1. p e a t ü k k
Kohalejõudmine. September 2022 „Ja mis on teie reisi eesmärk, mister Holger Rudi?” Passikontrolör, roidunud silmavaatega mees, heidab mulle ükskõikse pilgu ja sügab „U.S. Customs and Border Protection” embleemi alt õlavart. „Research,” vastan ma. „Ja mida te uurida kavatsete?” Olen sõitnud Oslost Reykjavíki kaudu Minneapolisse, ajavahe on seitse tundi ja mu keha ütleb, et oleksin pidanud juba ammu voodis olema, niisiis esimese mõttevälgatuse asemel – vastata „mõrva” ja maanduda ülekuulamisruumis – vastan hoopis, et kavatsen kirjutada Norra juurtega politseinikust. „Nii et olete kirjanik?” Mul on tahtmine vastata, et olen taksidermist. Loomatopiste tegija. Et olen siin selleks, et hankida nahka ühe kuju jaoks – lugu on mul juba valmis mõeldud. See kujutluspilt on mind viimastel kuudel kummitanud, olen selle tiitli endale ise omistanud. Aga nagu öeldud, olen väsinud. „Jah,” vastan ma. „Huvitav. Muide, ma olen ristitud The Norwegian Lutheran Memorial Churchis.” Passikontrolör naeratab ja ulatab mu Norra passi tagasi. „Meid on siin Minnesotas igal pool.” Taksoga linna sõites märkan otsekohe, et linn on muutunud. Uued teed ja hooned, mida ei olnud, kui ma viimati kaheksa aasta 5