07.09 !
Linkubus
M
a seisin valge veetorni otsas, selg päikese poole. Minu peata vari jooksis üle sooja värvitud metalli ja kadus üle serva taevasse. Summerville oli minu all, järvest kuni Gatlinisse viiva 9. maanteeni välja. See oli kunagi olnud meie, minu ja Lena õnnelikolemise koht. Või vähemalt üks neist. Aga ma ei tundnud end kuigi õnnelikuna. Selline tunne oli, et kohe-kohe hakkan oksele. Mu silmad jooksid vett, aga ma ei teadnud, miks. Võib-olla oli põhjuseks valgus. Tule juba. On aeg. Surusin sõrmi rusikasse ja jälle sirgu … vaatasin tillukesi maju, tillukesi autosid ja tillukesi inimesi enda all … ning ootasin, et see juhtuks. Hirm keerles mu kõhus, nii raske ja vale. Siis haarasid tuttavad käed äkitselt mul ümbert kinni, lõid mul õhu kopsust välja ja vedasid mind raudredeli poole. Lõin lõua vastu piiret ära ja komistasin. Sööstsin ettepoole, püüdsin teda lahti raputada. Kes sa oled? Aga mida ägedamalt ma vehkisin, seda kõvemini ta mind lõi. Järgmine hoop tabas mind kõhtu ja ma vajusin kägarasse. Siis nägingi ma neid.
11