Tema põhimissiooniks Isamaa ees oli järglaste kasvatamine. Mees oli aga Capo Famiglia / perekonnapea, väga sarnane antiikse Rooma Pater Familias’e rollile. Rocco koodeksi kohaselt jagunesid seksuaalkuriteod kaheks: kuriteod avaliku moraali ja buon costume vastu, mis omakorda jagati nii: „kuriteod seksuaalse vabaduse vastu“ ja „solvangud seksuaalsele häbitundele ja aule“ ning „kuriteod perekonna moraali vastu“. Seega ei 113
peetud vägistamist mitte isiku vaid avaliku moraali vastaseks kuriteoks. Kaitsta ei olnud vaja ohvrit, vaid avalikku moraali. Oli iseenesestmõistetav, et naisel puudus õigus igasugusele seksuaalsele enesemääramisele. Üks moraalivastastest kuritegudest oli „röövimine abielu eesmärgil“. Eksisteeris ka „röövimine suguiha rahuldamise eesmärgil“, mida karistati veidi rangemalt. Justkui oleks naise jaoks mingit vahet, kas tema vägistajal olid abieluplaanid või mitte. Naine oli ese, mida võis purustada, piisas, et tükid hiljem üles korjati. Teatud mõttes oli ohvri jaoks „röövimine abielu eesmärgil“ isegi hullem variant, kuna ta oli sunnitud eluks ajaks oma vägistaja küüsi jääma ning puudus võimalus ka abielulahutuseks. „Röövimine suguiha eesmärgil“ võimaldas siiski mingil määral oma elu edasi elamist, rikutud reputatsiooniga, aga vaatamata sellele vabaduses. (Mõlemad paragrahvid eemaldati kriminaalkoodeksist lõplikult alles 1996. a. Rocco koodeks tühistati 1981. a.) Selline oli olukord 1965. aastal, kui Alcamos rööviti 26. detsembril, Santo Stefano päeval, 13 kohaliku noormehe poolt 17aastane Franca Viola. Asja eestvedajaks oli mitte just eriti hea mainega, aga jõukast perest pärit ja maffiaga seotud Filippo Melodia, kelle lähenemiskatsed oli Franca juba korduvalt tagasi lükanud. Röövin tüdruku, vägistan ta ja siis jääb talle ainus võimalus iseenda ja oma pere au päästmiseks parandusabieluga nõustuda. Selline asjade käik oleks Filippo muidugi ka igasugusest seaduslikust vastutusest säästnud, tahtis ta ju oma „rumalust“ parandada. 114
Filippo oli kindel, et kõik läheb plaani kohaselt. Filippo oli veendunud oma teguviisi õigsuses. Filippo poolt olid traditsioonid ja seadus. 2. jaanuaril 1966 Franca vabastati. Jäi üle ainult oodata röövija visiiti isale, kellelt ametlikult kätt paluda. Mõne päeva möödudes see toimuski. Franca isa ootas kokkulepitud kohas, täis ärevust. Tema teadis, et kokkusaamispaigal olid peidus karabinjeerid, kelle ta Franca nõudel ise oli kohale kutsunud, et Filippo Melodia arreteerida. Esimene sitsiilia neiu oli oma otsuse ISE vastu võtnud ja „ei“ ütelnud. Õnneks olid tal vanemad, kes oma tütre õnne aust ja neitsilikkusest väärtuslikumaks pidasid ning teda üksi ei jätnud. Nad teadsid ette, mis sellele järgnes... Surmaga ähvardamised, püstolitoru silme ees, maatasa tehtud viinamarjaistandus ning põletatud maamaja. Olid ajad, kus tapeti palju vähesema pärast... Sitsiillaste silmis oli tegemist fuitina’ga, tõlkes umbes „väike jalgalaskmine“. See ammune komme seisnes selles, et kui kaks noorukit, pahatihti ka alaealised, ei saanud oma vanematelt luba abiellumiseks, siis läksid nad salaja kodust mõneks päevaks ära. Nende päevade jooksul toimus eeldatavasti noorte seksuaalvahekord ja kuna neiu polnud enam „süütu“ ning oli seega pruudikonkurentsist väljas, siis pidi kiiruga pulmad kahe põgeniku vahel ära pidama, et asjad korda seada, et perekonna maine määritud ei saaks. Fuitina’l oli veel üks omapärane tahk. Paljud majanduslikult kehval järjel olevad pered lavastasid selle ise, et ära hoida väga kulukat ametlikku rituaali. Tuli sedagi ette, et kui „röövlist“ peigmehekandidaat oli liiga saamatu, 115
siis röövis pruut ennast ise, omal vabal tahtel otsustavalt autosse istudes ning poissi tagantkätt järele tõmmates, külarahva naeru saatel. Selle silmakirjaliku komejandi taga peitus aga pimedus ja nende tüdrukute suur üksindus, kelle elu üle otsustas röövija. Tüdrukute, kes said tunda vägivalda, kuna üks mees oli otsustanud endale naise võtta ja väljavalituks olid nemad. Naised on ju ikka sellised, et alguses ütlevad „ei“... Pärast fuitina’t ei olnud enam suurt valikut. Kui tahtsid iseenda ja oma lähedaste elu normaalsuse rööbastesse tagasi viia, siis käis see läbi abielu oma röövijaga. Kellele minna kuulutama, et sa poleks ealeski seda tahtnud, et sul tuli üle elada vägistamine? Kellele kaevata, et su elu ei saa enam kunagi õnnelik olema – ei juhul, kui kõik alla neelad, ega siis, kui vastu hakkad ning oma elu „märgistatult“ edasi elad, sundides selleks ka teised pereliikmed? Kes annab sulle õiguse, kui seadus sind ei toeta, kui avalikkus hakkab näpuga näitama ja vältima? On sul selleks jõudu? Franca otsus küpseb ainsa hetkega: „Kui nägin Filippot, püss käes, mu koduuksest sisse tulemas, teadsin kohe, et ma ei abiellu temaga kunagi.“ Pärast Franca vabastamist 2. jaanuaril ütleb isa: „Kui sa ei taha, ära tee seda... ma aitan sind.“ Bernardo armastus tütre vastu ületab aukartuse esiisade tribaalsete tavade ees. Ühte hoides elab Viola pere üle külarahva vaenulikud pilgud, ajakirjanike armee, kes pärast Filippo Melodia vahistamist kohale sõidab ja parlamentaarsed uurimised. Koos elatakse üle laimujutud, et Franca oli esialgu nõus ja hiljem tahtis intervjuudega raha teenida ning kuulsaks saada. Üksteist toetades oodatakse ära 116
lõplik kohtuotsus: Filippo Melodia saab kümneaastase vanglakaristuse. Kangelasi on selles loos mitu. Lisaks Francale tema isa Bernardo ja lapsepõlvesõber Giuseppe Ruisi, kellega tüdruk abiellub õige pea pärast protsessi. Franca veenis noormeest esialgu seda mitte tegema, kuna Filippo oli talle mõista andnud, et Francaga abielludes on mehe elupäevad loetud. Giuseppe aga vastas: „Eelistan elada kümme aastat sinuga, kui terve elu kellegi teisega.“ Kord lausub Franca tuntud saatejuhile Pippo Baudole, kes naist iga hinna eest intervjueerida tahab: „Mitte mind ei pea te intervjueerima, vaid mu meest. Te ju teate, mida ta tegi. Riskis eluga armastuse pärast.“ Filippo Melodia vanglakaristus saab otsa 1976. aastal, aga juba kaks aastat hiljem tapetakse ta ühe maffia arveteõiendamise käigus. Franca samm lööb esimese mõra Lõuna-Itaalia „au“-traditsiooni. Terve Itaalia hakkab endalt küsima, kus lõppeb esiisade „moraal“ ja algab naise otsustamisõigus oma elu üle. Temast saab valikuvabaduse ikoon, kelle nimi läheb entsüklopeediatesse ja kelle otsusest ning selle tagajärgedest tehakse doktoritöid. Francat ei täna mitte ainult kõik need tüdrukud, kes pärast teda parandusabielust keelduda otsustasid. Temale mõeldes on jõudu saanud paljud maffiale vastuhakkajad. Tema tõestas, et saab. Võime jagu saada hirmust, mis otsustusvõime halvab. Proua Franca Viola väidab ise: „Ma ei tea, kas sain millegi nii kangelaslikuga hakkama... Tegin lihtsat seda, mida süda ütles.“ Kas ongi tänapäeval midagi kangelaslikumat, kui teha seda, mida süda ütleb? 117