1
KUI MA OLEKSIN VANAEMA
Indrek Koff
KUI MA OLEKSIN VANAEMA Illustreerinud Kadi Kurema
Täname Kultuurkapitali!
Indrek Koff
KUI MA OLEKSIN VANAEMA © Kirjutanud Indrek Koff © Illustreerinud Kadi Kurema Toimetanud Eva Koff Kujundanud Kadi Kurema ja Anne Linnamägi ISBN: 978-9916-9649-1-0 Tallinn, 2021 Härra Tee & proua Kohvi www.teejakohvi.eu Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas
Vanaemale
Kui mina oleksin vanaema Kui mina... Kui mina oleksin vanaema, siis... Jah, kui mina oleksin vanaema, siis ma oleksin väga ilus ja väga tark. Mul oleksid ilusad hallid juuksed ja tohutu hulk lapselapsi. Vähemalt seitsekümmend seitse tükki. Nad armastaksid mind väga. Ikka kohe väga-väga. Ma arvan, et mu lastelastel olekski umbes niisugune tähtsuse järjekord, et kõigepealt tuleksid nende oma emad ja isad ja nende järel kohe mina. Mina armastaksin oma lapselapsi ka hullupööra. Ma arvan, et mu süda peab selleks ajaks väga suureks kasvama, sest kõik minu seitsekümmend seitse lapselast peavad sinna igal juhul ära mahtuma. Mitte ükski ei tohi välja jääda! Ma oleksin väike ja armas, niisugune käbe ja kärme mutikene, ja ma itsitaksin tihtilugu, sest elu oleks ikka jube naljakas. Aga ma oleksin väga tugev ka, sest ma käiksin tsirkusetrennis ja tsirkus teeb tugevaks. Ja minu lapselapsed ei peaks kunagi midagi kartma, kui nad minuga koos on. Käte sees oleksid mul niisugused musklid, et ma jaksaksin kõik lapselapsed korraga õhku visata, kui kellelgi neist on sünnipäev. Mis siis et tavaliselt lennutatakse õhku ainult sünnipäevalast – kui on 6
sünnipäev, siis peab ometi kõigil lõbus olema! Aga mõnikord, kui on vaja kõiki lapselapsi korraga kallistada, no siis kasvaksid mu käed nii pikaks, et... nad oleksid ikka vähemalt kaks või kolm meetrit pikad. Või neli. Aga kui mõnel lapselapsel on teinekord natuke kurb tuju või niisama mure, siis oleksid mu käed hellad ja õrnad nagu udusuled ja ma teeksin nendega niisuguse pai, et ta saaks kohe aru, et lõpuks läheb mure üle. Võib-olla ta hakkaks isegi naerma, sest udusulg teeb hirmsal kombel kõdi.
7
8
Vanaema maja Kui ma oleksin vanaema, siis mu maja oleks niisuguses kohas, et ühel pool on jõgi ja teisel pool järv. Ja kusagilt lähedalt kostaks veel merekohinat ka. See minu majakene oleks hubane ja ta peaks olema hästi kõrge, sest seal peab saama ronida ja sinna peavad kõik tsirkuseasjad ära mahtuma. Tal võiks olla umbes sada korrust. Või sada viiskümmend. Selles majas elaks peale minu veel palju toredaid inimesi. Lastelaste jaoks oleks minu korteris üks pisike tuba, kuhu nad kõik parajasti ära mahuksid. Asi on selles, et mitte ükski neist ei tahaks ju omaette toas magada! Palju põnevam oleks õhtuti kõik koos õudusjutte ja muinasjutte ja muidujutte rääkida ja lõpuks unne vajuda, kui silmad enam lahti ei seisa. Muidugi tahaksid kõik minu lapselapsed magada põrandal madratsite peal. Või hoopis võrkkiiges. Sellisel juhul oleks minu võrkkiik kõige kõrgemal, et ma saaksin kontrollida, kas kõik lapselapsed on ilusasti magama jäänud. Teistes tubades saaks teha kõike muud eluks tarvilikku: harjutada trapetsit, köielkõndimist ja kukerpalle (edaspidi ja tagurpidi ja risti ja rästi), mängida iga suguseid mänge, mis aga pähe tulevad, ehitada linadest, tekkidest ja patjadest koopaid ja tunneleid, meisterdada nukke ja nendega iga päev paar etendust anda (kusjuures 9
kõik teised rollid peale peaosa jagatakse ausalt! Ja tegelikult jagatakse ka peaosa täitsa ausalt mulle, sest mina oleksin oma lastelastest palju suurem ja peaosad oleksid mulle jõukohasemad). Ja siis veel suurte inimeste riideid selga proovida ja suuri-suuri pilte joonistada. Kui ma hästi järele mõtlen, siis neid pilte me võiksime joonistada mitte ainult paberi peale, vaid ikka seintele ka. Ja lakke. Üks tuba oleks minu kodus täiesti vaikne. Seal seisaksid riiulitel raamatud ja sinna tuleksid kõik kokku lugema, kui on vaikust vaja. Ja seda meil oleks vaja iga päev, sest kes see ikka jõuab kogu aeg häält teha ja teiste hääli kuulata. Ja ühes toas, mis oleks minu maja kõige mõnusam tuba, oleks kamin, mille ääres ma saaksin õhtuti kiiktoolis istuda ja kuulata, mis lastelastel südame peal on. Sinna tuppa ma võtaksin endaga koos kiikuma korraga ainult ühe lapselapse. Ta istuks mu süles ja meil oleks soe ja hea. Kaminatuli säraks meie silmades veel tükk aega pärast seda, kui ta on ära kustunud.
10
Vanaema mees Kui ma oleksin vanaema, siis mul peaks vist tegelikult mees ka olema, sest ma olen aru saanud, et ega neid lapsi ja lapselapsi ei pruugi muidu tullagi. Tegelikult ma praegu veel eriti meest võtta ei taha, või kui, siis ainult hästi natuke, aga kunagi hiljem ma võtan endale kindlasti mehe. Mul on ju vaja kedagi suurt inimest, kellega koos pea peal seismist ja vilistamist harjutada ja kes aitaks mul pärast maalimist pintsleid pesta, sest minul jäävad nad alati mustaks. See minu mees oleks kogu aeg hästi lõbus. Ta oleks sama tark nagu minu ema ja sama pikk nagu minu vanaisa. See tähendab, et ta oleks minust vähemalt poole pikem! Ta oleks hirmus armas ja teeks vahetpidamata nalja, aga ta ei vaidleks mulle kunagi vastu, sest meile meeldiksid täpselt samad asjad. Kõik minu patsid punuks alati tema ja ta annaks mulle ülemiselt riiulilt asju kätte ja me harjutaksime koos pilli ja pärast sööki ripuksime pea alaspidi, et oleks eriti mõnus olla. Me mängiksime oma lastelastega ja meil ei saaks mitte kunagi poole mängu pealt aeg otsa, sest mängimise aega meil oleks just kõige rohkem. Mõnikord ta pahandaks natuke kas minu või mõne lapselapse peale, aga ta saaks kohe varsti aru, et pahandamine on totakas, ja paluks vabandust. Tal oleksid hästi soojad silmad, eriti just siis, kui ta vabandust 11
palub. Mõnikord me võtaksime käest kinni ja läheksime kuhugi ja meil oleks niisugune tunne, et terve maailm on meie oma, aga et me ei tahagi seda ainult endale hoida, vaid anname osa hea meelega teistele.
12