Proloog Ühel aprillikuu viimastest päevadest sai Karlstadi lillepood veidra tellimuse. Keegi tellis telefoni teel gerbera ja palus kaar dile kirjutada ühe teise nime, mitte enda oma. Lill pidi viidama kell kuus õhtul Scalateaternisse Västra Torggatan 1. Juhtnöörid olid põhjalikud ja üksikasjalised, ajendatud murest, et ülesannet ei täideta täiuslikult. Helistajale tundus see kõik olevat äärmiselt tähtis. Kümme minutit enne kuut kõndis lillepoe töötaja jahedas kevadõhtus Scalateaterni poole, käes paberisse keeratud gerbera ja kaart tekstiga: Mäletad mind? Kuidas me saaksimegi unustada ... Kohtume Karlstadi Stora Torgetil kell 22. Mul on karikakar nööpaugus. Ilse. Lillepoe töötaja andis lille piletiluugist sisse, selgitas, kellele lill tuleb anda ja et see peab toimuma aplausi ajal. Temagi juhised olid põhjalikud ja üksikasjalised, et miski ei läheks viltu. Seejä rel läks ta koju oma mehe juurde ja nad arutasid õhtusöögilauas, mis suhe see küll on, kus kasutatakse niisuguseid salakavalaid nõkse. „Ta peab seda meest väga armastama,” ütles lillepoe müüja, hääles midagi uut ja unistavat, mille peale tema mees, kes seal söögilauas oma tavalisel kohal istus, oli silmanähtavalt häiritud. „Sedasorti naised ei oskagi armastada,” ütles ta. „Arvad, et mees on hõivatud?” „Oma mehe jaoks ei hakka keegi sellist jama välja mõtlema.” 5
„Võib-olla peaks.” „Kui naised valiksid saadaval olevaid mehi, ei oleks neil pärast vaja niimoodi hiilida ja jantida. Näitlejad on vist kõik parajad naistemehed?” Lillepoe müüja pani noa ja kahvli käest ning ütles: „Ta kibeles kangesti. Helistas mitu korda ja küsis üle, kas me ikka kirjutasime kaardi peale Ilse, mitte tema nime. Ta ütles Ilse nime kolm korda tähthaaval ja poole kuue ajal kontrollis, kas ma hakkan juba minema. Ta oli nagu häbelik ja samas ka nõudlik, muudkui tüütas ja siis vabandas, et meile lisatööd tekitab. Oma moodi liigutav. Aga ikka imelik ka.”
Ester Nilsson oli jõudnud sellesse ikka, kus sünnipäeval saadakse vanemaks. Ta märkas muutust kolmekümne seitsmeselt. Viimase viie aasta jooksul oli ta avaldanud veel neli õhukest tihedas tekstis kogumikku, kaks antilüürilist lüürikat ja kaks filosoofilist uuri must. Armuasjus oli ta olnud vahetpidamata ja täiel rinnal tegus, koormamata end pärssivate õpetussõnadega – täpsemalt öeldes leidis ta, et sedasorti õpetussõnade järgijatel oli oht elada mures ja kurbuses, passiivset elu, mida juhib hirm tõrjumise ja läbi kukkumise ees. Seda võib väljendada ka nii, et Ester ei olnud muutunud küüni liseks, vaid kannatas teatud tüüpi naiivse eelarvamustevabaduse all: iga olukord ja inimene oli uus, neid tuli hinnata nullist ja oma mõõdupuu järgi, neile tuli anda võimalus eirata looduse diktatuuri ja toimida õigesti. Viimase poole aasta jooksul oli ta kirjutanud oma esimese näi dendi, mis pidi sügisel Västeråsi maakonnateatris lavale tulema. See näidend osutus tema edaspidises elus pöördeliseks, aga sellest ei teadnud ta veel midagi. Näidendi pealkiri oli „Kolmindus” ja see oli nukker mõtisklus armastuse piinade üle. Ester Nilssoni eesmärk oli olnud psühholoogiline realism, kuid kriitikute arvates oli tegemist absurdiga. See oli augustis, teksti kärpimisel, kui ta kohtas Olof Steni, üht näidendi osatäitjat. Ester ei olnud temast varem kuulnud, kuid juba esimese koos veedetud päeva järel tundis ta sees tuttavat värinat, mida tal ei olnud mõtteski tagasi hoida. Teda võlus, kui das Olofi puhas, haavatav ja alasti pilk jäi tema omasse pidama, eriline oli ka tema madal meloodiline hääl, see, mida ta ütles või 7
ütlemata jättis, et ühtegi labasust ei lipsanud üle ta huulte, pigem jälgis ta toimuvat kaine vaoshoitusega, mis Estrile väga meeldis. Ülejäänu oli äratundmine, keemiliste eritiste kohtumine ja sobi mine, nii et seal ei olnud midagi imestada ega küsida. Armumine ei vaja sõnu ega süntaksit, ükskõik kui uhkeid tähekooslusi sel teemal ka ei moodustataks. Olof Sten kandis härjaverepunast särki, mis oli selle aastaaja kohta liiga soe, ent tema tundus selles jahe. Ester küsis mehelt esimese asjana, kuidas ta oma nime kirjutab. „F-i ja ühe e-ga,” ütles mees ja vaatas talle veel kord palju tähendavalt otsa. „Kolmindus” rääkis õnnetus abielus lõksus olevast mehest, kes kohtab teist naist, kuid ei suuda oma naist maha jätta. Näidend ei olnud prohvetlik. Miski ei ole prohvetlik. See, mis paistab ennus tusena, on lihtsalt kõrgendatud tähelepanu juhtunu suhtes. Mis on juhtunud, juhtub varem või hiljem uuesti, kusagil, kunagi. Sageli juhtub see sama inimesega, sest kõigil on omad mustrid. Kui näitetrupp pärastlõunal laiali lagunes ja eri suundadesse hajus, otsis Ester Olof Steni üles, et esitada talle üks kõrvaline küsimus, mille väljamõtlemine oli tal mõned minutid aega võtnud. Viisist, kuidas Olof temaga suhtles, võis välja lugeda, et tema elus ei ole kedagi erilist. Õhtul sõitis Ester rongiga Västeråsist koju, igat sus rakkudes, närvides ja soontes möllamas. Kui ta Centralenist tulles mööda Fleminggatanit üles läks, oli ta mõtetes ruumi vaid embustele ja edasistele strateegiatele. Järgmisel päeval saatis ta Olofi kodusel Stockholmi aadressil oma värskeima luulevihiku tervitusega, mida ta pikalt viimistles, et see mõjuks kerge ja hooletuna. Vähem kui nädala pärast, kui Olof oli nädalavahetusel kodus käinud, saabus käsitsi kirjutatud tänu. Olof kirjutas, et loeb Estri luulet suure huviga. Ester kirju tas siis uuesti ja küsis, kas nad ei võiks proovide vahelisel ajal 8
koos ühed kohvid teha. Möödus veel üks nädalavahetus ja paar argipäeva ning siis helistas Olof Västeråsist ja ütles, et luges Estri raamatu läbi ja see meeldis talle. Kohvijoomise kohta ei öelnud ta siiski midagi. Vähemalt ei tabanud Estri kõrv midagi sellist. Alles tükk aega hiljem taipas ta, et Olof oli tema ettepaneku vastu võt nud, aga nii krüpteeritult ja varjatult, et Ester ei saanud arugi: kui kõne oli juba mõnda aega kestnud, mainis Olof, et ta oli nädala vahetusel Skånegatanil kõndinud mööda ühest kohvikust, mida ta varem ei olnud näinud, ja see tundus hubane. Kas Ester oli seal käinud? Nende omavaheline side oli veel liiga värske, et Ester oleks osanud Olofi jutust välja lugeda, et too tahab temaga meeleldi kohvikusse minna. Veel vähem sai ta aru, kui mees, saamata temalt vastust, lisas, et ta ei ole eriline kohvisõber ega kohvikus istuja, aga kui läheduses on avatud uus kohvik, teeks ta muidugi erandi. Kõik oli peenelt välja arvestatud, ja seda teadlikult. Edaspidi harjus Ester vähehaaval Olof Steni negatiivsete jaatustega ja temast sai nende kogenuim tõlgendaja. Ester arvas, et ei saanud oma ettepanekule jaatavat vastust, ja tõmbus tagasi ebameeldiva tundega, et oli signaale valesti tõlgen danud, ning tundis kerget kahetsust, et nendevaheline vaieldamatu laeng ei materialiseerugi ekstaatilises kohtumises. Estri vaikimise peale helistas Olof nädala pärast ise ja küsis kokkusaamist, sest tal oli paar küsimust oma rolli kohta, mille Ester oli kirjutanud. Tal olevat kolmapäeval Stockholmis hamba arsti aeg. Nad kohtusid Pelikanis, sõid vorstiga makarone ja ajasid juttu.
Olof ja Ester olid nagu kaks hammasratast. Hammasrattad ei kasva üksteise sisse ega külge. Nende puhul ei kao piir, kus algab üks ja lõpeb teine, kuid nad toetavad teineteist, veavad teist edasi, on täielikult teineteise jaoks kohandatud. Nii tundus Estrile. Üksi on hammasratas kõigest üks sakiline paigalseisev artefakt, mil lel puudub otstarve ja eesmärk. Ka nii võib, aga liikumiseks on vaja kahte, muidu jääb hammasratta sisemine potentsiaal ja ees märk teostamata. Kahjuks toimivad hammasrattad ka kolmekesi, mehaanilisest vaatepunktist lausa suurepäraselt. Selgus, et Olof Sten oli juba oma kümme aastat abielus ars tiga, kes töötas Borlänge haiglas ja sõitis nädalalõppudeks nende ühisesse koju Stockholmis Södermalmil. Naise nimi oli Ebba Silfversköld ja tema isa oli nüüdseks lahkunud maalikunstnik Gustaf Silfversköld, Rootsi kultuuriajaloo võõrandamatu osa, ehkki süngest pruunist ajastust. Seega elas Olof oma naisega visiitabielu, kus koos veedeti nädalalõpud ja suved. Mõlemal olid varasemast abielust täiskasvanud lapsed. See oli Estri poolt kõva valearvestus. Olof ei olnud oma abielu varjanud, aga ta polnud selle kohta ka midagi öelnud, nad liht salt ei olnud sellistel teemadel rääkinud, ent Ester leidis siiski, et mees oleks võinud oma naist mainida, mitte kasutada enda elust rääkides ainult mina-vormi. Ent niipea kui pettumus oli vaibunud, mõtles ta, et Olofi käitumine käsikäes ainulaadse kontaktiga, mis nende vahel nõnda kiiresti oli tekkinud, viitas sellele, et mehe abielu oli lagunemas. See oli ainus mõeldav seletus. Ükskord pidi ju minema teisiti kui eelmistel kordadel, alati ei saanud minna samamoodi, inimesed olid ometi erinevad. Kui ta 10
piisavalt palju kordi proovib, ühtib tulemus viimaks tema näge musega sellest, kuidas asjad siin maailmas peaksid olema. Kuu aega pärast esimest kokkusaamist helistas üle kere igatsu sest värisev Ester Olofile, teades, et mees on oma Stockholmi kodus üksi. Neil oli pikem kõne. Kusagil vestluse keskel mainis ta, et mõtleb pidevalt Olofi peale. Vastus tuli kohe ja täitis Ester Nilssoni justkui õnnegaasiga, mis tõstis ta tema Sankt Görans gatani korteri voodilt õhku. „See on vastastikune,” ütles mees ja poetas siis, et tema naine on valves ja tuleb alles järgmisel päeval, mispeale tekkis telefonis vaikus, kuni Olof lisas: „Mida me siis nüüd teeme?” Kõrgustes on mõtted hõredamad, mistõttu Ester ei pööranud tähelepanu asjaolule, et täpselt sama eesmärgiga oli samasugust küsimust talle varemgi esitatud ja see ei lõppenud hästi. Mida me teeme, mõtles ta. Mina suren igatsusest ja sina hakkad lahutusasju ajama, vaat mida me teeme. „Me võime ju väljas klaasikese juua, kui sa järgmine kord kodus oled,” ütles ta. „Võime.” „Ma mõtlesin selle üle, mida sa viimati ütlesid.” „Mida ma ütlesin?” „Et sul on „nomaadi hing” ja et sa oled alati tahtnud selline olla. Et „näitlejad on ilma identiteedita inimesed, kellel puudub tuum”. Ma tahaksin selle kohta rohkem kuulda. Ma leian, et liikuv mina on hea asi, kui sa seda mõtlesid, nagu ka see, kui inimene ei arva, et ta on igavesti üks ja jagamatu. Nii muutub inimene paindlikumaks, sest tal ei ole vaja mingit püha ego kaitsta.” Ta sai rohkem kuulda ja näha ning tagantjärele isegi oma aru saamu revideerida. Estrile meeldis, et Olof oskas teha täpseid tähelepanekuid, ehkki mitte see ei olnud teda ligi tõmmanud, kuna 11
armumine ei ole rafineeritud, vaid primitiivne. Armastatakse neid, kellega koos olles saab vaba voli anda nendele osadele endas, millega tuntakse end kodus ja mugavalt, olgu need osad siis kah justatud või terved, katkihõõrutud või läikivalt siledad. „Ma olen üsna kindel, et minu mõtted ei ole siiani kedagi huvi tanud,” ütles Olof. Ester jäi veel kauaks lamama ja suurelt unistama. Olofi abielu oli lagunemas, selles polnud vähimatki kahtlust. Tal tuli vaid oodata.
Västeråsis oli „Kolminduse” esietendus. Publiku hulk kasvas iga nädalaga, kuna inimesed rääkisid üksteisele, mida nad olid teatri saalis näinud ja kogenud. Armukest mängiv näitlejanna rääkis etendust vaatama tulnud Estrile, et saalis oli kuulda peamiselt abielunaistest ja armukestest koosneva publiku iga hingetõmme, ohe ja häälitsus. Oktoobri keskel helistas Olof ootamatult ühel etendusevabal esmaspäeval ja küsis, kas Ester tahaks tulla temaga kaasa Karla vägeni galeriisse, kus pandi üles Gustaf Silfversköldi teoseid tema 102. surma-aastapäeva puhul. Kunstniku hiilgeaeg oli olnud 1930ndatel ja mõned aastad peale. Olofil oli vaja Ebba nimel galeristiga rääkida. Estrile ei meel dinud see sundimatu toon, millega nüüd abikaasast räägiti, aga et teda kaasa kutsuti, oli muidugi paljutõotav. Galeriist lahkudest küsis Olof tema arvamust Gustaf Silfver sköldi kunsti kohta. Ester vastas, et see on sünge, tagurlik ja vana aegne. „Täpselt nagu ta ise,” ütles Olof naeru mugistades. Sügis oli täies hoos ja kõnniteid katsid kollased lehed. Nad läk sid, kuhu jalad viisid, ja sattusid Sveavägenile Jensens Bøfhusi. Kell oli neli. Kell kuus pidi Ester olema ABF-i seminaril sealt mõnesaja meetri kaugusel. Olof tellis veiseliha, Ester jõi tassi rohelist teed, sest ta oli lubanud ühe seminaril osalejaga pärast õhtust sööma minna. Seal restoraniketi ilmetus steriilsuses, taustaks lastega perede ligimeelitamiseks mürisev pehme jäätise masin, ütles Ester Nilsson sel pärastlõunal Olof Stenile, et tema on see mees, 13
kellega ta tahab oma elu jagada. Nad olid niisama lobisenud ja Ester oli kartma löönud, et aeg saab otsa ja ta ei jõuagi lagedale tulla oma tähtsa sõnumiga, mille ta oli otsustanud edastada just täna. „Ma tahan oma elu sinuga jagada.” Ta mõtles, et seekord peab ta end algusest peale selgesti väl jendama. Midagi ei tohtinud jääda ebamääraseks. Olof võpatas, põrkas tagasi ja hüüatas: „Aga sa ju ei tunnegi mind!” See väide ajas Estri segadusse, sest see oli tõsi, kuid ta otsustas mitte taganeda. „Piisavalt, et teada. Ja varsti tunnen sind juba paremini.” Olof hakkas võtmekimbuga, mille ta närviliselt taskust haaras, pabersalvrätti puruks torkima. Ester ei öelnud rohkem midagi. Ta mõistis, et oli käitunud rumalasti ja kõigi nõuannete vastaselt, kuid ta oli väsinud otsustusvõimetute inimeste järele ootamast ning ta ei tahtnud jätta Olofile võimalust keerutama hakata ja väita, et tema ei teadnud, mida Ester mõtles, ja Ester pidi ise aru saama, mis seis on, kuna tema on ju hõivatud. Ester tahtis Olofilt juba varases staadiumis vastuse välja pressida, et teada, kas minna edasi või pöörata kohe tagasi. Olof ei öelnud ei, see oli põhiline, ta ei öelnud ei. Ta põrnitses lauda, kus lebas nüüd täiesti ribadeks tehtud salvrätt, vaatas Est rile tõsiselt otsa ja ütles: „Seda ei kuule just iga päev, et keegi tahab sinuga oma elu jagada. See on muidugi väga liigutav.” Järgneva kuu jooksul nad ei rääkinud, kuid kohtusid korra. See oli siis, kui Ester sõitis Västeråsi oma näidendi esitust vaatama. Kohtumine oli kramplik ja Olof hoidis eemale, mille peale Ester keeras masendunult selja, mispeale Olof omakorda vahetult enne Estri ärasõitu talle kõrva pomises: „Teeme nii, et kohtume pärast mänguperioodi lõppu, kui ma Stockholmis tagasi olen.” 14
Järgnes sügis täis lootust ja igatsust ning Estri süda ähvardas lõhkeda. Juba paar päeva pärast mänguperioodi lõppu helistas Olof ja kut sus Estri Djurgårdenile Blå Porteni restorani lõunale. Kohavalik viitas sellele, et Olof tahtis temaga koos aega veeta, et teineteist paremini tundma õppida, viitas uuele faasile, vanalt uuele üle minekule, viitas sellele, et Estri arvestused olid olnud õiged, eriti kui Olof oli mõelnud minna praamiga. Päev, mil kõik võis alata, oli käes. Kohtumine oli kokku lepi tud kella kaheteistkümneks Djurgårdeni praami väljumiskohas. Estril oli ootusärevusest klomp kurgus. Oma korteris, mida ta viie aasta jooksul õieti möbleerinudki polnud, sest oli pidevalt sealt lahkumas, takistuseks vaid see, et tal ei olnud kuhugi minna, pani ta sel hommikul voodisse puhta voodipesu ja köögilauale vahariide, mille ta oli eelmisel päeval Götgatanilt ostnud. Veidi maad edasi samalt tänavalt oli ta leidnud kolm ilusat juugend lampi, mis kaunistasid nüüd aknalaudu. Novembri lõpp oli käes ja väljas pidevalt pime. Ester lootis lambid pärastlõunal Olofi jaoks põlema panna. Täpselt kell kaksteist seisis ta kail ja ootas niiskusest hallis uduvines. See oli üks selliseid päevi, kui miski ei liigu, kõik seisab paigal. Olof jäi veerand tundi hiljaks. Ester oli kindlalt otsustanud tema hilinemist mitte kommenteerida, kuid märkas mehe liigutustes teatavat rahutust. Ta mõtles, et võib-olla oli Olof eelseisva pärast ärevil – see oli ikkagi suur samm edasi. Saabudes ütles Olof esimese asjana, et pole mõtet Blå Por tenisse sõita, nad võivad ka vanalinnas mõnes lihtsamas res toranis lõunat süüa, saab kiiremini. Estri hääletut, kuid silma nähtavat hämmingut nähes muutis ta meelt ja nad ostsid piletid. Nad olid peaaegu ainsad Djurgårdenile sõitjad ja nende väheste 15
sõiduminutite jooksul mainis Olof oma naise nime lausa mitu korda. Kui ta märkas, et Estri ilme muutus selle peale morniks ja tõrjuvaks, ei maininud ta enam oma naist, kuid see rõhus Estrit veel ka siis, kui nad vahtralehtedes sahistades laevast restoranini viivat lühikest teed kõndisid. Oli neljapäev ja järjekord Blå Portenis oli harjumatult lühike. Nad otsustasid praetud räime, kartulipudru ja pohlasalati kasuks ning istusid saali keskel asuvasse lauda, teiste kuuldekaugu sest välja. Olof hoidis nuga ja kahvlit püsti peos, valmis toidu kallale asuma, kuid enne tahtis ta ära öelda, mida ta oli tulnud ütlema. Ta vaatas Estrit. Toit läikis taldrikul rasvaselt. Olof võttis justkui hoogu. Ester jõudis mõelda, et ta hoiab nuga ja kahvlit käes nagu laps ja et see on armas. Ent seejärel ei tun dunud enam miski armas, sest Olof ütles iga sõna aeglaselt rõhutades, nagu siis, kui inimene on julgust kogunud ja endast võitu saanud: „Ma arvan, et sa lõid endale Pygmalioni.” Ester ei saanud aru, mida ta sellega öelda tahtis, küll aga seda, et see oli suunatud tema vastu. Ta kangestus, oli tardunud, vait ja külm. Selle peale oli Olof sunnitud täpsustama: „Sa lõid ühe tegelaskuju ja armusid temasse.” Estrit masendas eriti see, et Olofi silmis ei olnud ta võimeline ei endas ega oma tunnetes selgust saama. „See oli sinu näidend ja sulle meeldis minu osatäitmine. Ees kätt meeldis sulle see roll. Sa armusid enda tegelasse.” Väita, et talle meeldis Olofi esitus, nõudis ikka üksjagu ülbust, leidis Ester oma vaakumis. Ehkki ta oli sügise jooksul korduvalt Olofi esitust kiitnud, ei olnud see mingi fakt, mida korrutada. Inimeste kiitmiseks ja kritiseerimiseks leidus muidki põhjuseid. „Miks ma peaksin midagi nii imelikku tegema nagu armuma enda kirjutatud tegelasse? Sinu mängitud roll ei olnud isegi eriti sümpaatne.” 16
„Sa ikka tead Pygmalioni?” küsis Olof. „Jah, ma olen Shaw’ näidendit lugenud.” „Ma pean silmas Pygmalioni müüti. Kreeka müüti. Mehest, kes armus enda tehtud skulptuuri.” „Sa siis arvad, et minu tunded ei ole sinuga seotud?” „Õige pisut.” Olof sõi olukorrale sobimatu elurõõmuga oma taldriku tühjaks. Ta oli saanud südamelt ära öelda ja tundis end kohe paremini. See seletas tema hilinemist ja abikaasa korduvat nimetamist sõidu ajal, nagu ka tema kammitsetud olekut. Kogu raskus oli Olofilt Estrile üle kandunud. „Kas maitses?” küsis Olof. „Mitte eriti.” „Sulle ei maitsenudki?” „Ei. Mul läks isu ära.” Olof mõtles ja ütles: „Me võime ju aeg-ajalt kohtuda, eks siis paistab, mis edasi saab. Pole vaja nii palju otsustada.” Mitte jälle, mõtles Ester, nüüd aitab, nüüd ma tõusen püsti ja lahkun. Ta istus edasi ja sõi lõpuni. Siis jalutasid nad mööda Strand vägenit linna poole, Olofi algatusel käe alt kinni. Grevgatani kõr gusel jäi Ester seisma ja embas Olofit pikalt, Olof vastas samaga, ise öeldes, et ei peaks nii tegema. Nad lähenesid Dramatenile, teineteise vastu liibudes, kui Olof kuulutas: „See ei tule kõne allagi, et ma Ebba maha jätaksin.” Ester mõtles, et täpselt niimoodi räägib abielus inimene, kui kohtab kedagi, kes raputab tema alustalasid. Kui inimene midagi väga tahab, ütleb ta sageli vastupidist. Paraku ei olnud alati aru saada, kas tegemist oli ausa ülestunnistusega või risti vastupidi. See küsimus nõudis pikka ja põhjalikku tõlgendamist, mille ees Ester kunagi tagasi ei kohkunud. 17
Olofi sõnade tõsiselt võtmine oleks Estrile säästnud palju aega ja vaeva, aga ühtlasi oleks ta ka paljust imelisest ilma jäänud. Estril oli üks sõbranna Lotta. Tema rõhutas sageli: „Võta ini mest sõnast, nii on kõige lihtsam ja praktilisem. Ära tõlgenda, lihtsalt lähtu sellest, et nad mõtlevad oma sõnu tõsiselt.” Lotta oli tark ja ettevaatlik. Ester leidis, et alles tärkaval armusuhtel ei olnud lootustki kuhugi areneda, kui olla tark ja ettevaatlik ning võtta inimesi sõnast, sest sel puhul oli keel just vahend iseenda petmiseks, raskete otsuste vältimiseks, armastusest pääsemiseks. Suurtelt luuletajatelt oli Ester teada saanud, et inimesed kartsid armastust, sest see kandis endas ülima õndsuse ja samas ka valu saima kaotuse seemet. Olof ja Ester läksid üle skulptuure täis Raoul Wallenbergi väl jaku. Ester ütles, et talle see väljak meeldib, ja viis jutu 90ndatel skulptuuride valikul tekkinud vaidlustele. Nad olid ühel meelel, et kunst võib ärritada juba oma vormiga ja eriti siis, kui vorm oli sisuks, nagu siin. „Tõenäoliselt mõtles kunstnik, et Wallenberg oli ise nagu monument,” ütles Ester, „ja sellepärast ei tahtnud talle monu menti teha.” Olof küsis, kuidas ta jaksab pidevalt kõige kohta midagi arvata. Ester kuulis, et küsimus ei olnud paljalt küsimus, vaid mürginool, kuigi seda saatis naeratus. Estrile ei meeldinud, et Olof tahtis mürginooli saata, ja vastas kuivalt, et tema jaoks on see loomulik, ta elatub sellest ja peab jaksama. See polnud imelikum kui see, et Olof teenis leiba kellekski teiseks kehastudes ja pidi ka alati jaksama, õhtust õhtusse. „See on üldse üks veider tegevus,” ütles mees. „Mis on veider?” „Näitlemine. Kummaline amet, ma pole seda kunagi endale soovinud. Ma olen elus pikki perioode muid asju teinud, päris tööd, ja tegelikult olen ma kogu aeg tahtnud näitlejaametit maha panna.” 18
Ta pigistas Estri käsivart ja Ester nihkus talle veelgi lähemale. Tal oli kange tahtmine küsida, kas käe alt kinni hoidmine pole mitte liiga riskantne, kuid nähes suurt lõhet mehe sõnade ja tegude vahel, otsustas ta pigem tegusid usaldada. Kuna ta ju tahtis, et Olof tal käe alt kinni hoiaks, siis ta vaikis. Nad läksid mööda Arsenalsgatanit Kungsträdgårdeni poole. Seal liikus palju inimesi, enamik ülikondades ja kleitides. Kui nad olid just Kungsträdgårdsgatani ülekäiguraja ületanud, ütles Olof, et Estriga on nii uskumatult tore ja inspireeriv vestelda, nagu räägiks mõne mehega. Ester vaatas talle üllatunult otsa ja otsis tema näost midagi, mis neid tahumatuid sõnu siluks. Ta ei tahtnud uskuda, et Olofi maailm oli nii lihtlabane, et seal ei olnud kohta huvitavatele vestlustele naistega ja kui mõne naisega oligi huvitav vestelda, suhtuti temasse automaatselt kui mehesse. See andis tunnistust puudulikust suhtlusest oma naisega, mis oli hea, aga ka Olofi piiratusest. „On see sul mingi aristoteleslik deduktsioon?” „Mis see veel on?” „Kõik, kellega on huvitav vestelda, on mehed. Ester Nilssoniga on mul huvitav vestelda. Järelikult Ester Nilsson on mees.” Olof muigas. „Paraku on mul selline suhtumine kujunenud, kuigi niimoodi otse öeldes kõlab see üsna vildakalt.” „Siis pead oma suhtumist muutma. Minuga on sul võimalik saada kõik ühes.” Olof oli Estri vankumatust poolehoiust silmanähtavalt meelita tud. Kell oli pool kolm. Kell kolm oli Olofil midagi ees. Veerand ühest kokku saades oli ta esimese asjana öelnud: „Mul ei ole terve päev aega.” Ester oli arvanud, et neil on aega terve päev ja kogu ülejäänud elu, nüüd, kus nad said viimaks korralikult kohtuda, aga ta nägi väga selgesti, et nimelt seda Olof tunnetas ja tahtis ära hoida. 19
Lähedust saab vältida hõivatusega. Määrata üks kohtumine teise otsa oli parim viis hoida endast eemal seda, kes alati soovib ena mat. Ent kui nad Tegelbackenile jõudsid, ei paistnudki see teine koh tumine enam nii tähtis olevat. Olofi buss tuli Stadshuseti poolt ja oli parajasti viadukti all, kui ta võttis Estri käe ja ütles: „Kas lähen järgmise peale?” „Ma ei tea.” Ester tahtis ainult koju surema minna. Selle päeva sõnum oli hüvastijätt. Teda ei rahuldanud „saame aeg-ajalt kokku” ja „vaa tame, mis elu toob”. Buss tuli ja sõitis ära. Olof seisis peatuses, hõõrus oma habemetüügast vastu Estri põske ja otsis huultega Estri suletud suud. „Sinuga on nii hea rääkida.” Kuna „rääkimine” oli just defineeritud erootilise armastuse vas tandiks, ei tundnud Ester tema sõnadest rõõmu. Olof andis talle suule musi ja sõitis järgmise bussiga Södermalmi. Ester jalutas nördinult kodu poole, üle Vasagatani ja Kungsbro, mööda Fleminggatanit üles Fridhemsplanile. See tee oli koledam. Ta ei valinud ilusamat teed, mis kulges piki Karlbergskanalenit või Hantverkargatanit, kuigi Tegelbackenilt oli sinna lühem maa. Ta ei tahtnud täna näha midagi ilusat, isegi kui see oli mähkunud halli niiskesse novembriudusse. Koduteel mõtles ta, et tema probleem oli selles, et ta hakkas iga kord oma väljavalitus elu mõtet nägema. Ta nägi vaid meest, kõik muu jäi varju. Arglikust, hajutatud ja kobavast taskulambivalgu sest polnud juttugi, ei, tema suunas oma kitsa ereda valgusjoa hirmuäratava täpsusega objektile ja põletas kogu oma igatsuse perforeerimisjõuga sellesse augu. Nüüd tuli lamp kustu panna. Olof ei tahtnud sama, mida tema. Sellest, et ta bussipeatuses kõhkles ja lahkumisel huuled tema suule surus, ei olnud mõtet kinni hoida. Ta ei tohtinud sellele 20
liialt tähtsust omistada ja jälle tõlgendama hakata. Olof tahtis ainult natuke lõbutseda ja Estri tähelepanu saada. Alati muutub ihaldusväärsemaks see, kes enam ei klammerdu ja kellest on oht ilma jääda. Olof oli edastanud selge sõnumi. Ester aktsepteeris seda.
Ester jõudis koju, heitis voodisse ja vahtis lakke. Mõne aja pärast hakkas ta sõbrannadele helistama, et valule žgutt peale panna. Kõik sõbrannad olid meeleldi valmis kohtingu tulemusi kuulama. Ester jutustas algusest lõpuni ja igaühel oli asjast eri nev arvamus. „Jookse, Ester, jookse!” ütles Lotta. „Ja tee seda kohe.” „Ta on abielus,” ütles Fatima, „ja abielumehe kohta on ta lii gagi aldis sinuga oma naise selja taga korduvalt kohtuma. Ole õnnelik, et sa said sellest teada enne, kui omadega päris sees oled. Hetkel ei ole sul palju kaotada, mõne kuuga saad sellest üle.” „Võta rahulikult,” ütles Elin. „Küsi endalt, mida sina tahad, mitte mida tema tahab. Ja siis tee oma tahtmist mööda ja ära hooli meie või Olofi arvamusest.” „Ta võtab uuesti ühendust,” ütles Lotta, „aga sina jää endale kindlaks ja ära kuula teda.” „Oleks ta täna öelnud, et tahab lahutada, aga ei saa seda uisa päisa teha,” ütles Fatima, „siis soovitaksin sul vastu pidada. Aga tema tahab sinuga salasuhet arendada ja ütleb, et sul ei tasu loota, kuigi teab, mida sina tunned. Ei. Kui suudad, jäta ta juba täna sinnapaika ja ava end parem kellelegi, kes ei saa ilma sinuta elada.” „Sa ütlesid, et ta tahtis järgmist bussi oodata?” küsis Vera mõt likult. „Suudles sind peatuses ega kiirustanud koju? See võtab aega, midagi pole veel otsustatud. Kõik sõltub sellest, kui kaua sa vastu pead.” „Sõltub või?” küsis Ester ja tundis, kuidas lootus avanes rinnus nagu roos. 22
„Ole kannatlik, ühel päeval saad ta endale.” „Arvad?” hingeldas Ester. „Kas sa tõesti usud seda, Vera?” „Ta on selline aeglane tüüp.” Elin ütles: „Mulle see asi ei meeldi, aga see on sinu suhe ja ainult sina tead, mida sa suudad taluda. Mida sa minult kõige rohkem tahad kuulda?” „Tõde tema tõeliste tunnete kohta.” „Seda ei oska meist kahjuks keegi öelda.” „Mis sa arvad, kas ta ise oskab?” „Oleneb, kes ta selline on.” Ester vaagis sõbrannade eri seisukohti terve ööpäeva ja tegi siis otsuse. Ta kustutas Olofi numbri telefonist ja oli valmis temast enam mitte kunagi midagi kuulma. Ta ei kavatsenudki taas kord langeda teadmatuse sohu. Ta tühjendas end lootustest ja igatsusest ning leppis mõttega, et nüüdsest algab uus elu. Ta ei olnud kohtingult koju jõudmisest saadik midagi mõistlikku teinud ja tundis, et on viimane aeg Olof seljataha jätta ja oma eluga edasi minna. Just siis tuli sõnum: „Ma võib-olla ei väljendunud piisavalt selgelt ja jätsin vale mulje. Ma olen sinu tunnetest muidugi meelitatud, aga ma saan neile vastata vaid sõprusega. Sa meeldid mulle! Sul on lahe huumorimeel. Isevärki reserveeritud olek. Intrigeerivad mõtted. Sa oled super! Jääme selle juurde. Muidu läheb liiga keeruliseks. Vähemalt minu jaoks. Olof.” Hetkega lendasid kõik mõistlikud läbikaalutud otsused vastu tae vast, sest Estri filoloogimeele eest ei jäänud varju tõsiasi, et selle sõnumi juures oli oluline pigem tegu kui sisu. Sisu poolest oleks 23
see sõnum võinud ka saatmata jääda, sest kõik oli juba öeldud ja niigi selge. Ester nägi, et Olof oli hoolega sõnu valinud. Ta ei olnud eriti sõnaosav, järelikult oli ta teksti kallal kõvasti vaeva näinud. Sõnum koosnes neljast osast. Esimene kirjeldas Estrit (super, huumorimeelega, isevärki reserveeritud olekuga). Teine osa rääkis sellest, et Olof ei saa paraku tema armastusele vastata, kuigi tege likult tunneb kiusatust – Olof kartis tagajärgi („liiga keeruline”), järelikult iha ja igatsus olid olemas. Estrile sellest piisas, pinnas oli sobiv ja Olof saatis selle sõnumi ainult selleks, et Estrile sellest teada anda. Kolmas osa oli ilmselge vabandus („ma ei väljendu nud piisavalt selgelt”). Sellega rõhutas Olof, et ta tahab, kuigi ei tohiks, sest segaselt oli ta väljendunud vaid ühel põhjusel, nimelt selle keelatud kiusatuse tõttu, mida Ester temas tekitas. Neljas osa oli kõige tähtsam. Sõnumi saatmine olukorras, kus kõik oli selgeks räägitud, ei saanud tähendada muud kui soovi edaspidi kohtuda, koos kõigega, mida see võis kaasa tuua. Ester mõistis, et Olof ei olnud valmis otsustama. See pani temas armastuse tunded spinnakerina keerlema. Olofi kohmakas katse Estrile kaude mõista anda, et ta soovib temaga kohtuda, kutsus Estris esile tohutu õrnusepuhangu. Vera ütles, et Estri tõlgendus oli ülekuumenenud aju tagajärg. Ta ütles, et Olof kirjutas, et ei taha temaga armastust, vaid sõprust. See selgitab ka, miks ta üldse sõnumi saatis, kuigi kõik oli öeldud. Ester vaidles vastu, et nende vahel tekkinud side oli algusest peale midagi muud kui sõprus. Selles ei olnud võimalik eksida ning Olof oli ometi piisavalt vana ja kogenud teadmaks, kui või matu on sõlmida sõprust kellegagi, kes on sulle just öelnud, et tahab sinuga oma elu jagada. Ester oli nimelt veendunud, et ta ei hinnanud toimuvat valesti, kuid vajas kindluse mõttes märki. Ja esmaspäeva õhtul toidu poest tulles nägi ta eemalt, kuidas Olof seisis tema majaukse ees, nägu vastu uksetelefoni. Valgus oli nõrk, kuid enam kui piisav, 24
et Olofi kuju ära tunda. Ester jäi seisma ja ootas, teadmata, kas peaks endast märku andma. Siis läks Olof kiirel sammul minema ja kadus nurga taha. Ester ei suutnud hüüda. Kodus telefoni kont rollides nägi ta, et keegi oli teda äsja alt ukse juurest otsinud. Nelikümmend viis minutit hiljem helistas Olof oma kodunumb rilt. See klappis ajaga, mis kulus bussi ootamiseks, viie kilomeetri maha sõitmiseks ja julguse kogumiseks, et Estrile helistada. Ester kuulis siirast paluvat tooni, mis oli Olofi puhul midagi uut. Olof küsis, kuidas tal läheb ja kas ta sai reedel tema sõnumi kätte. Ta mainis, et käis täna pärastlõunal galeriis, mis asub Estri kodu kandis, ja lootis teda kohata. Estri süda seisatas ja lootus tärkas taas. Nad leppisid kokku, et kohtuvad järgmisel päeval, lähevad matineele ja seejärel koos õhtust sööma. Olof Sten oli kohati väga tundlik mees. Õigupoolest teda kino ei huvitanud, kuid ta lasi Estril otsustada, sest tema enda konto hakkas tühjaks saama. Kuna ta oli pidanud Estri pärast tegema nii suuri pingutusi – pikki sõnumeid saatma, helistama, ukse taga seisma ja galeriiskäigu üles tunnistama – pidi ta vastukaaluks vähemalt kinno hiljaks jääma. Liiga suurt huvi ei saanud ka välja näidata. Medborgarplatsenil oli lumesodi vallidesse lükatud. Seal käi sid jõuluettevalmistused külg külje kõrval narkarite argipäevaga. Ester hingas kergendatult, kui nägi Olofit üle väljaku tulemas, seegi kord pea veerand tundi hiljem kui kokku lepitud. Nad ostsid piletid. Filmi ajal oli Ester torkivalt teadlik Olofi kehast enda kõrval ja tal oli kogu aeg tahtmine talle kaela viskuda. Olofi rasked hinge tõmbed reetsid, et ta tundis sama. Ester liikus oma kinotoolist Olofi teadvusesse ja tundis selgesti, kuidas mees ei suutnud kes kenduda filmile, vaid tegeles oma ihade vaigistamisega. Pärast 25
Olof ütleski, et ei mäleta filmist midagi, ja küsis, millest see rää kis. Estril hakkas pea kergelt ringi käima mõttest, milleni see kõik võis viia. Kinost läksid nad otse ühte Götgatsbackenil asuvasse resto rani. Sel õhtul ei kiirustanud Olof kuhugi, ta oli tähelepanelik ja mõtetega kohal ning nad lahkusid teineteisest alles kella kahe ajal öösel. Selleks ajaks oli neil õige mitu kohta läbi käidud ja üksteist tundi koos veedetud. Personal hakkas juba toole laudadele tõstma, andes vargsi käest kinni hoidvale potentsiaalsele armastajapaarile märku lahkumiseks. Tänaval ütles Olof, et selline väljaajamine on alandav, aga viis, kuidas ta seda ütles, tekitas Estris esimese õhkõrna aimduse, mis oli ühtaegu päevselge ja arusaamatu, et tegelikult ei tundnud Olof end sugugi alandatuna, ainult mõtles, et peaks, sest nii inimesed sellises olukorras tunnevad. Estril jäi mulje, et Olof lihtsalt mängis seda tunnet. Ester ei omistanud sellele vähimatki tähtsust. Neil oli olnud imeline õhtu ja ta oli sama hästi kui õnnelik. Olof oli talle sel õhtul tutvustanud Itaalia jooki nimega Strega, kollast likööri, mille sees pidi olema kolm kohviuba. Kelner rää kis neile, et vanasti kasutati Sitsiilias kohviube, kui taheti lokaalis viibivatest vaenlastest märku anda. Kolm uba tähendas, et kõik on hästi, kaks, et tuleb väljuda tagauksest, ja üks, et parim oleks tulistjalu põgeneda. Kelner ütles, et ühe teise müüdi kohaselt tähistasid kolm uba usku, lootust ja armastust. Ester ütles, et need on nagu üks ja sama müüt. Olofi Blå Portenis tehtud avaldus, et Ester temalt midagi ei ootaks, oli andnud talle vaba voli Estriga aega veeta. Ta leidis, et oli mängureeglid nii selgelt paika pannud, et Estril pidi olema asjast selge pilt, ükskõik, mida nad edasi tegid. Ester omakorda leidis, et kuna ta oli väga selgesti oma tundeid ja soove väljendanud, 26
pidi Olof mõistma, et kõik, mida nad edaspidi tegid, mõjutas tema tõlgendusi nende kokkusaamiste edasise eesmärgi osas. Nad hakkasid nüüd korrapäraselt kohtuma ja nende kohtin gud kestsid tunde, vahel istusid nad mõnes restoranis poole ööni. Nad muudkui rääkisid, aga voodisse ei jõudnud, kuigi polnud kahtlust, et nad olid sinna teel. Olof justkui hoidis end tagasi. Ja nagu tagaajav pool läbi aegade on reageerinud flirdile ja mitmeti mõistetavale vaoshoitusele, nii arvas ka Ester, et keeldumisest saab ühel hetkel nõusolek. Nad kohtusid taas Lucia päeva õhtul, seekord Södermalmi turu hallis, kus Olof vahetult enne sulgemist letist liha ostis. Liha oli järgmise päeva õhtusöögi jaoks, sest tema naine oli pärast töö nädalat koju tulemas ja nad olid ühe teise paari külla kutsunud. Leti ees põrkasid nad kokku ühe kunstikeskuse juhatajaga ja Olof jäi temaga vestlema. Kunstikeskuse juhataja küsis Ebba ja tema isa retrospektiivi kohta. Olof ütles, et tagasiside on olnud hiilgav, nad on hästi müünud ning see tegevat Ebbale ja tema õdedelevendadele palju rõõmu. Ta lisas, et Gustaf oli silmapaistev, lausa erakordne kunstnik. Estrile, kes seisis harjumuspäraselt diskreetses kauguses, et Olofi tuttav neid koos ei näeks, tegi see vestlus sama palju haiget kui eesseisev paaride õhtusöök. Kui kunstikeskuse juhataja ära läks, ei kommenteerinud Olof nende vestlust, vaid rääkis, mis rooga ta kavatseb homme valmistada ja et selleks kulub terve pärastlõuna. Estri kannatusi nähes ütles ta, et tal ei ole üldse taht mist homme külalisi vastu võtta ja et parema meelega pakuks ta neile midagi kiiret ja lihtsat, näiteks makarone külmutatud liha pallidega. See, kuidas ta homset õhtusööki kirus, ja pilk, millega ta Estrit sealjuures vaatas, rõõmustas Estrit nii, et ta unustas aju tiselt oma mure Olofi vabaks saamise pärast. Nad jäid veel veidikeseks turuhalli, käisid ringi, nuusutasid ja vaatasid jõuluhõrgutisi. Neist möödus Lucia-rongkäik. Otse Olofi ja Estri ees puhus üks tähepoistest teiste laste rõõmuks ühe 27
neiu küünla ära. Kogu selle enda sees valitseva pinge ja segaduse ning Sten-Silfversköldi homse veisefilee-õhtusöögi tõttu oli Ester tavalisest veelgi empaatilisem. Ta ütles: „Hea, et ei pea enam kunagi laps olema.” „Võib-olla ta on sellesse tüdrukusse armunud.” „Kahju, et ta peab seda niiviisi välja näitama.” „Kas see pole mitte tavaline?” Nad läksid Skeppsbrol asuvasse restorani Zum Franziskaner, sõid ühepajatoitu ja jõid õlut. Ester oli peamiselt köögiviljadest koosnevast dieedist loobunud. Põhjuseks liiga suured kogused, mis igal söögikorral tuli läbi närida, üksluine koostis ja ühiskond lik suhtumine. Olof võttis ta käed üle laua enda pihku, et neid soojendada. „Meil ei ole ju mingit suhet.” „Ei, me lihtsalt istume siin.” „Ja see on väga mõnus.” „Meil ei ole suhet, sest sul on suhe teise naisega.” „Täpselt.” Nad kuulasid restoranis kõlavaid hääli. „Äkki meil on suhte-eelne seisund?” küsis Ester. „Suhteloode.” Olof naeris leebelt. Ester ütles: „Teadupärast võib lootega minna kaht moodi.” „Ma olen abielus, nagu sa tead.” „Meil ei ole õigust minema visata seda, mis meie vahel on, meie võimalust. Me oleme kohustatud sellega hästi ümber käima.” Olof hõõrus pöidlaga Estri pöialt. „Kelle ees kohustatud?” „Elu ees.” Kui Estri hääl kõlas erutusest veidi kiledalt, siis Olofile mõjus Estri pealetükkiv armastus pigem üleannetuks tegevalt. „Kas me ei võiks niisama siin istumist nautida?” „Ma naudingi. Aga kuna ma ripun õhus, siis ma naudin vähem.” 28
„Sa otsid kogu aeg liiga palju selgust ja määratletust. Elu ei ole selge ja määratletud. See on ähmane ja kaootiline, segane ja korratu. Kas see ei võikski nii jääda?” Ester tahtis öelda, et väljend „selline on elu” ei aita neid kui dagi edasi, kuid ei tahtnud olla tähenärija. Selgitamisest ja aru andmisest pääsemine käis ülevõimuga kaasas, nii palju Ester juba teadis. Ahnelt kahmas Olof armastuses ülevõimu ja jättis Estrile vastutasuks ebakindluse. Ester tõmbas käe ära ja ütles: „Ma olen aru saanud, milles meie probleem seisneb ja mis meie vahel ebakõlasid tekitab.” „Kas meil on probleem?” „Minul igatahes küll. Me elame kahest võimalikust maailmast halvemas, hiilime ja salatseme, kuigi me pole isegi milleski süüdi.” „Ei, just paremas maailmas! See, et teised ei tea, mida sa tun ned, mõtled või teed, ega saa su ellu sekkuda, on üks fantastili semaid asju ja muudab elu elamisväärseks.” Ester ignoreeris seda märkust. Seda poleks ta pidanud tegema. Kõigist Olofi tehtud avaldustest oleks ta nimelt seda pidanud eriti tõsiselt võtma. Ent ta ei suutnud uskuda, et keegi tahab ühtaegu ebamäärasust ja lähedust, sest need ei kuulunud kokku. „Kui ma oleksin sinu jaoks lihtsalt üks süütu tutvus,” ütles Ester, „siis sa räägiksid oma naisele, et me käime koos restoranis ja kinos.” „Kinos käisime ainult ühe korra.” „Aga sa ei rääkinud talle sellest, ega ju? Ja kui ta sulle täna õhtul helistab ja küsib, kus sa terve õhtu olid, siis sa ju ei ütle, et olid minuga väljas.” „Mis probleem sul siis enda arvates on?” „Et sina oled fatalist ja mina eksistentsialist,” ütles Ester. „See on meie probleem.” „Ma vaatan kodus järele, mida see tähendab.” 29
„Eksistentsialistid lähtuvad sellest, et inimesel on vaba tahe ja valik defineerib inimese. Fatalistid lasevad maailmal enda eest valida. Tegutsematus on nende tegutsemine, mittevalimine nende valik, kuni nad teiste valikutele ja tegudele jalgu jäävad.” Olof sirutas selga ja ütles: „Meil on sama palju vaba tahet kui merelainel võimalust otsus tada, millal tõusta või langeda. Otsustavad meist mitteolenevad jõud.” „Ja selle sinu suhtumise tõttu ei jõuagi me kuhugi, midagi ei juhtu, kuigi sa oled ilmselgelt huvitatud.” „Ma ei ole kindel, et me peaksime kuhugi jõudma,” ütles Olof, kuid ihar sädelus ta silmis rääkis ta sõnadele vastu. „Olgu selle tahtevabadusega nagu on,” ütles Ester, „aga tehtud saab rohkem, kui elada eelduse järgi, et tahe on vaba ja valik reaalne. Jah, vaba tahe on metafüüsiline mõiste, aga see mõjutab vägagi materiaalseid fakte ja sündmuste ahelate kulgu. Sest kui inimene elab eelduse järgi, et tahe on vaba, tegutseb ta vähem passiivselt kui vastupidist eeldades.” Olof kuulas tähelepanelikult ja Ester jätkas: „Meie puhul oleks tunduvalt parem, kui mina oleksin fatalist ja sina eksistentsialist. Siis oleksid sa juba oma eelmise eluga lõpu teinud ja me lebaksime päevad läbi minu voodis.” Olof kõkutas mõnuga naerda. „Ma vaatan kodus sõnaraamatust järele, mida fatalist tähendab.” „Seda, mida ma just ütlesin.” „Aga ma loen kodus neutraalset, objektiivset seletust.” Usin teenindaja viis nende taldrikud ära ja Olof tellis klaasi punast veini, mis Estri rõõmuks tähendas, et nad ei lahku niipea. Ester tellis veel ühe õlle. Olof vaatas lokaalis ringi ja ütles: „Kas sa selle peale pole tulnud, et ma valingi. Aga mitte nii, nagu sina tahad.” Need karmid sõnad olid taas vastuolus Olofi näos mängleva kerge eneseimetluse ning mängu- ja jahilustiga. 30
„Miks sa siis pidevalt mind näha tahad?” Olof pigistas ta kätt. Tema näoilme oli avatud, mahe, armas. „Sa ju tead, miks.” „Ei.” „Kas meil ei ole siis hea?” „Vägagi hea.” „Kas sellest ei piisa?” „Nii et sul on topelt ja minul pool? Tänan, ei.” Olofi järgmine repliik oli nii veider, et see oli kas keelevääratus või distinktiivne eneseanalüüs. Ta ütles mõtlikult: „Ma olen üsna heterogeenne inimene.” „Heterogeenne?” „Ei, ei, mitte heterogeenne, mis sõna see oligi?” „Monogaamne?” „Jah, monogaamne. Just.” Ester mõtles, et see on hea. Ta tahtiski monogaamset meest, kellele piisas õnneks vaid temast.