Põrgus on eraldi koht direktoritele ja riskikapitalistidele. Meestele, kellel on ujulestadega varbad ja lennukõlbulikud käed. Nad asuvad teele nagu rändlinnud, kui ilm muutub, kuid uued tulevad alati asemele. Need, kes ei tee külmast välja ja käärivad käised üles, kuigi vihiseb jäine tuul. Kullakaevajad, kes haistavad raha. Suurt raha, muidu oleksid nad mere äärde palmi alla jäänud. Selgeltnägija kombel panevad nad kõrva mäekülje vastu ja ütlevad „siin”. „Siin on nii suur varandus, et keegi ei suuda sellele ei öelda.” Kui see lõbu läbi saab. Kui toitev allikas on tühjaks tõmmatud või metallihinnad langenud, ei seisa nemad sööklas inimeste ees ega räägi, et ajad on rasked. Musta töö tegemiseks on neil terve osakond. Ise on nad sealt juba kaugel. Kaugel mürgitatud veekogudest ja reostatud maapinnast, kaugel töötutest kaevandustöölistest, kelle kopsud on sisse hinganud kivitolmu, asbesti ja diisliaure. Direktorid ja riskikapitalistid on juba teel uutesse kohtadesse, uutele mägedele. Teiste firmanimede all. Värske juhtkonna ja uue rahapatakaga, millega poliitikute nina all vehkida, võetakse neid taas vastu kangelastena. Neid, kes peavad viima hajaasustusega vallad majanduslikult uutesse kõrgustesse, looma töökohti ja sisendama usku tulevikku.
7