1. peatükk
Kohalejõudmine. September 2022
„Ja mis on teie reisi eesmärk, mister Holger Rudi?”
Passikontrolör, roidunud silmavaatega mees, heidab mulle ükskõikse pilgu ja sügab „U.S. Customs and Border Protection” embleemi alt õlavart.
„Research,” vastan ma.
„Ja mida te uurida kavatsete?”
Olen sõitnud Oslost Reykjavíki kaudu Minneapolisse, ajavahe on seitse tundi ja mu keha ütleb, et oleksin pidanud juba ammu voodis olema, niisiis esimese mõttevälgatuse asemel – vastata „mõrva” ja maanduda ülekuulamisruumis – vastan hoopis, et kavatsen kirjutada Norra juurtega politseinikust.
„Nii et olete kirjanik?”
Mul on tahtmine vastata, et olen taksidermist. Loomatopiste tegija. Et olen siin selleks, et hankida nahka ühe kuju jaoks – lugu on mul juba valmis mõeldud. See kujutluspilt on mind viimastel kuudel kummitanud, olen selle tiitli endale ise omistanud. Aga nagu öeldud, olen väsinud.
„Jah,” vastan ma.
„Huvitav. Muide, ma olen ristitud The Norwegian Lutheran Memorial Churchis.” Passikontrolör naeratab ja ulatab mu Norra passi tagasi. „Meid on siin Minnesotas igal pool.”
Taksoga linna sõites märkan otsekohe, et linn on muutunud. Uued teed ja hooned, mida ei olnud, kui ma viimati kaheksa aasta
eest Minneapolises käisin. Eespool näen kõrgumas Downtowni siluetti. Me sõidame maanteelt maha ja edasi alla ruudukujulise
põhiplaaniga kvartalisse. Pilvelõhkujate vahel märkan nurgelist kolossi, mis peegeldab pärastlõunavalgust.
„Mis klaasist värk see on?” küsin taksojuhilt.
„See või? See on U.S. Bank Stadium. Seal mängib Vikings.” „Ohoh.”
„Jalkahuviline?”
Kehitan õlgu. „Ma olen näinud Vikingsit mängimas. Vanal staadionil. Võib-olla peaks pileti hankima.”
„No edu siis.”
„Edu siis?”
Taksojuht, arvatavasti viiekümnendates mustanahaline mees, silmitseb mind läbi mandlikujuliste prillide peeglist. „Neid on raske saada. Mulle pakuti eile täiesti keskmist piletit. 350 dollarit.”
„Tõsiselt?”
„Tõsiselt. Kunagi oli jalkamatš selline koht, kuhu võis poisijõmpsika kaasa võtta. Nüüd on sellega nii, nagu kõige muuga siin riigis. Rikastele mõeldud.”
Vaatan aknast välja. Kui me USA-s onul ja tädil külas käisime, ei sõitnud me just sageli Downtowni. Sisseostud tehti nurgapealses poes või Southdale Mallis. Aga mind paneb ikka veel hämmastama, kui vaikne siin kõik tundub, kui vähe inimesi on tänavatel. Kaheksa aastat tagasi, kui onupoeg viis mu Hennepin Avenue katuserestorani, lausa kihas siin elust. Eriti järgmisel avenüül, mille me ületame, Nicollet Mallil.
„Kus kõik on?” imestan ma.
„Rahvast mõtlete?”
„Jah.”
„Oh, siin ei ole asjalood enam samamoodi – pärast seda, mis juhtus.”
Seda, mis juhtus. Mulle tähendab see, mis juhtus, kuue aasta taguseid mõrvu, ent talle ja teistele Minneapolise elanikele muidugi George Floydi tapmist kaks aastat tagasi. Juba teel lennujaamast linna sõitsime mööda kolmest grafitimaalist, mis
kujutasid seda mustanahalist meest, kelle Minneapolise politseinikud tapsid.
„Sellest on hulk aega möödas,” ütlen ma.
„Ei tundu küll nii,” vastab taksojuht. „Mõni ehk arvas, et see toob linnaelanikud kokku. Üheskoos rassistliku politsei vastu, eks ole? Aga see käristas linna tükkideks, kui minu arvamust küsida. See sattus ju pandeemiaga ühele ajale, nii et juhtus see, mida nimetatakse täiuslikuks tormiks …”
Peatume Hiltoni hotelli ees, maksan sulas ja annan kopsaka jootraha. Enne kui ta minekule asutab, ütlen, et mul on vaja kedagi, kes mind mööda linna ringi sõidutaks, ja uurin, kas ta oleks huvitatud. Räägime tunnihinna läbi, lepime kokku, et võin lihtsalt helistada, kui valmis olen, ja saan tema telefoninumbri.
Hotelli avaras fuajees ja restoranis näen vaid paari inimest. Administraator arvastavasti naeratab mulle näomaski tagant. Ulatan talle oma passi, ja kui ta näeb, et olen kauemaks kui nädalaks toa reserveerinud, teatab ta, et tuba koristatakse kõigest iga viie päeva tagant. Ta annab mulle toa number 2406 võtmekaardi, peaaegu kõige kõrgemal, nagu olin palunud.
„Ninaverejooksu-korrusele?” naeratab kauboikaabuga mees mulle liftis, kui vajutan nuppu 24. Ta ütleb seda hooletul, naljataval ja siiski sõbralikul moel, milleks on minu kogemuse põhjal võimelised ainult ameeriklased ja Põhja-Norra inimesed. Püüan midagi niisama hooletult humoorikat vastu öelda, aga ma olen pärit Lõuna-Norrast. Selle asemel keskendun kõrvarõhu ühtlustamisele.
Voodi on suur ja pehme ning ma uinun kohe.
Kui üles ärkan, pean WC-sse minema. Et mitte päris üles ärgata, loobun tule põlema panemisest, aga silm siiski seletab pimedas ähmaselt potti. Kui hakkan istuma, ei puudu palju, et ma selili kukuksin, enne kui taguots plastist prill-lauale potsatab. Olin unustanud, et USA vetsupotid on madalamad kui Norras. Ja samal ajal meenub mulle, kuidas ma poisikesena mõtlesin, et Ameerikas armastatakse lapsi rohkem. Just pottide tõttu, ja lisaks kõigi nende telekanalite pärast, kus näidati multikaid ja lastesaateid, Southdale’i riiulitäite kirevate maiustuste pärast, Valleyfairi lõbustuspargi
pärast, kus mu onul oli meile alati mõni uus atraktsioon ette näidata, kui me suvevaheajal külla tulime. Et see on üks võrratult lapsik maa. Lühidalt: ma armastasin Ameerikat. Ja ehkki ma ajapikku taipasin, et see maa ei ole täiuslik, taipasin ühtlasi, et jään seda armastama kogu eluks.
Kui ma teist korda ärkan, on endiselt pime. Tõusen üles, helistan taksojuhi numbrile, palun tal endale vastu tulla aadressile Nicollet Avenue S 10th Street, ja lähen välja. Kaksiklinna Saint Pauli poolt paistab vaevuaimatav koidukuma. Möödun kõnniteel kodutust mehest, kes magab, keha vastu USA panga logoga pilvelõhkuja fassaadi, otsekui loodaks sealt mingit soojust leida. Nicollet Avenuel seisab politseiauto, kergelt toonitud klaaside tõttu pole näha, kas autos istub keegi. Veerand tunni pärast keerab mu takso kõnnitee äärde. Istun tagaistmele.
„Kõigepealt läheme Jordanisse.”
Juht kiikab peeglisse. „Linna või?”
„Ei. Linnaossa.”
Näen, et ta kõhkleb.
„Kas midagi on halvasti?”
„Ei, sir. Aga kui kavatsete narksi osta, peate mõne teise auto võtma.”
„Ei kavatse. Mind huvitab the projects, viskan pilgu peale.”
„Jordanis? Neid maju ei ole enam, sir.”
„Kuidas nii?”
„Need lammutati viis-kuus aastat tagasi maha.”
„Sel juhul läheme sinna.”
Libiseme läbi veel magava linna. Heal järjel naabruskonnast vaesemasse suundudes tuleb jälgida ja meelde jätta üksikasju. Kas muru väikeste majade ees on pügatud, prügi koristatud, millised autod tee ääres seisavad.
Sõidame mööda alati avatud Winneri bensiinijaamast, kus neli mustanahalist poissi meile järele vaatavad.
„Kas sealt ostetaksegi nüüd uimasteid?” küsin ma.
Taksojuht ei vasta. Mõni kvartal eemal jääb ta seisma.
„Siit,” ütleb ta. „Siin olid Jordani viimased kõrghooned.”
Märkan silti kirjaga „No guns permitted beyond this point” ja selle taga madalat äsja ehitatud hoonet. See on algkool. Poolhämaras hüpleb närviliselt üle muru kaks oravat, püstine saba imelikult pehmelt õõtsumas.
Ja mis on teie reisi eesmärk, mister Holger Rudi?
Eesmärk on end mõrvari pähe kujutleda. Käia mööda toonaseid 2016. aasta jälgi. Sellest tuleb raamat, mis on mul juba kenasti edenenud ja mille tööpealkiri on „Minneapolise kättemaksja”. Ilmselt on kirjastajal, kes selle avaldab, pealkirja kohta oma arvamus, aga tõenäoliselt mitte see, mille all seda turustatakse. Tõsielukrimi žanr on praegu kirjandusturul kõige kuumem sõna, siin ei paista küllalt saavat lugudest, kus on veriseid, eeskätt vaatemängulisi tapmisi, müstilist aurat, ootamatuid pöördeid, sulisid ja kangelasi kummalgi pool seadust, eelistatavalt lõpuga, mis jääb pisut lahtiseks, nii et jätkuks ruumi ka õhulistele vandenõuteooriatele. Minu raamat pakub seda kõike, välja arvatud viimast. Vastused on ette antud, pole kahtlust, kes on süüdi. Jääb vaid üle püüda aru saada, kuidas ja miks juhtus see, mis juhtus. Et seda saavutada, tuleb mul asuda mitte ainult mõrvari, vaid ka kõigi teiste selle loo tegelaste pähe. Võtta kasutusele kõik, mida ma juba tean, pluss natuke omaenda kujutlusvõimet, et näha maailma, näha kohti, kus see kõik juhtus, läbi nende silmade. Leida ebainimlikus üles inimlik pool. Sundida lugejat – ja iseennast – küsima: kas see oleksin võinud olla mina?
Olen nendeks välitöödeks kavandanud kaheksa päeva. Niisiis ei ole mul ilmatut aega atra seada ja ma pean kohe alustama, ja eks ma siis alustan mehest, kes oli siinsamas, kus mina praegu, samuti varavalges, kuus aastat tagasi.
Sulgen silmad ja näen. Ümberringi on kõrghooned. Varjavad taeva ära. Seal, kuuendal korrusel, on lahtine aken. Lendan sinna üles. Nii, nüüd olengi tema. Vaatan välja. Näen kõike. Siit kõrgelt paistab kõik nagu peo peal.
Optiline sihik. Oktoober 2016
Siit kõrgelt paistis kõik nagu peo peal. Võisin mõneks ajaks olla eemalviibiv jälgija, igatahes teeselda, nagu oleksin. Langetada ühiskonna, inimeste ja nende elude üle enda meelest objektiivse kohtuotsuse. Olin kella seitsmest saadik istunud kuuenda korruse aknal ja silmitsenud all kihavat sipelgapesa. Inimesi, kes tulid Jordani projekti kortermajade ustest välja. Oli teisipäeva hommik, kell oli üksteist minutit kaheksa läbi. Nägin autosid, mis keerasid kõnniteede äärest ja majamürakate tagant välja. Väljalasketorudest tuli valget suitsu. Võretatud akendega veerevaid vanglaid meenutavad kollased koolibussid võtsid lapsed peale, just nagu oleks see eelmäng ees seisvale elule. Teised bussid viisid rahvast tööle. Osalt vabriku-, enamasti aga madalaima astme teenindajatööle. Kuid Jordani projektis oli rohkesti neid, kes ei käinud ei koolis ega tööl, ja paljud neist olid alles voodis. Nii mõnigi vaatas lakke, loobunud lootustest, mille riigi esimene värviline president oli neis kaheksa aasta eest tekitanud, kõigest sellest, mis kolme kuu pärast koos kolimiskoormaga presidendi residentsist välja tassitakse. Niisiis lebasid nad seal ja üritasid leida vastust ikka ja jälle üles kerkivale küsimusele: miks? Milleks üles tõusta?
Üks neist, kes oli põhjuse leidnud, tuli uksest välja. Huvitaval kombel olid Jordani välisuksed ehitatud nii, et need avanesid sisse-, mitte väljapoole. Räägitakse, et on palju raskem sisse murda, kui uksepragu on raami taga peidus, ja Jordanis oli suurem oht surra murdvarga käe läbi kui majja sisse põleda, hoolimata sellest, et Jordan oli Minneapolise kõige suurema süütamiste arvuga linnajagu. Kolmteist minutit kaheksa läbi. Kahvatu sügispäike võitles end läbi hommikuudu. Panin silma vastu optilist sihikut ja rihtisin risti keset maja number kolme välisust. Eile tuli ta sellest uksest välja punktipealt kell 08.16. Eile oli esmaspäev, täna teisipäev, inimesed on harjumuste orjad, ja polnud põhjust arvata, et ta täna umbes samal ajal tööle ei lähe. Siiski olin siin istunud juba kella seitsmest
saati. Ta oli ikkagi eraettevõtja – lubas endale ehk esmaspäeviti veidi pikemat und ja muudel nädalapäevadel lahkus kodust varem.
Hõõrusin käsi. Öösel olid külmakraadid, ja kardinate vahelt, mille olin klaasi külge kinni teipinud, et need mu laskejoonele ette ei laperdaks, puhus sisse külma tuult. Olin näinud, kuidas diilerid tänavanurgal kohad sisse võtavad, märganud esimesi ostjaid. Enamik kundesid olid mustanahalised, oli ka üksjagu latiinosid, kuid kohale olid libisenud ka mõned autod, mille küljeaknast sirutus välja valge käsi. Viisteist minutit kaheksa läbi. Tõmbasin sisse rääsunud praerasva, küüslaugu ja sigaretisuitsu lõhna. Olin selle ühetoalise korteri viimast korda puhtaks küürinud, aga vana põrandavaip lehkas ikka samamoodi ja tõotas lehkama jäädagi, kuni see kõrghoone mõne aja pärast maha lammutatakse.
Kuusteist minutit kaheksa läbi. Reites oli surisema hakanud. Laskusin kandadale, et kergendust saada. Asend ei olnud optimaalne. Põlvitasin diivanil, mille olin akna alla lohistanud. Püssitoru oli toetatud toolileenile. Vahemaa oli 330 jardi, mis oli ideaalsest natuke pikem, eriti nende tuulehoogude tõttu. Kõige meelsamini oleksin tahtnud sellega ühele poole saada ühe lasuga pähe. Aga see oli liiga riskantne, ma võisin mööda lasta ja kogu asja ära rikkuda. Nii et plaan oli lasta kõigepealt rinda, et mees maha saada, seejärel püss uuesti laadida ja halastuslask teha. Püss oli M24, mille olin ostnud kuus päeva tagasi tuhande üheksasaja dollari eest. Mõistagi ei ostnud ma seda relvapoest, vaid ühelt kohalikult hangeldajalt, kes kasutas vahemehi, enamjaolt kriminaalkaristuseta narkosõltlasi, kellel oli kähku raha vaja. Hangeldaja saatis nad „kergetesse” relvapoodidesse, see tähendab sinna, kus omanikud ei esitanud küsimusi, ehkki asi lõhnas juba kaugelt vahendaja järele, ning kes piirdusid sellega, et võrdlesid blanketti registriandmetega ning müüsid seejärel sujuvalt kakskümmend potentsiaalset mõrvarelva narkosõltlastele, kellel oli vaevalt aimu, kumb ots püstolil üles ja kumb alla käib. Hangeldaja maksis narkosõltlastele maksimaalselt kakskümmend dollarit relva pealt. Aga müüs need edasi poolteisekordse poehinnaga. Tema nimi oli Dante, paks jobu, kes oli sündinud ja
üles kasvanud Minneapolises, aga riietus itaaliapäraselt, sõi Itaalia toitu ja rääkis rõhutatud Itaalia aktsendiga. Ja muidugi tegi ta itaaliapäraselt kelmust oma äris, mida ta pidas siit kõigest kahe kvartali kaugusel asuvas garaažis. Tema kunded olid kriminaalse taustaga inimesed. Mitte väiksemat masti pätid, kes saadavad oma elukaaslase relvapoodi või astuvad sinna ise võltsitud ID-kaardiga sisse, vaid sellised, kes on meelsasti nõus profile tarnijale natuke peale maksma. Maksma kindluse eest, et kui nende relv peaks kuriteopaigal kaotsi minema, ei suudaks politsei seda nendega seostada.
Kui Dante hoolis oma kaalust ja tervisest vähe, hoolitses ta sellevõrra rohkem oma välimuse eest. Juuksed ja habe nägid välja nii, nagu oleksid küünelõikuriga trimmitud, ja riided sobisid alati ideaalselt kokku. Ja ta armastas kulda. Tal oli kulda kulmudes, kulda kõrvades ja ümber kaela, rääkimata hammastest. Kuldhambad olid esimesed, mis mulle tol päeval silma jäid, kui ma tema garaažis seisin. Need helkisid niiskelt, kui ta ütles, et loodab, et ma lähen hirvejahile ja et püss ei ilmu sündmuspaigal välja, sest just selle relva oli ta ostnud isiklikult, mitte vahemehe kaudu. „Ma lihtsalt ütlen, sa ei pea vastama, amigo.”
Viimane lause oli ülearune, ma polnud lausunud sõnagi sestpeale, kui garaaži sisse astusin. Pealegi, mida ma oleksin pidanud vastama? Et kavatsen jahtida teda ennast, et seal ta seisab ja müüb mulle relva, millega ta peagi tapetakse? Tundsin kergendust, et ta oli üksi, aga ma ei olnud päikeseprille eest võtnud ega tihedalt kinni nööritud kapuutsi lõdvemaks lasknud. Olin vaid noogutanud, osutanud sellele, mida soovin – relvale ja kahele käsigranaadile –, ladunud nõutud raha peo peale, ja kui ta ulatas kaubaga kaasas käiva vutlari, pakkisin püssi ise mullikilesse ning panin selle porolooniga vooderdatud süvendisse optilise sihiku ja kahe käsigranaadi kõrvale. Ta oli vahtinud mu käsi. Muudkui vahtinud käsi. Võibolla märkas ta käeseljal kuraditähte. Või siis armi põsel. Võib-olla oli ta seda kellelegi maininud. See mängis vähe rolli. Niisama vähe kui tema enda meelest ilmselt hispaaniapärase hääldusega hüvastijätuhõige. Hasta la vista. Nägemiseni.
Tal polnud aimugi, kui täppi ta paneb. Välisuks läks jälle lahti.
Dante.
Ta astus välja ja peatus. Täpselt nagu eile hommikul, vaatas ta paremale ja vasakule ning tagus samal ajal parema rusikaga vasakusse peopessa. Just nagu oleks iga päev võitlus. Justkui oleks iga päev võimalik valida, kas minna paremale või vasakule. Kui naiivsed me võime küll olla?
Tema auto – Maserati – seisis maja taga parkimisplatsil. See polnud just uus, siiski oli omamoodi ime, et niisugune auto Jordanis rüüstamata jäeti. Seletus oli aga lihtne: auto oli tema gängikundede kaitse all, ja siin Jordanis teadsid seda kõik.
Rihtisin sihiku tema rinnale. Olin välja arvutanud kauguse ja nurga ning keerasin sihiku alla, sest ta seisis minust palju madalamal. Hoidsin hinge kinni, püüdsin sujuvalt päästikule vajutada, aga teadsin, et süda taob kiiremini, kui peaks. Päästik andis järele. Veel veidi. Aga lasku ei tulnud. Pulss kiirenes. Üritasin ennast veenda mitte kannatust kaotama, mitte mõelda sellele, et hetke pärast läheb ta liikvele ja temast saab palju keerulisem sihtmärk. Mitte rapsida. Lihtsalt vajutada, vajutada.
Mees seal all tõmbas mantlihõlmad koomale ja puhus pihkudesse. Nagu mängur, kes puhub täringutele.
Ta pööras paremale.
Selsamal silmapilgul nõksatas püss. Hoidsin ilmselt kõvasti, sest ma ei kaotanud meest hetkekski silmist. Nägin, kuidas ta kangestub, otsekui meenuks miski. Siis kukkus pika mantli hõlma alt midagi kõnniteele. Sel hetkel tuli mulle meelde, kuidas Monica ja mina olime vannitoas, tal tulid veed ära, lartsti kahhelkividele, ja me mõlemad pidime äärepealt minestama, surmani hirmul ja õnnelikud, surmani hirmul ja õnnelikud.
See oli veri. Dante kukkus pikali. Tahapoole, vastu ust. Lükkas selle sissepoole lahti. Ta jäi koridorihämarusse lebama, jalad väljas. Ei kostnud mingit karjet, hüüatust, ei mingeid jooksusamme ega uste paukumist. Vaid ainult ühtlast lakkamatut hommikuse tipptunni maanteemüra akna all. Ja siis korraga hiphop-muusikat.
Üks voodisolijaist oli üles tõusnud ja akna lahti teinud, et vaadata, mis toimub.
Tundsin, et kohe tulevad värinad ja iiveldus, aga mõtlesin Monicale ja lastele. Mõtlesin intensiivselt nende peale, sel ajal kui laadisin vintpüssi uue padruniga. Panin palgesse. Surusin silma uuesti vastu optilist sihikut ja nägin, et ta lebab liikumatult, mõtlesin, et tema jalanõud näevad kallid välja. Et siin Jordanis võtab aega, enne kui politsei kohale jõuab, ja et keegi võib ehk sel ajal jalanõud ära varastada. Pidin midagi silmast välja pilgutama ja kui nägemine selgines, märkasin, et jalatsid liiguvad. Seal pimedas koridoris oli keegi, kes sikutas teda sisse, kindlasse kohta varjule.
Tahtsin päästikule vajutada, aga mõte, et võin tabada naabrit, kes täitis vaid ligimese kohust, pani mu hetkeks kõhklema. Kui ma siiski otsustasin riskida, sest keegi, mitte keegi pole päris süütu, libises uks kinni.
Ajasin end püsti, pidin vastu köögikappi toetuma, sest jalg oli surnud. Pakkisin püssi mullikilesse. Pühkisin köögi tööpinna, diivani käetoe ja toolileeni puhtaks. Siis läksin vannituppa. Panin kõik riided selga. Napsasin välja ühe viltukasvanud kulmukarva. Hoidsin seda kahe sõrme vahel, panin siis keelele ja neelasin alla.
See jäi kurku kinni, justkui ei tahaks alla minna. Panin päikeseprillid ette ja nöörisin pusa kapuutsi kinni. Viskasin seljakoti koos kõigi asjadega selga, võtsin tääkliilia poti kaasa, heitsin korterile viimase pilgu ja lukustasin enda järel ukse.
Läksin trepist kaks korrust ülespoole missis White’i ukse taha. Koputasin. Kuulsin seest sussisahinat. Seejärel jäi kõik vaikseks. Küllap piilus mind läbi kalasilma. Uks läks lahti. Ma ei olnud muidugi kunagi küsinud, aga missis White oli ilmselt vähemalt kaheksakümnene. Armas hallipäine mustanahaline naine, kes lõhnas millegi järele, mis polnud ei aprikoosimoos ega mesi, vaid midagi vahepealset.
„Tomas,” ütles ta. „Pole sind nüüd kaua aega näinud. Kas sina kuulsid ka pauku?”
Ulatasin talle sõnatult taime.
„Mulle või?” naeratas ta kergelt üllatunult.
Noogutasin.
Ta kallutas pea viltu. „Kas midagi on halvasti, Tomas? Sa paistad kuidagi … elutu. Kas asi on kassis? Sa tunned temast puudust, eks ole? Kas see mees ütles, millal ta selle valmis saab? Tead mis, sa pead kannatust varuma.”
Noogutasin jälle. Siis pöörasin otsa ringi ja läksin. Kuulsin, et ta ei pannud ust kinni, teadsin, et ta seisab ja vaatab mulle järele. Ja et ta on mõtlik. Vahest mõtles või tundis, et näeb mind viimast korda.
Lift viis mu alla, alla, alla.
Väljas oli õhk selge ja karge ning hommikuudu hakkas hajuma. Täna võidab päike. Läksin kiirel sammul Downtowni poole.
Selleks kulus mul nelikümmend minutit.
Minneapolise kesklinn meenutas mulle ikka kaheksakümnendatest pärit Motowni autosid, mis on mineviku ja tuleviku vahelisse limbosse kinni jäänud. Puhas ja korralik, iseloomutult konservatiivne, praktiline ja kindlasti igav. Siin oli küll pilvelõhkujaid ja sildu, aga ei mingit Empire State Buildingut ega Golden Gate’i, ja kui küsida mõnelt Londoni, Pariisi või New Yorgi elanikult, mis talle pähe tuleb, kui öeldakse Minneapolis, vastaks ta ilmselt, et järved ja mets. Hea küll, kui ta on haritum, teab ta ehk sedagi, et selles linnas on riigi kõige pikem omavahel ühendatud skyway’de süsteem. Teel Nicollet Malli ja 9th Streeti ristmikule läksin ühe sellise alt läbi, klaasist ja metallist silla alt, mis ühendab ostukeskusi ja ärihooneid, kuhu inimesed varjuvad, kui termomeeter näitab talvel alla jäätumistemperatuuri ning suvel üle saja.
Astusin sisse väikesesse loomapoodi. Üht klienti teenindati parasjagu, tundus, nagu telliks ta oma küülikule suurema puuri. Tuleb endiselt ette, et inimene kogeb midagi sellist, mis taastab usu inimkonda. Jäin akvaariumide ette seisma ja kui müüja minu juurde tuli, osutasin ühele seal ujuvale kalakesele ning ütlesin, et ma sooviksin seda.
„Kääbuskerakala,” ütles mees ja püüdis rohelise kala väikese kahvaga kinni. „Tore akvaariumikala, aga ta pole algajatele. Ta nõuab ülihead veekvaliteeti.”
„Ma tean,” ütlesin.
Mees pani kala veega täidetud kilekotti ja tegi sõlme peale. „Passige peale, et teie kass seda nahka ei pistaks. Või teie ise. Selle kala elundid sisaldavad mürki, mis on sada korda …”
„Ma tean. Kas sularahas saab maksta?”
Siis olin jälle tänaval.
Minu poole sõitis aeglaselt mustvalge auto. Autouksel oli MPD logo ja moto – „To Protect with Courage, To Serve with Compassion.” Võimalik, et tumedate klaaside taga istuvad politseinikud haistsid midagi. Aga mind nad ei peata. Pärast seda, kui meedia oli nende motiveerimata ja etniliselt kallutatud kinninabimised paljastanud, oli MPD politseiülem hiljaaegu teatanud, et nad kavatsevad seda kultuuritust ohjata. Kõhutunne ei olnud enam minusuguste peatamiseks õiguspärane põhjus.
Auto möödus, aga ma teadsin, et mind nähti. Nagu teadsin sedagi, et olin jäänud turvakaamerate salvestistele – Nicollet Mallil ja 9th Streetil oli neid rohkem kui kusagil mujal linnas.
Ja siis teadsin veel üht viimast asja.
Ma teadsin, et olen surnud.
3. peatükk
Dinkytown. September 2022
Teen silmad lahti. Olen tagasi taksos ja omaenda peas. Ega ma muidugi kindlalt ei tea, kas ma üldse olin mõrtsuka peas, kas ma ikka mõtlesin tema mõtteid, kui ta kuue aasta eest mööda Nicollet Malli kõndis. Kas ta mõtles, et sureb. Tean vaid seda, et ta oli just sel hetkel Nicollet Mallil, lõppude lõpuks on see fakt valguse ja pimeduse näol, mille püüab kinni valvekaamera ja mis on tõlgitud binaarkoodide kaudu digitaalseks salvestiseks, ning see ei jäta mingit kahtlust.
Palun autojuhil end Dinkytowni sõidutada.
Päike on parasjagu tõusmas, kui me jõe ületame ja madalasse elurajooni libiseme. See on hoopis teine maailm kui Jordan.
Dinkytown on tudengite paik. Paik neile, kellel on tulevikku. Neile, kes asustavad tulevikus läikivad pangahooned, graniidimürakast raekoja, õpetajate toad ja 350-dollarilised kohad U.S. Bank Stadiumil. Kui mina ja mu onupoeg olime piisavalt vanaks saanud, sõitsime sageli siia ja jõime räämas pubides õlut. Mulle näis, et Dinkytownis on midagi boheemlaslikku ja põnevat. Kanepi ja testosterooni lõhn, noorte hääled, hea muusika ja poisi-tüdrukukohtingud, kergelt, aga mitte liiga ohtlik tunne. Sobiv paik väikesele lõtkule nooruse ja täiskasvanuea vahel, just parasjagu nii metsik, et enamik siinseid heteroid maandub neljakäpukile, nagu ma ise maandusin. Kord oli mu onupoja kallimal minu jaoks sõbranna kaasas, ning ma lipsasin koos selle tüdrukuga baarist minema ja me kimusime ühes kangialuses joint’i ja tegime sedasorti keppi, mis ilmselt kiiresti ära unustatakse, ent jääb mulle alatiseks mällu just nende – minu meelest – eksootiliste kulisside pärast.
Nüüd tunnen selle koha vaevu ära. See näeb välja nagu koolikirjand, milles õpetaja on kõik grammatikavead ära parandanud ja obstsöönsed laused maha tõmmanud. Möödume kohast, kus asus üks kohvipood, mille omanik väitis kangekaelselt, et Bob Dylan oli teinud siin oma esimesed etteasted, kui Hibbingist siia õppima tuli.
Nüüd ehitatakse siia hiigelhoonet. Küsin autojuhilt, mis ta arvab, kas see lilla fassaad on ülistuslaul linna teisele suurele muusikalisele pojale Prince’ile. Juht raputab ainult irvitades pead.
„Aga Al’s Breakfast on endiselt olemas,” osutan lokaalipugerikule, kuhu pääsemiseks – kui vaba koht juhtus olema tagapool –tuli end rasvast haisva seina ja leti ees istuvate külastajate vahelt läbi pressida.
„Kui Al’s ükskord kinni pannakse, hakkab rahvas mässama,” ütleb autojuht ja naerab südamest.
Raudteeviadukti juures palun tal kinni pidada. Lähen autost välja ja vaatan alla rööbastele. Siit sõitis aeg-ajalt mõni kaubarong, ja roostes rööbaste vahel vohava taimestiku järgi otsustades ei ole liiklus just tihedamaks läinud. Lähen üle tänava nurgapubi poole, mille fassaadil ilutseb siiani silt „Bernie’s Bar”, tõmban suletud ust, panen käed plakati kõrval, mis teatab, et ruumid on välja üürida,
vastu aknaklaasi, ning piilun sisse. Baarilett on alles, aga muidu on kogu inventar lokaalist minema viidud.
Pean end nüüd politseiniku pähe sisse seadma.
Nii et püüan ette kujutada, kuidas siin võis tol kuue aasta tagusel hommikul olla, mida siin sees räägiti ja tehti.
4. peatükk
Oz. Oktoober 2016
Bob Oz sisistas hammaste vahelt õhku ja pani tühja napsiklaasi baariletile tagasi. Tõstis pilgu ja vaatas omaenda peegelpilti pudeliriiulite vahel. Üks äsja tööle võetud tüüp oli temalt eile kontoris küsinud, miks teised teda One-Night-Bobiks hüüavad. Ta oli vastanud, et küllap sellepärast, et ta lahendab juhtumid ühe ööga.
Bob silmitses One-Night-Bobi. Ta oli nelikümmend täis saanud, aga kas polnud ta nüüd juba kakskümmend aastat samasse näkku vahtinud? Ta polnud just otseselt ilus mees, aga nagu isalgi, oli tal selline välimus, millele ajahammas ei paistnud peale hakkavat. Aga hea küll, eks ta pureb muidugi. Igatahes oli see maha purenud kutsika rasvavoldid ja paljastanud küpse mehe head või halvad geenid, sõltub sellest, mismoodi vaadata. Sedasorti valge nahk, mis päikeses ainult ära põleb ja kunagi pruuniks ei lähe. Punased juuksed kasvavad tihedalt ja tõrksalt peas, millel on seesama iseloomulik kuju, mille järgi hakati skandinaavlasi squarehead’ideks kutsuma, kui tema esivanemad kunagi Norrast siia ümber asusid. Suhteliselt terved hambad, sinised silmad, mille valgetesse oli pärast lahutust sugenenud rohkem punast. Silmad olid kergelt pungis, see aga ei olnud ühe üheöönaise sõnul sugugi puudus, vaid jättis naistele mulje, et ta on vesteldes tõeliselt tähelepanelik. Keegi teine oli märkinud, et kui nad kohtusid, oli tal otsemaid tekkinud tunne, et ta on Punamütsike, kes imestab, miks hundil nii suured silmad on. Bob Oz ajas baaripukil selja sirgu ja
lõpetas inventuuri. Noorena oli ta tegelenud maadluse ja ujumisega, ilma et oleks kummaski erilisi tulemusi saavutanud, aga see oli andnud talle atleetliku keha, mis oli imelikul kombel muutumatuna säilinud. Siiani. Ta pani käe oma firmamärgi, sinepikollase kašmiirmantli alla ja katsus särki. Vastik väike punnkõht.
Hoolimata sellest, et ta polnud nende kolme kuu jooksul, kui ta oli Alice’i juurest minema kolinud, eales vähem söönud. See ei võinud olla tablettidest, ta ei neelanud ju neid enam. Aga ta jõi rohkem, selge see. Palju rohkem.
Hüüdnime One-Night-Bob oli ta saanud varasematel tööaastatel ühelt kolleegilt, enne kui kohtas Alice’it ja temast sai OneWoman-Bob. See oli siis, kui ta tähistas töökaaslastega kõiki suuri ja väikseid võite – ja lõpuks ka kaotusi – Dinkytowni baarides, kui nad olid piisavalt noored, et endalt alkouim maha raputada, ning Bob ärkas sagedamini mõne naise kõrval kui üksi. Meeskolleegidele avaldas erilist muljet, et see surnukahvatu punapäine tüüp suutis naisi ligi tõmmata isegi siis, kui oli nii täis, et seisis vaevu püsti. Need, kes uurisid, mis on tema saladus, said alati sama vastuse. Et ta pingutab kõvemini. Ei anna alla. Et nii mõnigi neist naistest lausa keelitab ta voodisse. Kui sul pole ei välimust, raha ega sarmi, pead konkurentidest rohkem rabama, nii lihtne see ongi.
„Veel üks?”
Bob noogutas ja heitis pilgu baaridaamile, sel ajal kui too viskit välja valas. Naine meenutas talle kedagi, ja nüüd tuli Bobile meelde, keda. Pretendersi lauljat ja elektrikitarristi Chrissie Hynde’i. Mustad juuksed, tukk ees. Ülbe, enesekindel silmavaade, pigem omapärane kui ilus. Kõrged põsesarnad, kitsad, kergelt kaldus silmad. Pisut liiga palju ripsmetušši. Vene geenid? Pikad peenikesed jäsemed. Kitsad teksad, milles ta näeb hea välja, nagu ta teab. Lai T-särk, mis tähendab, et seal pole tal midagi turundada. Hüva, Bob ongi alati olnud rohkem legs-and ass-man. Baari pooleldi allalastud rulood varjasid küll suure osa ennelõunapäikesest ära, aga ta aimas naise näos sügavaid kortse. Paistab, et ta on vist üksjagu elu näinud. Kolmekümnendate keskel, aga näeb välja nagu neljakümnene. Väga hea, see suurendab ju šansse.
Bob rüüpas lonksu ja sisistas uuesti. Silt baari ees kõnniteel reklaamis happy hour’it, aga see puudutas vaid valitud viskimarke, ja sellisel juhul võetakse ikka seda, mida pakutakse. Bob köhatas.
„Liza. Oled Liza, eks?”
„Kui soovid,” ütles naine haigutades ja koristas laualt ühe äsja baarist lahkunud kliendi õlleklaasi.
„See mees, kes just siin oli, kutsus sind nii.”
„Ütleme siis nii.”
„Okei,” jätkas Bob ja rüüpas uue lonksu. „Ma tean, et sa oled seda varemgi kuulnud, Liza, aga tead mis? Mu naine ei mõista mind.”
Liza vastas kähku ega teinud teist nägugi. „Ja mina just lootsin, et sul polegi naist.”
Bob vedas suu naerule. „Kas selline hoiak garanteerib sulle jootraha, kullake?”
„Kas sinu hoiak garanteerib sulle vittu, kullake?”
Bob silmitses mõtlikult naise kivinägu. „Kui seda nüüd umbkaudsetes arvudes väljendada ja kui sa pead vitu all silmas lõpuni viidud suguühet, siis vist …”
„Unusta ära,” sähvas naine. „Ütleme lihtsalt nii, et sa pääsed jootraha andmisest, kui mina pääsen olemast …” Ta maigutas huultega sõna vitt ja keeras Bobile selja, et lapp pesuvahus puhtaks loputada.
„Hästi, Liza. Aga teadmiseks, mu naine ei mõista mind päriselt ka. Tähendab, pikka aega mõistis ta kõike, aga siis sai see otsa. Ma muutusin tema jaoks mõistetamatuks.”
Liza vaatas igatsevalt nende laudade poole, kus istusid ülejäänud kaks külastajat, justkui lootes, et nood võiksid talle pakkuda muud tegevust kui praeguse jutu kuulamine. Bobi parem käsi hakkas pintsakutasku poole liikuma. Suitsetamisseadus oli vastu võetud kümme aastat tagasi, kuid pärast paari drinki baaris juhtus ikka veel, et automaatika võttis juhtimise üle ja ta haaras suitsupaki järele, mida seal ei olnud. Seda polnud seal olnud tollest õhtust saadik, kui ta kaksteist aastat tagasi teda kohtas. Bob oli midagi aimamata istunud ja suitsu teinud ja kuulanud kolleegi teooriat,
et küllap see on Bobi prantslaslik sissehingamine, mis naistele ligitõmbavalt mõjub, tähendab see tehnika, et lased suitsu suust välja ja tõmbad selle samal ajal ninasõõrmetest sisse. Et see näitab lihaste koordinatsiooni ning ühtlasi on selles midagi vulgaarset, mis viitab pidurdamatule ja süngele seksuaalsusele. Just siis oli üks teine kolleeg koos selle naisega baari sisse astunud. Mees oli teda tutvustanud, tema nimi oli Alice, ta oli psühholoog, mõni toll Bobist pikem ja jaburalt ilus. Nii ilus, et Bob kandis ta otsekohe maha. Üks tema põhimõte oli seada endale realistlikke eesmärke, ning Alice mängis ilmselgelt liigas, kus tema end maksma panna ei suutnud. Pealegi – ja see oli pigem praktiline kui moraalne takistus – oli ta kohtingul Bobi kolleegiga. Lisaks oli see kolleeg naist juba hoiatanud, ta teadis hüüdnime One-Night-Bob, ja enne kui nad olid esimese dringiga lõpule jõudnud, päris naine temalt selle kohta otsesõnu aru. Mitte nagu töökaaslased, et mismoodi ta seda teeb, vaid miks. Miks ta peab saama need naised, keda ta ju tegelikult endale ei taha? Kuna ta oli psühholoog, nagu öeldud, ja pealekauba polnud ta öise saagina aktuaalne, otsustas Bob talle kõik nii ausalt ja ennast analüüsivalt avada, kui suutis, ning vilistada sellele, kui halba valgusesse see ta asetab. Ta rääkis, et selles on ilmselt süüdi nõrk side emaga – ta polnud lapsena piisavalt armastust kogenud ja otsib seetõttu tahes-tahtmatult intiimset lähedust ja tunnustust, aga ei julge end kellegagi lähemalt siduda, peljates tagasilükkamist. Ja et pealegi on uute naiste panemine päris mõnus ja põnev. Bob küsis, mis naine arvab. Too vastas, et Bob tundub enesekeskne, temast kiirgab meeleheitlikku üksindust, ja et talle ei meeldi suitsetavad mehed ja kas ta on mõelnud, et see hais imbub kaamelikarvamantlisse? Bob pidas sütitava loengu sellest, mis vahe on üldiselt tema mantli kitsekarvadel ja kaamelikarvadel, ning libises siis sujuvalt üle niisama sütitavale loengule sellest, et „Purple Rain” on palju enamat kui klišeelik rokiballaad, milleks seda peetakse, ja et kui viimane refrään on ära lauldud, pole lugu veel poole pealgi ja et sellele järgneb viis parimat minutit ulguvaid kitarre, tõeline implosioon, ja seejärel kaks minutit puhast ja kaunist anarhiat. Tal õnnestus baarimeest paluda, et too paneks loo peale, ja laulis kaasa,
ka kitarripartiidele, ise samal ajal Axl Rose’i stiilis tantsu vihtudes. Alice nägi välja nii, nagu ei teaks, kas hakata naerma või oksele.
Kuu aega hiljem said neist kallimad. Ja pärast seda ei olnud Bob teistele naistele pilkugi heitnud, tundus, nagu oleks naine ta ümber muutnud, konna suudelnud. Aga see lõppes kolm kuud tagasi.
Nüüd – kaksteist aastat hiljem – on konn väljas ja kargab jälle ringi.
„Kui sa teada tahad, siis läks ta minu juurest ära,” ütles Bob.
„Ma ei tahtnud teada.”
„Nojah, aga nüüd siis tead. Kas see ei ole põhimõtteliselt osa su tööst? Kuulata ja teeselda, et mõistad?”
„Ei. Aga olgu, sind on maha jäetud, ja ma pole eriti üllatunud.”
„Ei ole või?” Bob haaras kašmiirmantli hõlmadest ja tõmbas need valla, kuulis ise, et keel on kergelt pehme. „Kas ma näen välja nagu tüüp, kelle naised maha jätavad, Liza?”
„Ma ei tea. Aga kui keegi tuleb siia ennelõunasel ajal ja joob nagu amatöör, siis on ta enamasti naiselt või tööandjalt sule sappa saanud. Ja sa oled riides nagu inimene, kellel on töökoht.”
„Ohoh, sa võiksid detektiiv olla.”
„Kas sa üritad öelda, et ma baarileti taha ei kõlba?”
Bob naeris. „Vinge naine.” Ta sirutas käe. „Minu nimi on Bob.”
„Tere, Bob. Ära solvu, aga ma ei puuduta kliente, ja nemad ei puuduta mind.”
„Olgu-olgu,” ütles Bob ja tõmbas käe tagasi. „Kuidas sinuga on, Liza, kas sina oled kunagi armastuse pärast südant valutanud?”
„Ma olen baariteenindaja, see on kõik, mida sul on vaja minu kohta teada.”
„Okei, aga ütle mulle vähemasti seda. Armastusest ilma jäämine – kas see teeb mehe sinu silmis rohkem või vähem atraktiivseks?”
Ta kergitas kulmu. „Kas sa küsid, mis šansid sul on mind voodisse saada?”
„Miks sa arvad, et ma tahan sind voodisse saada?”
„Ei taha siis või?”
Bob mõtles järele. „Kui see on tõsi, mida räägitakse, et teistega keppimine leevendab armastusevalu, siis igatahes, muidugi tahan.”