15.02 !
Igavene rahu
V
ihmapiisad tilkusid Amma parima musta kübara servast alla. Lena paljad põlved põrkasid haua ees vastu maad. Torkimine kuklas tuli liiga lähedal seismisest nii paljudele Maconi moodi olenditele. Inkuubused – deemonid, kes toituvad minusuguste surelike mälestustest ja unenägudest sel ajal kui me magame. See heli, mille nad kuuldavale tõid, kui nad viimase killu tumedat öötaevast lahti rebisid ja vahetult enne koitu kadusid, ei meenutanud midagi terves ilmas. Nagu parv musti vareseid täiuslikult ühes rütmis liigutades elektriliinidelt õhku tõusmas. See oli olnud Maconi matustel. Ma mäletasin kõiki üksikasju, nagu oleks see olnud alles eile, kuigi mõne osa kohta oli raske uskuda, et see üldse toimunud oli. Matused on juba kord sellised, konksuga. Ja terve elu vist samamoodi. Olulised asjad blokeerid sa ülepea ära, aga mingid juhuslikud vildakad hetked jäävad kummitama, nagu mängiksid nad pidevat taasesitust sinu peas. Mida ma mäletan: Amma mind pimedas üles ajamas, et jõuda enne koitu Issanda igavese rahu aeda. Vapustusest tardunud Lena, ihkamas
11