Intermezzo_preview

1 See tundus poisi suhtes kuidagi alatu. See ülikond seal matustel. Komplektis breketitega, teismeea ülima ebamugavusega. Säärastel hetkedel võib omaenda sundimatut seltskondlikkust peaaegu kahetsema hakata. Nii on tal olemas hea ettekääne või igal juhul inimene, kelle poole kohustuslike käepigistuste vahel anuvaid pilke heita. Kaitsku teda Jumal. Peaaegu kakskümmend kolm täis: Ivan Julm. Raske uskudagi, et tal ülikond seljas oli. Leidis järsku mõnest väikesest rõskuse järele haisevast kohaliku hospiitsi kaltsukast, maksis sulas, sõidutas kilekotti käkra topitult rattaga koju. Jah, see tunduks tegelikult loogiline, tooks selle ülikonna oma hiilgavas inetuses ja noorema venna, kümme aastat noorema venna isiksuse ühele joonele. Omamoodi stiilnegi. Teatav bravuurikus materiaalse maailma täielikust ignoreerimisest. Intellekt ja ilu, ütles keegi tädi kord. Nende mõlema kohta. Või mõtles ta Ivani intellekti ja Peteri ilu. Aitäh vist. Ta ületab nüüd Watling Streeti, sihiks korter, mis pole korter, maja, mis pole maja, üksteist päeva pärast matuseid või juba kaksteist, tagasi linnas. Tööl tagasi, hambad ristis. Või vähemalt jälle tagasiteel Naomi juurde. Ja mis Naomil seljas on, kui ta ukse avab. Maja ette jõudes libistab ta telefoni taskust pihku, ekraani jahe taktiilsus, kui see tippimisel tema sõrme all helendama lööb. Õues. Õhtud on nüüd lühemad ja Naomi käib ilmselt jälle loengutes. Vastust ei tule, kuid Naomi näeb sõnumit, ja seejärel etteaimatav jada, nii tuttavad ja nüüdseks kaudselt erutavad järjestikused helid, kui Naomi välisukse taga vanast keldritrepist üles eeskotta tuleb. Klassikaline tingimine: 7