Irdinimene

Näidislõik Erik Tohvri uuest romaanist „IRDABIELU“ „Ja sul pole tõesti kunagi oma poissi olnud?“ Sellele küsimusele Sirlelt kiiret vastust ei tulnud. Tüdruk oleks justkui tahtnud midagi meelde tuletada, aga vangutas siis pikkamisi pead. „Niisugust, keda ma oleks päriseks tahtnud, pole olnud.“ „Aga mõni muusugune ikka oli?“ küsis mees ja tabas alles siis, et see kõlas kuidagi õelal toonil. Millest – kas äkki ilmunud seletamatust kiivusest? „Eks nooremalt ole ka lollusi tehtud,“ tunnistas Sirle, aga kahetsuseta. „Ega elust muidu aimu ei saa, kui tuleb üht-teist ise läbi elada.“ „Mis sa siis nüüd mõtled – et sa ei tahagi endale meest ja lapsi?“ „Tahan! Aga korralikku meest, siis tulevad lapsed ise.“ Nojah, ega nad nüüd päris iseenesest ei tule, selleks on vaja ikkagi kahekesi tegutseda, muigas Andres sisimas ja küsis: „Kust sa niisuguse imemehe siis välja võtad, kes sulle kõlbaks?“ See kõlas üsna aasivalt, tüdruk tundus liigagi iseteadev ja nõudlik. „Ma tean siin külas ainult ühte niisugust meest, kes mulle sobiks.“ „Ja see üks on muidugi juba õnnelikult abielus, eks?“ jätkas Andres ikka samal aasival toonil. „Just, ongi! Aga vist mitte väga õnnelikult, ma arvan,“ seletas tüdruk silmsidet vältides. „Kui mitte õnnelikult, eks löö kiil vahele! Tõmba see mees endale külge ja kogu lugu!“ „Arvad?“ „Kui sul neid kandidaate rohkem ei ole ja oled endas kindel, lase käia! Moraal on ilus asi, aga hundiseadus käib elus sellest üle. Igaüks peab oma õnne eest võitlema, nagu oskab! Mis tööd see mees teeb?“ „Remondib oma maja.“ „Näed siis, tubli mees!“ „Just! Mina arvan ka nii, sest see … see mees oled sina!“ Enne ootamatut pommiplahvatust valitseb tavaliselt vaikus. Jõekünka köögis ei olnud kuulda isegi süütenööri sisisevat häält enne, kui Sirle repliik tõelise pommina Andrese kõrvad lukku lõi: see oled sina! Mees hüppas toolilt püsti ja jäi ehmunult tüdrukut silmitsema. „Sirle … Ära aja jama!“ See tuli peaaegu käratusena. Tüdruk tõusis ehmunult, sinakashallid sõstrasilmad Andrese poole pööratud näos pärani: mehe käsuna kõlanud käratus oli neis vallandanud hirmu. Tüdruk tundis Andrest veel liiga vähe ega osanud arvata, kuidas too reageerida võiks. Mis ta teeb, viskab mu uksest välja, lööb? Ei löönud ega sirutanud kätt tema järele. Andres Angervaks pööras järsult Sirlele selja, astus külgakna juurde ja püüdis pingutusega oma pilgule väljas ankrukohta leida, aga see ei õnnestunud, pilk jäi sihitult ekslema. „Anna andeks, aga ma tõesti mõtlen nii …“ ütles Sirle vaikselt. „Sa mõtled lollusi! Ma olen sinust rohkem kui kaks korda vanem, ma võiksin su isa olla, ma olen abielus ja …“ „Sa ei ole oma abielus õnnelik,“ ütles tüdruk vahele. „See pole sinu asi otsustada! Sina ei tea meie abielust midagi!“