N õgesed bussipeatuse taga on väga kõrged ja rammusad,
kuid suvises päikeselõõsas kuidagi luitunult rohelist värvi. On tunne, justkui oleksid nad tolmused. Ühe nõgese külge on kleepunud pooleldi kõdunenud jäätisepaber. Mõned sitikad lendavad vaikselt sumisedes umbrohupõõsa ümber, hiiglaslikud taimed aga püsivad liikumatuna, paviljoni taga pole tuult. Paviljonis istub Vana Säga. Peaaegu liikumatu on temagi, ainult vahel harva tõuseb käsi, et võtta suust sigaret ja raputada tuhka tolmu sisse. Sigaret hõõgub, mees istub, pilk suunatud otse enda ette. Vana Säga ootab: kannatlikult, igapäevastest pettumustest tuim. Kui palju päevi on ta juba siin sedaviisi istumas käinud? Kes seda mäletab! Ammu oleks aeg käega lüüa, aga Vana Säga ei saa: süda ikkagi ju loodab, igatseb… Busse käib siinkandis viimasel ajal küll harva, palju vähem kui vanadel aegadel — siis, kui elu külas alles õitses ja kees. Aga paar liini sõidab päevas siiski ka Puraverest läbi ja Vanal Sägal on nende saabumise kellaajad täpselt peas. Juba tund aega varem longib ta peatusesse, istub, tõmbab hinge, süütab suitsu. Pilk jookseb hajameelselt üle tuttava ümbruse: vana tamm otse bussipeatuse vastas, selle taga lepavõsa, paremal taamal silohoone varemed. Kõik nii omane ja armas, ainult et kuidagi mahajäetud ja hüljatud…
9
Inimväärne makett.indd 9
27.08.15 1:52