Olus Eesti Aed 2

NÕUANDED:

Kuidas luua seemnevaru?

Jahukaste – mida teha?

Kasta targalt, säästes vett

RIPPTAIMED AMPLISSE JA RÕDUKASTI

KUIDAS PÜGADA HEKKI?

OSKA LÕIGATA ILUPÕÕSAID

SOBIV MURUSEEME ÕUELE

MURU HOOLDUS

ILUS AED EESTI

AIAKUJUNDUS • AIAHOOLDUS

• MIS ON PAKIMULLAS?

• PALJASJUURSETE ISTIKUTE ISTUTUS

• TAIMEKARDINAD TERRASSILE

• PÕLETUSPELGLIKE PÄIKESEKAITSE

• MAHEVÄETISTE EELISED

TÄNUVÄÄRSELT PIKAEALISED PÜSIKUD

SISUKORD

AIAKUJUNDUS

7 Isiklik seemnevaru

12 Istikud kiletuutus

16 Õige muru õuele

21 Vana või uus muld

24 Kevadine muruhooldus

26 Tänuväärselt pikaealised

34 Kuidas pügada hekki?

38 Taimekardinad terrassile

45 Ripptaimed amplisse ja rõdukasti

50 Kaunid, aga ohtlikud

54 Särav värvisügis

58 Ilusad läbi talve

AIAHOOLDUS

64 Mis on pakendatud mullas?

70 Miks eelistada maheväetisi?

74 Targalt kastes säästab vett

78 Nälkjapeletus mürgita

82 Visad võõrnälkjad

86 Ebameeldiv hallitamine

90 Kasulik kõrvenõges

94 Põletuspelglike päikesekaitse

98 Oskuslik hoolduslõikus

102 Kuidas kärpida?

106 Sügis lillepeenras

113 Aegsasti lumevabaks

Toimetaja: Tiina Lang

Kujundaja: Marge Pervik-Kaal

Keeletoimetaja: Hille Pungas

Fotod: Shutterstock, autorid

Eriväljaande koostamisel on kasutatud ajakirja Minu Aed materjale

Trükk: Printall

Ilus Eesti aed 2

Väljaandja: Ühinenud Ajakirjad OÜ

ISBN 977-1406-510-10-3

ILUS AED EESTI

RÕÕM JA RAHULOLU

Lähen hommikul korraks välja, teen kiire tiiru aias. Ja siis see juhtubki: minutitest saavad tunnid, hommikust keskpäev. Tahaks jätta kõik muud kohustused ja keskenduda vaid oma aiale, sest nii selles mullas kui õite, lehtede ja varte ilus on vastupandamatut kütkestavust, mis ajendab tegutsema. Ikka on vaja kuskilt midagi lõigata, mõni umbrohi välja napsata, kasta, väetada ... Takseerida ja mõelda, mida võiks teha teisiti. Millised taimed pole talve üle elanud või ei suuda end enam koguda, tuleks asendada või hoopis mõne uue liigiga asendada.

Hea, kui aed tekitab harmoonilise tunde, kus iga taim kasvab õigel kohal, sobitub nii teiste kui ümbritsevaga ja pääseb mõjule, aga nii mõnelgi juhul võib kujuneda aiast paras padrik. Kui ei suuda end ohjata, võib liiga hoogu minna, osta kokku taimi ja mugulaid, nii et lõpuks mulda saades ning endale kasvuruumi nõutades nad üksteist vaid lämmatavad. Keegi ei pääse esile. Eriti väikeses aias, kus on vaja oskuslikult piiri pidada.

Aga kui kirju lapitekiga sarnanev aed peaks meeldima ja sobima, siis miks mitte seda endale lubada? Tähtis on ju rõõm ja rahulolu. Ja muidugi tuleb lisaks õhinapõhisele hoole kasuks vajalik aiatarkus, mis säästab nii aega kui raha. Seda käesolev väljaanne neile, kes asjatundjate aianõu vajavad, loodetavasti pakubki.

TIINA LANG, toimetaja

ISTIKUD

kiletuutus

TEKST: ENELI KÄGER, AIANDUSKONSULTANT FOTOD: SHUTTERSTOCK

Mida teha aiaärist ostetud või postiga saabunud paljasjuurse roosiistiku või püsilillerisoomiga, kui seda veel peenrale istutada ei saa?

Aiakeskuste varakevadine istikuvalik – kilepakendis juurikad, risoomid, sibulad, mugulad jne – tekitavad vastupandamatu ahvatluse ja nii ostetaksegi juba kasvama hakanud roosi­ või püsilillejuurikad. Koju jõudes tõdetakse, et enne mai teist poolt ei saa neid aeda istutada, sest alles siis lõpevad tavaliselt hukatuslike tagajärgedega öökülmad.

Paljasjuurseid istikuid hoitakse enne müüki saatmist jahedas õhurikkas kohas, et nad liiga vara kasvu ei alustaks. Oluline on ka piisav õhuniiskus, et juurikad liigniiskuses hallitama ei läheks või ära ei kuivaks. Ilmselgelt ei ole kaupluses võimalik selliseid tingimusi tagada. Taimed alustavad müügisaalis kohe kasvu ja poes pikalt ostjat oodates võivad ka ära kuivada või mädanema minna. Eriti tundlikud on kuivamise suhtes siberi võhumõõga ja aediirise muguljuured, pakendis kuivale jäänud taimed enam kasvama ei lähe.

NB! Kui uurid aiaäris pakendeid, siis liiguta või raputa neid kergelt. Siis vajub pakkimisel kasutatud turvas või saepuru eemale ja on näha, millises seisundis taim on. Pakendit ei tohi muljuda, mudida ega pigistada, sest siis võib istik kergesti viga saada.

HAIGUSTE TÕRJEKS VÄIKE VANN

Kodus ei tohi istikuid jätta kilepakendisse, sest ummuksis ehk õhupuuduses tekivad haigusnähud kiiresti. Kui pungad on hakanud liikuma või võrsed juba lausa kasvavad, tuleb paljasjuurne istik kohe mulda panna.

Läbi aegade on kasutatud haiguste vältimiseks ja pidurdamiseks kaaliumpermanganaadi helelillat (1% = 1 gramm liitri vee kohta) lahust. Vannita selles istikut mõni minut, seejärel raputa suurem vesi maha ja lase istikul taheneda. Haigustekitajate pärssimiseks võib kasutada ka inimesele mõeldud jalaseenevastast tõrjevahendit Cutasept või käte desinfitseerimisvahendit.

Kui istikud tunduvad väga kuivad olema, proovi neid elustada ehk hoida kõrvenõgese­ või merevetikaekstrakti lahuses. Poolest tunnist igati piisab.

KORRALIKU MULLAGA POTT

Istutamiseks sobivad kõik potid ja muud anumad, millel on põhjas avaus, et liigne kastmisvesi ära voolaks.

Millisesse mulda taim istutada? Kindlasti ei tasu valida neutraliseeritud kasvuturvast, vaid tuleks leida võimalikult sarnane mullasegu selle mullaga, kuhu taim edaspidi aias istutatakse.

Müügilolevate mullasegude seast võiks valida mõni huumusrikas kompostmuld. Poemuld on tavaliselt haigustest ja kahjuritest vaba. Aiast toodud mullaga võib potti sattuda aga vihmausse, hooghändi jm tegelasi, kes võivad kitsastes oludes juuri kahjustada.

Kui juured on saanud loomulikku keskkonda ehk mulla sisse, saab taim kohe kasvama hakata ja hiljem kasvukohale pannes on ümberistutamise šokk väiksem.

 Kui taimed on aeda istutatud, siis võiks neid väetada kõrvenõgestest valmistatud ekstraktiga, et soodustada juurdumist ja vähendada ümberistutusest tingitud stressi

 Kompostmullas juurduvad taimed hästi

 Daaliajuurikad istutatakse potist kasvukohale öökülmade möödudes

Potti pandav muld peab olema eelnevalt ruumis soojenenud, mitte jääkülm, ja parajalt niiske. Taime toitvad narmasjuured (peened õrnad „niidikesed” juurtel) hakkavad sellises keskkonnas hoogsalt arenema.

Istikute müügiks ettevalmistamisel narmasjuured hävivad, sest nad ei ela juurte pesemist ja pakkimist üle. Narmasjuurte puudumisel ei saa taim aga mullast vett ja selles lahustunud toitaineid kätte. Kuni juurtele kasvavad uuesti narmasjuured, tuleks hoolikalt jälgida, et mullas olevat taime üle ei kastetaks.

Uute peente juurte tekkimisest annab märku see, kui taim alustab kasvu. Kuna normaalne veevarustus on nüüd taastunud, võib edaspidi julgemalt kasta, et hoida muld mõõdukalt niiske.

AEDA ISTUTAMIST OODATES

Potti istutatud taimed vajavad jahedat (5–10°) ja valget kohta. Temperatuur ei tohi kindlasti langeda alla nulli. Soojas ja hämaras venivad taimed välja ja muutuvad nõrgaks.

Kui taimi pole võimalik 3–4 nädala jooksul välja istutada ja nad on alustanud aktiivset kasvu (temperatuuril üle 10°), tuleb neid väetada. Muidu jäävad nad nälga. Sobib mõni universaalne toalilleväetis, mis tagab normaalse arengu ega erguta taimi liigsele kasvule.

Jahedas ja valges kohas saab püsikupotte hoida muretult seni, kuni tekib võimalus nad alalisele kasvukohale istutada. Sobiv aeg on pärast öökülmaohu möödumist mai teisel poolel või juuni alguses.

Välistingimustega harjumiseks võib tõsta potid esialgu vaid päevaks õue, kuid mitte ereda päikese kätte. Pärast kasvukohale istutamist tuleb esimestel nädalatel taimi kindlasti tugeva päikese eest varjutada ja katta külmadel öödel looriga.

SOOVITUSEKS: KUIDAS ISTUTADA?

 Liiga pikki juuri kärbitakse nii, et need mahuksid istutusnõusse sirgelt ära.

 Juuri ei tohi potti keerutada, et nad sinna ära mahuks. Samuti ei või juured jääda kahekorra.

 Juurekael (koht, kus lõpeb juur ja algab vars) peab jääma mullapiirile. Hiljem kasvukohale pannes võib paljud taimed istutada pisut sügavamale, kui need olid potis kasvades (risoomikas kurereha, aedfloks, pojeng jt).

 Mullapinna vahetusse lähedusse peab juurekael jääma aed-päevaliiliatel, helmikpööristel ja enamikul astritel.

 Tunduvalt sügavamale tuleb istutada elulõngad (kaks pungapaari) ja roosid (pookekoht 7–10 cm sügavusele).

 Kastmisega võib muld juurekaela ümbert alla vajuda ja juurestiku ülemine osa paljastub. Siis on vaja kasvunõusse mulda juurde panna.

Targalt

säästab vett KASTES

TEKST: KAJA KURG

FOTOD: SHUTTERSTOCK

Kuidas saada hakkama, kui vihma ei saja ja aed on janus, aga kaev on juba tühi ning veearve ajab hirmu nahka?

Aiapidajate kiusteks on meil sageli vihmavaene just suve algus, kui külvid ja istutatud taimed vajavad rohkelt niiskust. Seejärel võib saabuda põrgukuum ja põuane südasuvi … Teades väikesi aednikutarkusi, saab kindlustada taimed vajaliku vee varuga, vähendada kurnavat kastmiskohustust ja hoida kokku magevett.

2. KUIDAS TOIMIDA?

1.

Külvates veevaru pikaks ajaks kaasa.

 Peenrale aetakse väike vagu (sügavus 3–5 cm), kastetakse korralikult märjaks ja oodatakse, kuni vesi on mulda imbunud.

 Mullal ei tohi lasta kuivada, seemned tipitakse kohe vao põhja, surutakse need kergelt kinni ja kaetakse vao servalt peale aetud mullaga.

 Peale pannakse kuivemat mulda ja patsutatakse see õrnalt kinni. Kuiv ja kobe muld takistab niiskuse aurumist, sest selles pole peenikesi kapillaare, mida mööda vesi hõlpsalt üles liigub.

Sel viisil külvates ei pea tärganud taimi tükk aega kastma isegi põua ajal. Nimelt hakkab vao põhja valatud ja mulda imbunud vesi mööda mullakapillaare süvakihtidest ülespoole tõusma ning sellest niiskusest seemnete idanemiseks ja noorte taimede kasvuks täiesti piisab. Taimede juurekava areneb niiskuse poole ehk sügavuse suunas ning nad peavad edaspidi kuivaperioodidele paremini vastu.

Sellist külvi ei maksa tükk aega pealtpoolt kasta, sest siis tekib mulla pinnale koorik, milles olevad peenikesed kapillaarid soodustavad aurumist ja muld kaotab niiskust.

Istikule kaasavaraks juurevesi.

 Istik sobitatakse istutusaugu keskele, juurepall ümbritsetakse mullaga ja taim surutakse kindlalt paika.

 Seejärel valatakse auku nii palju vett, kui mahub. Taim istub justkui keset järvekest, mis aeglaselt madalamaks vajub. Pole paha, kui taim veidi liguneb, sel ajal ammutab ta end vett korralikult täis ja saab ilusasti kasvama hakata. Liigne vesi imbub tasapisi ümbritsevasse pinnasesse. Lisaks viib vesi mulla tihedalt juurte ümber ja mulla sisse ei jää tühikuid.

 Kui vesi on täielikult mulda imbunud, täidetakse istutusauk lõplikult mullaga ja kaetakse niiskuse säilitamiseks näiteks koorepuruga.

3.

Kastmislohus läheb kogu vesi täie ette. Ümber taime varre või tüve kujundatakse madalam ala. Sellist „kaussi“ täites pole muret, et vesi valguks mööda mullapinda mujale, ja taim saab kätte kogu talle ettenähtud koguse. Sügisel tuleb puude, põõsaste ja püsikute ümber olev süvend täita, et talvel ei koguneks sinna vett.

Vesi suunatakse otse juurte juurde.

Suurelt plastpudelilt lõigatakse põhi ära ja pudel surutakse ülemist, peenemat otsa pidi roosipõõsa, elulõnga vm taime alla mulla sisse. Kastes valatakse pudel vett täis. Vesi valgub pudelist aeglaselt mulda ja jääb täielikult juurte käsutusse.

Nii hoiab kõvasti vett kokku, sest see ei saa valguda mujale ega auruda nagu mullapinda kastes. Peenar jääb pealt kuivaks ja pealispinnale ei teki kastes aurumist soodustavat koorikut. Ka umbrohule ei meeldi kuivas mullas kasvada.

Kuna plastpudelid pole ilupeenras esteetilised, paigutatakse need millegi varju.

5. 4.

Multšikiht olgu korralikult paks. Multšimaterjaliga ei tasu koonerdada, sest vaid 10 cm paksune kiht takistab tõhusalt mullaniiskuse aurumist. Püsikupeenrale ja köögiviljamaale sobivad kõige paremini rohuhakmed, puude ja põõsaste alla koorepuru või oksahakmed.

Enne multšimist rohitakse pind ja kastetakse korralikult läbi. Järgmist kastmist vajab maa alles tüki aja pärast. Multš hoiab ka pinnase kobeda ja õhurikkana.

6.

Kastetakse hommikul või õhtul. Varahommikul ja hilisõhtul on jahedam ning vett läheb aurudes vähem kaotsi. Põhiosa kastmisveest imendub mulda ja taimed saavad selle endale.

Kohas, kus õhk liigub vähe, võib õhtune ja öine kastmine aga soodustada seenhaiguste levikut, seal on parem seda teha varahommikul. Jahukasteõrnu taimi, nagu maasikad, roosid, aed­leeklilled ja herned, kastetaksegi vaid hommikul.

Kõige ebasobivam aeg taimi kasta on kuumal keskpäeval ja pärastlõunasel ajal, kuna suur osa veest aurub lihtsalt õhku. Ohtlik on ka tuul, mis puhub peenikesed veepiisad taimest eemale.

Kastetakse harvemini, aga korralikult.

Et muld korralikult märguks, kulub ruutmeetrile vähemalt 20–30 liitrit vett. Pärast kastmist kontrollitakse, kui sügavalt on maa märg: kui vaid 3–5 cm, siis kastetakse veel, kuni muld on 10–15 cm sügavuselt korralikult niisutatud. Nüüd on kindel, et vesi jõuab tõesti juurteni. Igapäevane kerge sirtsutamine on kahjulik: kuna see niisutab vaid mullapinda, pole juurtel põhjust tungida sügavamale niiskust otsima. Juured jäävad maapinna lähedusse ja kuumaga kuivavad kergesti, taim muutub põuakartlikuks. Nii raisatakse ka vett, kuna mullapinnalt aurab suur osa sellest ära.

Kobestatud mullapind takistab niiskuse aurumist.

Põhjus on selles, et kastmine tekitab mullale kooriku, mille peenikestes kapillaarides liigub vesi vaevata üles. Pealmine kobe mullakiht isoleerib aga sügavamalt tõusva niiskuse peaaegu täielikult. Pärast iga kastmist ja vihmasadu kobestatakse mullapind kergelt üle kohe, kui see on tahenenud.

8. 9. 10.

Vesi imendub märjas mullas paremini.

Kuiva mulda on raske kasta. Sestap lastakse esialgu sinna valguda väike kogus vett, et maa märguks. Uus kogus antakse siis, kui eelmine on imendunud. Pinnas suudab tunniga imada vee 7–9 mm sügavusele. Üle 10 cm paksuse tuhkkuiva pinnase märgamiseks võib kuluda kogu õhtupoolik.

Kuna vesi imendub märjas mullas paremini, on väga kasulik kasta enne vihma või kohe pärast kerget sadu. Väga kuiva maad tasub pärast kerget sadu kindlasti kasta. Et teada saada, kui palju vett maa vihmaga sai, pannakse aeda üles sadememõõtur, mille saab osta näiteks aiaärist.

11.

Taim omastab paremini leiget (u 20°) vett.

Kraanist või puurkaevust tulnud külmal veel lastakse anumas päeva jagu seista, et see soojeneks. Sooja kastmisvett vajavad eelkõige soojalembesed taimed, nagu tomat, kurk, kõrvits, melon ja arbuus, samuti noored õrnad taimed. Vihmutist tulevad peenikesed veetilgad jõuavad mahalangemise jooksul piisavalt soojeneda.

Jäiselt külm vesi mõjub taimedele halvasti, eriti tuleks hoiduda selle pritsimisest lehtedele. Kui tõesti pole muud võimalust kui kasta külma veega, siis lastakse sel maapinnale valguda aeglaselt, et mulla temperatuur langeks vähem äkiliselt ja vesi jõuaks mingil määral soojeneda.

Voolikus seisnud vesi võib kuumal päeval muutuda liiga kuumaks. Seda võiks kasutada näiteks tööriistade pesemiseks.

Tasub koguda vihmavett.

Pehme ja soe vihmavesi on taimedele eriti meelepärane, pealegi ei maksa see midagi. Märkimisväärse koguse vihmavett saab ära mahutada suurtesse plasttünnidesse, ühendades 3–4 tükki omavahel voolikutega, tekitades ühendatud anumate süsteemi.

NB! Veeanumad peavad olema kaetud, et sinna ei tekiks sääskede kasvulava.